Poole kontserdist aga sisustas kompositsiooniõpilaste looming. III kursuse rütmimuusika õpilane Tuuli Pruul esitles oma Variatsioone saksofonile ja akordionile. Kena, aga natuke üheplaanilise teose esitasid suure sisseelamisega IV kursuse saksofoniõpilane Tanel Koho ja õpetaja Karoly Kivit. I kursuse õpilase Kaisa Kuslapuu „Iseloomujoonte süit” jättis oma hästi kujundatud horisontaali, lüürilis-helge tundetooni ja huvitava koosseisuga (viiul – Helin Pihlap, II kursus, klarnet – Erle Kont, I kursus, basskannel – Gerda Merila, II kursus) hea mulje. Võib-olla iseloomujoonte (kõhklevus, uudishimulikkus, enesekindlus) kujutletava karakteri vastavus muusika karakterile oli vahel veidi küsitav. I kursuse õpilane Ann Avi esines samuti süidiga, mis mõjus barokiga flirtiva muusikana „Tuhkatriinu” stiilis näidendile. Teos kandis pealkirja „Seikluste poole”, esitajateks Erle Kont (klarnet), Karin Kapsi (tšello, I kursus) ja Jelizaveta Bukina (klavessiin, II kursus).

Kui peaaegu kogu kava helikeeles – ka klassikute teostes – valitses modaalsus, siis selgelt eristus muust Malle Maltise impressionistlik kõlaruumikompositsioon „Etüüd veepinnal peegelduvate linnatuledega” neljale altsaksofonile. Kvartett koosseisus õpetaja Ursula Chillaud, Rene Laur (III kursus), Tanel Koho ja Roland Mällo esitas pala meisterlikult.

Järgmisel kolmel festivalipäeval olid eesti heliloojate muusikaga sisustatud ka Tartu publikule juba tuttavad Jaani kiriku traditsioonilised muusikaveerandtunnid. Kahjuks polnud mul võimalik neid külastada ning jäin ilma pianist Taavi Kerikmäe, flötist Leonora Palu ja akordionist Külli Kudu pakutust.

1. juuni pärastlõunal tegi festivali helilooja Erkki-Sven Tüür kiriku leeritoa täitnud huvilistele workshop’i oma 7. sümfoonia „Pietas” (2009) kompositsioonitehnikast. Oma stiili ja tehnikat kirjeldades kasutas Tüür sõnu nagu „vektor”, „lained”, „arvujadad”, „võtmekood”, „telgheli”, „võrk”, „mikropolüfoonia”, seostudes nii serialismi kui ka postserialismi ratsionalistliku traditsiooniga. Sümfooniale lisavad aga intuitivistlikku mõõdet kooriosad eri ajastute suurkujude tekstidele. Pärast põhjalikku sissevaadet kuulati teose salvestus algusest lõpuni läbi (esitasid Frankfurdi raadio SO ja Põhja-Saksa ringhäälingu koor, dirigeeris Paavo Järvi).

Samal õhtul astus kiriku võidukaare all üles Tallinna Kammerorkester, keda juhatas juba eelmisel festivalil edukalt Risto Joosti asendanud ja ilmselt orkestri usalduse pälvinud Tartu dirigent Lauri Sirp. Õhtut alustas Helena Tulve „Hõbevalge” viiulile ja keelpilliorkestrile (2008). Olen seda teost kuulnud seni ainsal Eesti ettekandel neli aastat tagasi, mil viiulipartii esitas Jaakko Kuusisto. Juba siis jättis see hoolikalt värvitud ja vormitud muusika väga hea mulje. Nüüd soleeris noor eestlanna Mari Poll ning tema suurepärasest mängust ja orkestri tähelepanelikust kaastööst sündis mõjuv tulemus. Eriti lummav oli Tartu kesklinnas üllatav haudvaikus pärast loo lõppu. Mart Siimeri pala „Aste-astmelt” (2012, esiettekanne) keelpilliorkestrile kuulub autori sõnul samasse ritta eelmistel EHFidel kõlanud paladega „Mu hing lendab”, „Motus loquens” ja „Hommikulaul”. Ehk tasuks kaaluda neist paladest tsükli kokkuseadmist? „Aste-astmelt” pakkus küll kirglikku ja siirast, veidi Veljo Tormise „Kevade” muusikat meenutavat keelpillifaktuuri, kuid jäi iseseisva tervikuna kuidagi väheütlevaks. Tõnis Kaumanni „Lamento” keelpilliorkestrile (2012, esiettekanne) kõlas oma segataktimõõtude ja modaalse helikõrgusstruktuuriga bartoklik-neoklassitsistlikult. Sümpaatselt mõjus temaatiliselt kaebliku muusika ülekasvamine helgeks ja teose optimistlik lõpp. Kontserdi lõpetanud Tüüri „Viled ja sosinad Uluru kaljul” (2007) kujutas endast algselt plokkflöödile ja keelpilliorkestrile kirjutatud teose redaktsiooni ristflöödile ja keelpilliorkestrile. Veendunult soleeris teose redaktsiooni tellinud Monika Mattiesen. Lugu meeldis mulle oma unenäolise ja laia värvigamma ning mind Tüüri muusikas vahel häirivate kiirenevate ja aeglustuvate rütmiliinide puudumise tõttu. Kogu õhtu eest tuleb öelda kiidusõnad orkestrile, dirigendile ja solistidele.

