Asjaolu, et Tartu tähetornis on siiani alles haruldane XIX sajandi teadusaparatuur, on osalt juhus, osalt õnn. Nagu Tallinna linnamüüri puhul on ka Tartu ülikooli rajatiste ja seadmete säilimise põhieelduseks viletsamat sorti impeeriumi (Venemaa) ääremaa vaesus, millele järgnes väikese iseseisva agraarmaa veelgi suurem (suhteline) vaesus. Seetõttu ei jäänud vana enne taasväärtuslikuks muutumist purustavatele moderniseerimislainetele ette. Et meil väärtused nüüd käes, ei tähenda seega me rahva ja tema juhtide kunagist ettenägelikkust ja ülimat tarkust, millest saaks teha elunormi edaspidiseks. Uute, kunagi XXI sajandi algust iseloomustama hakkavate muuseumieksponaatide tekitamiseks ei ole ülikoolide ja kultuuriasutuste näljutamine just targim strateegia. Samuti oleks kena, kui kõige veel mitte vana säilitamisest ei saaks arengut takistav asi iseeneses – tulenevalt arusaamast, et iga veel mitte piisavalt vana eseme ja nähtuse väärtuse langusele järgneb millalgi hiljem väärtuse katkematu kasv.
Ülevaatlikku valgust sellele (eriti nende tarvis, kel pole kohe mahti uut muuseumi külastama minna), mida kõike tähetornis tema ajaloo vältel on tehtud, heidab ülikooli ajaloomuuseumis valminud e-raamat (http://www. ajaloomuuseum.ut.ee/vveraamat/index.html).
Üks vähem tuntud seiku seal on periood Eesti iseseisvuse algusaastaist, mil tähetornis kogu riigile õiget aega määrati. See käis nii: „Kuna tähetorni vaatlusriistad olid vananenud, ei määratud siin täpset aega ise, vaid võeti vastu teiste observatooriumide raadio teel edastatud ajasignaale, mille alusel leiti tähetorni kella (firma: Löbner) näidule parandid. Üle riigi saadeti ajasignaalid telegraafi teel, kuna raadiovastuvõtjad ei olnud veel eriti laialt levinud.
Selleks ühendati iga päev kell 12.55 kõik Eesti telegraafiaparaadid tähetornis asetsevaga. Järgmise nelja minuti jooksul saadeti välja hulk morsepunkte ja siis üheminutilise pausi järel kell 13 täpset täistundi märkiv punkt. Seda tööd pidid tegema tähetorni nooremassistent ja teenija”. Ehkki selline õige aja hankimise viis on ajaloolise Eesti Vabariigi oma ja seega automaatselt õilis, saame me täpse aja praegu siiski otstarbekamal ja moodsamal viisil, kuid ei reeda sellega oma esivanemaid ega ülikooli. Paar upsakuseharja kärpivat detaili väärib Tartu tähetorniga seoses veel märkimist (mille adressaadid loomulikult ei ole ülikooli ja ta muuseumi entusiastlikud töötajad, vaid ikka kõrgemal-kaugemal kõrval seisvad isikud, kes teinekord Eesti vägevusega mõõdutundetult hooplema kipuvad). Tartu tähetorn on UNE SCO maailmapärandi nimekirja kantud Struve geodeetilise kaare küllap tähtsaim punkt ja objekt, kuid nimekirja pürgimise ettepaneku ja põhitöö tegid ära hoopis soomlased. Teiseks, tähetorni elustamispingutused kandsid aastaid vähe vilja, kuni lõpuks Euroopa rikkama rahva abikäsi rahaga meie suunas välja sirutus. Seega ei tohi unustada õigel kohal ka tänulik olla.
Kellelgi ei ole ju kohustust finantseerida kõike seda, mida Eesti ise hetkel veel ei suuda. Kas taasavatud tähetorn Tartu Toome täiel rinnal elama paneb, on veel vara öelda, sest enne lõppotsust peame ära ootama ka muude mäel paiknevate ajalooliste hoonete (pool) surnud olekust väljumise. Ja lootma seejuures, et kogu ülikool ei ole selleks ajaks linna taha põldudele kolinud. Seniks olgem tänulikud tähetorni eest.