Elupäevad on kammermuusikat viidud Tallinnast Tartu. Lõpuks ometi on saabunud aeg, kui tallinlased saavad nautida Tartu taustaga interpreete. Hämmastab aga hoopis nende Tartu daamide visadus, et tulemusrikka ning pingelise pedagoogilise töö kõrval on säilitatud motivatsioon tegeleda tõhusalt kammermuusikaga. Küllap ongi see ainus võimalus, kuidas enesele seatud eesmärkidega saavutada läbimurre ning end tõestada. Absoluutselt on selge, et tegemist on äärmiselt sisukate “vaimudega”, kes tunnevad oma asja professionaalse põhjalikkusega.
Valitud kava oli nagu valatud akadeemilisse vormi (muide täpselt 60 minutit) ja ka sisu kvadraatne, hõlmates neli teost mainitud koosseisule. Kaks neist XVIII sajandist, C. Ph. E. Bachi ja Haydni oma, ning kaks XX sajandi lõpust, Jean Francaix’ (1912 – 1997) ning Peeter Vähi (1955) sulest. Viimased kaks heliloojat on, muide, oma teosed selle koosseisuga triole kirjutanud ühel ja samal 1995. aastal. Tõsi, Francaix oli siis 83, Vähi 40.
“Hamburgi Bachi” g-moll Sonaat viiulile (flöödile) ja continuo’le kõlas seekord siis klaveri, tšello ja flöödiga, mis oli ootamatult hästi sobiv variant ning tõeline trio, kui arvestada, et tegemist on kolmehäälse muusikaga: klaveri vasak käsi on dubleeritud tšelloga ja parem käsi duos flöödiga. Kadrioru lossi ootamatule akustikale reageeris Taniloo hästi kiiresti ning päris nauditavaks kujunesid imitatsioonilised dialoogid flöödiga nii nobedates allegro’des kui ka neid eraldavas adagio’s, kusjuures tšello värvis kenasti klaveri bassi diskreetseks.
Lampe-Kitse flööditämber oli imponeerivalt metalne alumises ja sobivalt sametine kõrgemas registris. Ja üldse tundus, et g-moll on kolmele daamile ka karakterilt hästi sobiv helistik. 1790. aastaga on dateeritud Haydni Trio D-duur Hob. XV:16 ja eks sedagi teost võib esitada nii viiuli kui flöödiga. Olgu siinkohal ette konstateeritud, et pean selle esitust kontserdi parimaks kõigist võimalikest aspektidest, rääkimata seejuures autori kaalukusest kogu kava kontekstis. Kui viimane osa Vivace oleks välja kukkunud tõelise assai’ga, väärinuks esitus lausa viit tärni, kuid nauditav oli ta niigi.
Jean Francaix’ neljaosaline Trio oli kontserdi mahukaim teos ja hästi põnevalt värvilistena ja tasakaalustatult kõlasid ebatraditsiooniliste pealkirjadega osad “Teneramente” ja “Transition” ning kui midagi soovida, siis ehk kogu ansambli suuremat dünaamilist haaret.
Küllap on heliloojatel oma teoste pealkirjastamisega mõnikord probleeme ja eesmärk on eelkõige huvi tekitamine, kui pole just tegemist programmilise juhtnööriga. Meenub, et üks paljudest tänavustest juubilaridest Gija Kantšeli tunnistas, et tema viimaste teoste pealkirjad on hoopis hea sõbra Gidon Kremeri looming. Peeter Vähil aga pealkirjafantaasiast vist puudu ei tule ja sõpradelt laenu ei pea võtma. Kontserdi lõpunumbriks oli Vähi teos “Komputeriseeritud maailma pastoraal kolmes osas”. UNESCO 50. aastapäeva tähistav teos on väga pastoraalne, kohati isegi plahvatavalt pastoraalne ja algmaterjaliks olevat kasutatud tsitaati Pink Floydi albumilt “Wish You Were Here”.
Olgu pealkiri milline tahes, pühendus kellele tahes ja tsitaat pärit kust tahes, igatahes teos on väga sümpaatne ja esitus oli selle vääriline. Seekordne “Akadeemiline kammermuusika” andis meile teada, et Tartu linnas on üks suurepärane kammeransambel, kes on ikka ja jälle Tallinnaski oodatud. Neile kontserdikorraldajatele, kes on hädas kammermuusika kuulajate vähesusega, tahan soovitada: kasutage eestimaiseid artiste ja publikutki on rohkem.