Korraldus tähendas, et ministeerium kuulutas ebasoovitavaks ühe Eesti ajalooga seotud isiku. Küsimus on palju laiem, kui natsipartei ühe tippjuhi isik, sest kellegi sunniviisiline unustamine või millegi valikuline mäletamine ei ole midagi muud kui ajaloo võltsimine. Sellega nõustumine sarnaneks kommunistliku Venemaa käitumisele, kus ebasoosingusse sattunud isikud retušeeriti ajaloolistelt fotodelt. Me ei taha, et Eestis oleks üks ametlik “riiklik” ajalugu, mille kõrval teistsugused lähenemised ja tõlgendamised on lubamatud. Meile kõigile on teada, kuidas natsid salgasid maha näiteks juudi ja anglo-ameerika kultuuri. Kultuuriministeeriumi kombel talitades astuksime me natside vastu natside endi meetoditega.

Käesoleva juhtumi puhul tekitab ärevust selle võimalik muutumine pretsedendiks. Kui antud korraldust vaikides aktsepteeritakse, puudub garantii, et juba homme mõni teine riigiametnik ei keela kirjutada ja rääkida näiteks Ümera lahingust või Landeswehri sõjast, kus meie esiisad võitlesid täna sõbraliku Euroopa suurriigiga. Süveneva poliitkorrektsuse ohvriks võib tuua pea kogu poliitilise ajaloo.

Ajaloolaste ja kodanikena ei saa me kuidagi leppida, et ametnikud hakkavad määrama, milline ajalugu on Eestis lubatav. Ka mõne teise rahvuse esinduskogu kaebus või võõrriigi saatkonna etteheide ei tohiks olla õigustuseks taolistele sammudele. Nagu ütleb meie riigi põhiseaduse § 38:”Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad.”; 

Kaur Alttoa, Andres Andresen, Jaak Kangilaski, Aivar Kriiska, Kurmo Konsa,Marge Konsa, Mait Kõiv, Enn Küng, Janet Laidla, Valter Lang, Mati Laur,Vahur Made, Eero Medijainen, Olaf Mertelsmann, Ain Mäesalu, Ago Pajur,Pärtel Piirimäe, Aigi Rahi-Tamm, Anu Raudsepp, Tiit Rosenberg, Anti Selart,Marten Seppel, Sirje Tamul, Tõnu Tannberg, Andres Tvauri, Jaak Valge, Heiki Valk