Tartu kesklinnas ei jää märkamata ajalugu ega Teise maailmasõja purustused: linnasüdame linnaehituslikus koes domineerivad praegugi veel pommitamistest tekkinud augud. Kohati on neid auke täidetud, näiteks Raekoja platsi äärsed kvartalid taashoonestati juba 1950. aastatel, kuid suurema osa purustatud kvartalite asemele planeeris toonane linnaarhitekt Arnold Matteus haljasalad ja lootis, et kunagi tulevikus osatakse neile ehitada midagi arhitektuurilisemalt väärtuslikku, kui toonane režiim seda tahtis ja suutis.

Tuleb tõdeda, et see tulevik on nüüd käes, sest kesklinna tihendamist on kavandatud juba mõnda aega. Juuli keskel kuulutati välja ajaloolise Holmi kvartali arhitektuurivõistluse tulemused. Sealses ulatuslikus pargis laiutab vaid 1963. aastal arhitekt Voldemar Herkeli kavandatud ja 1995. aastal ööklubiks ümber ehitatud endine restoran Kaunas, praegune Atlantis. Kvartalisse on kavandatud kortereid, büroosid ja poode, pakutakse välja koht riigimajale ning Emajõe väliujula. Alljärgnevalt analüüsib võistlust ja Tartu linnaehituse ülesandeid linnaarhitekt Tõnis Arjus.

Sõjapurustuste asemele rajatud haljasalasid, parke ja linnaehituslikke tühimikke on Tartus omajagu. Miks valisite nende hulgast võistlusalaks just Holmi kvartali?

Kesklinna üldplaneeringu koostamise ajal arutati läbi, milliseid linnaehituslikke auke täitma peaks ja millised säilitada haljasaladena. Jõudsime mingi status quo’ni. See muidugi ei välista, et tulevased põlved meie praegusi plaane ümber teha ei või ning edaspidi ka teised tühimikud taashoonestatud saavad. Saame kesklinna tihendamisega alustada ennekõike seal, kus kinnistuomanikud selleks soovi avaldavad ja kus konkreetsed plaanid ka juba olemas on.

Holmi kvartal on keeruline paik, see jaguneb mitme omaniku vahel, kõigil neil ei ole lähitulevikus küll ehitamise kavatsust, kuid paljud on arendusplaane veeretanud juba mõnda aega. Korduvalt on seal proovitud algatada planeeringuid, aga linna soov oli saada kogu kvartalile terviklahendus, mitte seda jupikaupa arendada. Täpsema terviklahenduse väljatöötamine omakorda seisis kesklinna üldplaneeringu kinnitamise taga. Kui see nüüd tehtud sai, siis vallandusid ülejäänud plaanid paisu tagant. Peale Holmi võistluse kuulutame peagi välja Sadama kvartali planeeringuvõistluse, räägime ka jõeäärse vana katlamaja piirkonna terviklikust ümberplaneerimisest.

Holmi kvartalile püüdis uut linnaehituslikku ilmet leida ka eelmine linnaarhitekt Tiit Sild. Mis põhjusel eelmised plaanid osalistele ei sobinud?

Mõneti oli eelmise plaani eesmärk ärgitada linlasi kaasa mõtlema ning näidata, et tegelikult võiks selle roheala asemel olla tihe linn. Toona, 2011. aastal, püüdsid kaks kinnistuomanikku detailplaneeringut algatada, kuid nii olulise koha arendamiseks oli vaja läbimõeldud terviklahendust. See oligi kuue aasta taguse kavandi mõte.

Siis tekitas selle hoonestuskava avaldamine ägedat vastureaktsiooni ja ilmus artiklite laviin. Nendest ilmnes, et tartlased suhtuvad Ülejõe parki ja Holmi parki väga vastakalt: Ülejõe pargi taashoonestamist ei pooldatud, küll aga suhtuti mõistvamalt Holmi kvartali hoonestamisse.

