Uueturu pargi ideevõistlus

I preemia – „Kant“, Toivo Tammik, Veiko Vahtrik, Andres Mägi (AB Ansambel)

II preemia – „Palett ja ballett“, Edgar Kaare, Tõnu Laanemäe, Kerli Irbo, Pent Talvet (Tajuruum)

III preemia – „Risttee“, Kaie Kuldkepp, Helen Rebane, Tanel Teder (Nüüd Arhitektid)

Ergutuspreemiad – „Saalituba“, Villem Tomiste (Stuudio Tallinn); „Triangel“, Triin Lehtmets, Kärt Milsaar, Kristjan Tükk, Siim Talts (Arhitektuurimootor)

Žürii: Jarno Laur (Tartu abilinnapea, žürii esimees), Tõnis Arjus (Tartu linnaarhitekt), Toomas Peterson (Vanemuise teater), Margit Mutso (arhitekt), Maria Derlõš (maastikuarhitekt-urbanist).

Novembri algupoolel kuulutati välja Tartu linna ja Vanemuise teatri koostöös läbi viidud Uueturu pargi ideevõistluse võitjad. Tühikut teatri ja Tartu kaubamaja vahel on varemgi töötubade, konkursi- ja kooliprojektidega, samuti üldplaneeringu tasandil täita püütud. Kas nüüd on lootust muudatusteks või kas üldse midagi muuta tuleks?

Kas puid saab olla liiga palju?

Õhust, tornidest ja kõrgematelt korrustelt paistab Tartu üleni roheline. Lähemalt vaadates see mulje enamasti kaob: puualused on pimedad ja mullahallid või linnusitta täis. Kaugelt näiv üldine rohelisus pole riigi suuruselt teisele linnale sugugi kompliment. Kohati viitab see ebaõnnele, mis linnale kunagi osaks saanud, ja ajuti kasinatele ressurssidele, kohati siiamaani tegemata linnaehituslikele otsustele või realiseerimata plaanidele. Selle kõige tõttu ootab linnasüda siit-sealt tihendamist ning pargid uuendamist.

Pargikultuuri me õigupoolest ei tunnegi. Kui see kunagi oligi välja kujunemas, lõikasid nõukogude aeg ja järgnenud majanduslikult raske üleminekuperiood selle igatahes järsult läbi. Me ei tunne pargivahi ametit, pole harjunud puid tagasi lõikama, ei veeda pere ja sõpradega pargis terveid puhkepäevi. Pargid lihtsalt on, oleme nende olemasoluga harjunud, aga ei oska ei neis ega nendega õieti midagi peale hakata.

Mis teeb üldse pargist pargi? Kui kriitiliselt hinnata, ei vääri peaaegu ükski Tartu park päriselt linnapargi nime. Tallinnas saab linnapargiks nimetada kindlasti Kadrioru parki, Tartus ehk Toomemäge. Mõlemal on mitmekesiselt liigendatud eriilmeline pargiruum, reljeef, leiab spordi- ja mänguvõimalusi ning mitme funktsiooniga hooneid. Neis parkides on, mida ette võtta, vaadata ja kogeda. Toomemäel puudub veel vaid korralik kohvik ja puistu on kohati pisut üle kasvanud, varjutades alusmetsa ja pargiaasad.

Ülejäänud Tartu parkide pargiks nimetamine pigem eksitab. Uueturu, Kesklinna ja Ülejõe park on ennekõike puudega muruplatsid, ülejäänud pargielemente napib tuntavalt. Pargiks saamiseks tuleks kõigil neil läbida tõsisem tuleproov, püstitada mitu küsimust. Kas park on ümbruskonnas üldse õigustatud valik? Missugused peaksid olema haljasalasid ümbritsevat hoonestust ja selle funktsioone silmas pidades pargi näitajad ehk suurus, haljastuse iseloom, tsoneering, atraktsioonid jms?