1. juuni hilisõhtul astus kirikus napi publiku ette klarnetist Meelis Vind koos oma bändiga Vind Project 2: Liis Viira (harf), Arno Kalbus (tabla ja löökpillid), Peeter Salmela (sitar). Bändi koosseis oli pehmelt öeldes ebaharilik, kuid nende mängitud muusika kütkestav. Publiku vähesus ei paistnud muusikuid häirivat ja nende pooleteisetunnine kava kulges tõusvas joones. Peamiselt esitati Meelis Vindi enda palu, aga ka üks John McLaughlini lugu ning Ardo-Ran Varrese spetsiaalselt XI EHFile kirjutatud kolmeosaline teos „Jäälätted“. Viimase teose helikõrgusstruktuuris näis ehk ülemäära valitsevat oktatoonika, kuid muusika voolas ilusti. Üheks mu suurimaks festivalielamuseks kujunes bändi viimane pala „Jhaptal”, kus eriti nautisin harfi stravinskilikult võrdpulseerivat saatepartiid.

2. juuni õhtul astus publiku ette Repoo Ensemble, mille kunstiline juht ja dirigent on Pärnu juurtega maailmakodanik, praegu küll juba paar aastat sünnilinnas elav Andrus Kallastu. Ansambli moodustasid suurepärased muusikud nii Pärnust kui ka Tallinnast: Kai Kallastu (sopran), Leonora Palu (flööt), Edmunds Altmanis (klarnet), Kristina Kriit (viiul), Kaido Kelder (tšello), Jorma Toots (klaver). Kavas domineerisid palad, mille helikeel seostus eelkõige serialistliku avangardiga. Andrus Kallastu varasema teose „Melodia accompagnato” versioon sopranile, viiulile ja klaverile (2007/2012) sobiks dodekafoonilise meetodi apoloogiaks, sest raskesti haaratav ja tõenäoliselt ka mängitav viiuli- ja klaveripartii (esitajateks vastavalt K. Kriit ja J. Toots) olid tasakaalustatud ettevalmistatud klaveri tämbritega ning publikusõbraliku, isegi humoorika vormilahendusega. Viimane väljendus üllatavas sopranipartiis, mis koosnes vaid paarist noodist teose lõpus. Järgmisena esitas Leonora Palu Tüüri „Sisemonoloogi” sooloflöödile (1986). Mu mõtted olid aga selle pala ajal hajevil ja muusika ei suutnud neid koondada. See-eest jättis Malle Maltise teos „Kolm väikest sammu … teadmata suunas” Repoo Ensemble’i täiskoosseisule (2012) oma löövas webernlikus õrnuses ja lühiduses väga ilusa mulje. Kindlasti mõjutas seda muljet ka ansambli peen ja täpne musitseerimine. Hans-Gunter Locki teose „2012!” (2012) esitas samuti täisansambel. Kavalehel kinnitab autor, et teose helikõrguste ja -vältuste struktuuri on genereerinud arvuti. Kui nii, siis on tuntud elektroakustilise muusika spets Lock suutnud oma arvuti küll „humaniseerida”, sest tulemus ei mõjunud sugugi automaatse või igavana. Kontserdi lõpetanud Mattieseni „Mise-en-scène” kahele flöödile (2012), mille esitas autor koos Leonora Paluga, oli olemuselt vahva instrumentaalteater. „Näitlejate” koostöö oli väga hea, kuid kas teos ka pelgalt kuulates mõjule pääseks, ei oska öelda.