Mida tähendab „park“?

Sõnaraamatuseletuses ei määratleta parki sugugi eelkõige rohelusena, pigem rõhutakse tegevusruumile: park on inimeste vaba aja tegevuseks ette nähtud koht. Inimkonna kultuuriloos on parkidel väga oluline roll ning kultuuri osana on pargid olnud alati muutumises, kasvanud koos linna ja inimestega. Keskkonnale esitatakse pidevalt uusi nõudmisi, park tekitab heaolutunnet ja pakub elamusi. Park annab võimaluse igapäeva­askeldustest kõrvale astuda, peatuda, ringi vaadata, pead puhata. Kui saab korraks ära käia – kodu lähedal pargis, külas, suvilas, maal, reisil –, aitab see rutiini taluda ja vaimu tasakaalus hoida. Olulisim on ikka kodu, aga ihalus kutsub ära (pärast ärakäimist on kodus veel kodusem ja parem). Parkide rolli linnaruumi rikastajana ei saa seega alahinnata.

Tartu tuntumate ja kesksemate parkide vajakajäämised tulenevad linna ajaloost: need paigad pole parkideks ei mõeldud ega kavandatud ning neilt ei saagi seetõttu palju nõuda. Kesklinna üldplaneeringu koostamise käigus määrati mitmed kunagi hoonestatud olnud tühimikud lähiaja ehitusaladeks, nende hulgas ka Uueturu park. Avalikel aruteludel pälvis ettepanek avalikkuse tugeva vastuseisu, ent põhjendatud diskussiooni asemel kogunes peamiselt emotsionaalseid-nostalgilisi kommentaare. Reaktsioon on siiski üldjoontes mõistetav: kesklinnas on vaja hoonestuse tasakaalustamiseks kõrgeima kvaliteediga avalikku ruumi. Praeguse olukorra säilitamine aga sellele eesmärgile lähemale ei vii ning on selge, et see ei vasta tänapäeva pargiga seotud ootustele.

Pargiküsimuse nii terav esilekerkimine planeeringu koostamise käigus näitab, et linlased on huvitatud heast roheruumist. Kuna Uueturu pargi endise hoonestuse kohale välja pakutud ehitusõigus oli pigem hüpoteetiline ja planeeringu koostamise käigus ilma täpse funktsioonita, otsustati hoonetest loobuda ning luua avalik haljasala, et keskkonda täiendada ning Vanemuise teatri- ja kontserdimaja positsiooni rõhutada. Seetõttu kuulutatigi sobivaima lahenduse leidmiseks välja ideevõistlus.

Kas park või hoopis väljak?

Võistlusala ümbritsevad dominantsed hoonemahud ja tiheda liiklusega Riia tänav ning uuendatud avalik ruum peaksid olema pigem ühendus- ja lühiajalise viibimise koht. Rahulikuks äraolemiseks ja aja mahavõtmiseks on Uueturu pargi asukoht liiga lärmakas, mängu- ja spordivõimaluste lisamiseks jälle liiga väike. Hubase äraolemise välistavad mitmed kalgid fassaadipinnad platsi ümber ja tihe sagimine nende vahel.

Seega oodati võistlustöödelt lahendust, mis traageldaks kokku platsilt hargnevad teekonnad ning mahutaks igapäevase liikumise kõrvale erineva iseloomuga ettevõtmisi. Tartul ei ole keskväljakut. Esindusplatsina toimib eelkõige Raekoja plats, mille asukoha ja vormi tõttu (kitsas munakivisillutisega kaldpind muinsuskaitsealal) tuleb väljaku kasutamisel arvestada mitmete piirangutega. Argisemad üritused leiavad seetõttu aset enamasti ümberkaudsetel tänavatel: rallide ja spordivõistluste ajal suletakse mõningasest nurinast hoolimata autoliiklusele väljaku mõõtu Vabaduse puiestee, laadad ja lasteüritused on viidud Küüni tänavale.

Jalakäijate tänavaga ühendatud paindlik avalik ala Uueturu pargi kohal looks praegu linnas puuduva sündmusruumi tekkimiseks head eeldused. Võistlustingimustes sõnastati soov, et kvartalist ei tohiks saada väljak, ent selle ka puht pargina toimimine ei oleks õigustatud. Lahendustelt oodati väljaku- ja pargielementide hea tasakaalu saavutamist.

Septembri keskpaika seatud tähtajaks laekus kümme võistlustööd. Žürii sõelus nende hulgast välja viis paremat ning need avalikustati meedias. Kõrgeima autasu kandidaate oli kaks: võistlustööd „Kant“ ja „Palett ja ballett“ tõusid esile võrdselt tugevana, kuigi on täiesti erinevad.

Paks ja peenike

Võistlustöö „Palett ja ballett“ eristub maastikulisusega. Lahenduses käsitletakse praeguse pargi elemente äärmiselt tundlikult, kõrghaljastus on suures osas alles jäetud. Töö peamine idee on tõstetud pinnaga haljaste oaaside kogum, mis joonistub platsile liikumissuundi järgivate radade abil. Selline liigendus loob mugavate ja sümpaatses mõõdus õueruumide jada, kus on parajalt väikesi pisiparke ja ka piisavalt sillutatud pinda. Võistlustöös võimendatakse platsi praegusi häid külgi. Läbi pargi liikumine on selge, Küüni tänava suunalt saab ettevõtmised läbipääsude kaudu pargialale hajutada.

Žürii tunnustas lahendust lõpuks teise preemiaga. Hubasusele sai saatuslikuks keskkond, mis ei laseks uut pisiparkidega ruumi piisavalt väärindada, kuna ümbruskonna suured hoonemahud ja intensiivne liiklus on ja jäävad seal tooreks ja halastamatuks. Ideaalne asukoht selle idee realiseerimiseks oleks näiteks Kesklinna park sealsamas kõrval: neist mugava suurusega lappidest koosnev mosaiik toimiks seal Küüni tänava jalakäijate tsooni õigustatud laiendusena ja väärilise partnerina.

Võistlustöö „Kant“ jäi žüriile silma teistest töödest eristuva loogikaga, milles on nii tihedust kui ka avarust. Kui „Palett ja Ballett“ on konteksti tasakaalustav ja kontrastne, siis „Kant“ täiendab keskkonda. Töö pakub hoonete­vahelise tühimiku täiteks platsi ja lisamahu, mis ei ole hoone, vaid pargi­viirg: Vanemuise teatri nõlva ette luuakse uus linnaväljak, mida eraldab Küüni tänavast ja kaubamajast puutihnik-ekraan. Mahulise elemendi ja selle negatiivi vastandamine rõhutab teatri positsiooni ülal nõlval, tehes viimase väga selgesti vaadeldavaks. Tugev vastanditele üles ehitatud kujund loob teistest Tartu parkidest täielikult eristuva avaliku ruumi. Haljastuse ja väljaku­elemendi tasakaal on mõistlik ja on arvestatud asukohaga.

Kuna võidutöös välja pakutud ruum pole oma karguses sugugi tartulik, on vastukaja olnud pigem ettevaatlik ja kriitiline. Ka žürii nendib protokollis, et võidutöö tugevat ruumiideed tuleb projekteerimise käigus täiendada puhkudeks, mil üritused parajasti aset ei leia, nii et väljak-park mõjuks ka argipäeval heade proportsioonidega õueruumina. Võistlustingimuste koostaja ja tulemuste protokollijana leian, et linna ambitsioon avaliku ruumi arendamisel on väärika tulemuse saanud ning Uueturu pargi totaalne muutumine koos teiste haljas­alade-platside uuendamisega näitab head algust. Suure algustähega ja parajalt paks nüüdispark on Tartus siiski veel puudu.