Tänavune EHF jätkas möödunud aastal alanud „Ööülikoolide” avalike salvestuste rida. Nüüd oli neid kavas lausa kolm. 1. VI õhtul sai publik kuulata Erkki-Sven Tüüri vestlust Joonas Hellermaaga, mina sellel kahjuks osaleda ei saanud. 2. VI aga kuulasin Andrus Kallastu vestlust Mart Zirnaskiga. Jutuajamise teljeks oli valitud Kallastu Eesti muusika- ja teatriakadeemias valmiv doktoritöö „Muusikaliste parameetrite keramudel helilooja autoreflektiivse analüüsi töövahendina”. Saatejuhi küsimused ei püüdnud vormil
iselt keerukuselt Kallastu doktoritöö teema sõnastusega võistelda, kuid olid sisuliselt ehk keerukamadki à la „kas avangardmuusika sobib kirikusse?” või „kas tavaline inimene üldse mõistab keerulist avangardmuusikat?”.

Aga viimane „Ööülikooli” avalik salvestus 3. juunil oli midagi erilist. See oli ka ühtlasi festivali lõppkontsert pealkirjaga „Ööülikooli unenägu”. Esines Küberstuudio, sedapuhku küll akustiliste teostega. Nende vahele luges oma luulet Tartu poeet Indrek Hirv. Nagu Küberstuudio puhul tavaline, esitati kava ühe tervikuna ja publikul paluti vahepeal mitte plaksutada. Siiski oleks kavaleht selle palve parema täitmise huvides pidanud sisaldama rohkem informatsiooni. Nüüd juhtus, et publik ei osanud arvestada kolmanda pala mitmeosalisusega, ja oli neid, kes hakkasid pärast viiendale muusikalõigule järgnevat luuleosa õigustatult plaksutama.

Aga muusika ja luule, mida sel kontserdil pakuti, oli suurepärane. Kontserti alustas Monika Mattieseni „Fluid” flöötidele, baritonsaksofonile, akordionile, orelile ja löökpillidele (2012, esiettekanne). See teos oli üks paremaid, mida Mattiesenilt kuulnud olen, peamiselt õnnestunud tämbrivaliku ja vormilahenduse poolest. Järgmine pala, Helena Tulve „Lendajad” kahele flöödile (2005), mille esitasid Mattiesen ja Palu, võlus oma ladusa dramaturgiaga. Tõnu Kõrvitsa neljaosaline sügavalt tunnetatud klaveritsükkel „Thulemaa laulud” (esitas Martti Raide) kaotas mõnevõrra oma mõjust osi vaheldava luule tõttu. Väga hea mulje jättis Märt-Matis Lille uus teos „Out of Cage” kammeransamblile (2012, esiettekanne), mis liikus paljuski vanadel headel webernlikel radadel. Muusikalise osa lõpetanud Tüüri varase oreliteose „Spectrum I” (1989) rokkiv modaal-minimalistlik stiil mõjus üllatavalt värskena. Pala esitas Tartu organist Elke Unt.

Aga nüüd, last but not least luulest, mida Indrek Hirv keskendunult ja väga mikrofoni lähedalt luges. Suur osa sellest näis olevat aforistlikud lühivormid, mis aga kõlasid kuulajale haaramiseks piisavalt aeglaselt. Mitu korda käis läbi märksõna „Toomemägi”, mis on tartlasele üks Tartu vaimu kandvaid kohti. Nõnda oli kogu see „Ööülikooli unenägu” mulle justkui üks võimalikest Tartu-unenägudest. Ka näiteks Hando Runneli tuntud luuletus „Öö lõhnab, vihma sajab” on ju midagi sinna kanti.

Kuidas siis festivali kokku võtta? Oli üks kena Tartu muusikafestival, kus kõrgetasemeline muusika kõlas kõrgetasemelises esituses ning kus kõrgel tasemel arutleti oluliste küsimuste üle. Kas siis midagi ei häirinudki? Siiski. Mitte küll otseselt festivali juures, vaid avangardkunsti ühiskondliku rolli juures üldse, mida EHF ju osaliselt esindas. Ühest küljest nurisetakse, et avangard ei kõneta inimesi ning see väljendub vastavate festivalide getostumises ja väheses publikus. Teisest küljest aga lähtutakse seda laadi festivalide korraldamisel ikka eeldusest, et kunst ei peagi vastama ühiskonna ootustele. Avangardkunstniku arvates on suurim väärtus tema egol, mida ta oma muusika kaudu kehtestab, mitte tema kunstil, mille kaudu ta inimesi ja Jumalat teenib. Avangardmuusika ja ühiskondliku nõudluse lõhes on nähtud paratamatust, selle parimaid teoreetikuid on Adorno. Kuid kas see paratamatus pole lihtsalt liberaalse ühiskonna kunstnike enesepettus, mis on saanud religiooniks? Sellele küsimusele on raske vastata.

Muusikat tuleb aga kindlasti juurde luua ja interpreedid peavad suutma seda ka esitada. Soovin palju edu heliloojaile ja interpreetidele nende otsinguis ning EHFi korraldajaile nende otsustusis!