Holmi kvartalile antakse praeguse võistluse tulemusel päris suur hoonestusõigus: kuni kuus korrust. Lisaks hakatakse sinna lähedale Ülejõe pargi teise serva peagi ehitama uut ülikooli IT-keskust Delta. See tähendab, et Raekoja platsist teisele poole jõge, praegu suuresti hoonestamata alale, tuleb elama ja töötama rohkesti inimesi ning tekib suur nõudlus ka avaliku ruumi järele. Ma loodan, et siis saame täpsemalt ümber mõtestada ka Ülejõe pargi, anda sellele uus hingamine juba vastavalt kasutajate soovidele ja vajadustele.

Kui mõni aeg tagasi räägiti, et Tartu kesklinn valgub Raekoja platsist Riia tänava poole ja nüüd uue Kvartali kaubanduskeskuse avamisega ka üle selle magistraaltänava, siis kas uued plaanid näevad ette kesklinna laiendamist üle jõe ja jõeääre arendamist?

Nii Holmi kvartali kui ka Delta arendamise eesmärk on olnud kesklinna sidususe suurendamine ning jõekallaste ühendamine.

Ühest küljest on see kokkusattumus, et jõe ääres on kohad, millega pole varem linnaehituslikult väga intensiivselt tegeletud, teisest küljest on jõgi Tartu väärtus ja selle linnale lähendamine on meie väga kindel eesmärk.

Ühte paika ei saa elavdada ilma inimesteta, parim moodus on anda neile võimalus selles kohas elada ja töötada. See ei tähenda, et kogu jõeäär peaks olema täis ehitatud, kuid praegu on ilmselgelt tehtud liiga vähe kaldaalade elavdamiseks.

Millega Holmi kvartali arhitektuurivõistluse võitnud Toivo Tammiku ja Veiko Vahtriku ettepanek „Emajõgi“ teiste seast esile kerkis, mida nad pakuvad, mida teised ei suutnud?

Eks see võistlus üldiselt oli raske, eelkõige just seetõttu, et alal on mitu omanikku ja neil on palju soove. Kinnistu piire on muidugi võimalik muuta, kuid praktikas osutub see alati vaevaliseks ja on pigem takistus. Teostatavus ja praeguste piirangutega arvestamine oli üks võidutöö valiku kriteeriume. Väga mitme kavandi puhul saigi takistuseks realiseerimise ebarealistlikkus. Näiteks loodi küll linnaruumiline tervik, kuid kinnistu piiridega ei arvestatud. Sellise lahendusega edasi minnes oleksime ikkagi umbseisus, sest keegi ei julge enam garantiide puudumise tõttu järgmist sammu astuda. Väga hoolega vaatas žürii ka seda, kuidas osalejad suudavad luua head linnaruumi, tasakaalustada avalik ruum ja eraomaniku soovid ning ootused. Häid lahendusi oli palju, kuid „Emajõgi“ suutis tasakaalu tekitada ning üldplaneeringu tingimustega kõige paremini arvestada.

Võidutöös on ette nähtud üsna range hoonestusplokk Narva maantee äärde ja rohkem liigendatud hoonestus Emajõe poole. Arhitektid on tabanud hästi ka Tartu olemust ja selle paiga konteksti. Näiteks säilitati praegune jaapani kirsipuudega linlaste armastatud pargiala, arvestati juba olemasolevate projektidega Emajõe kallastele ning Kaarsilla otsa tuleva Jannseni ja Koidula platsiga. Nende ettepanek seob kõik kavandid uueks tervikuks.

Kuivõrd kavandatud hoonestusmaht ja lubatud kuus korrust sobivad Tartu mõõtkavva? Kas seda pole liiga palju?

See lubatud kuus korrust on maksimum ja ma pean seda päris suureks töövõiduks, sest räägitud on ka 15 korrusest. Me tahame kesklinna piirkonnas hoida just sellist madaltihedat hoonestust, mitte arendada pilvelõhkujaid. Kui vaatame Tartu vanalinna, siis näeme, et siin on kõrgete lagedega neljakorruselised hooned, mis praeguste standardite järgi loetaks viiekorruselisteks. Siinne tihedus pole ju paha, pigem meeldiv. Suuresti Emajõe-äärse tühjuse pärast ei ole Ülejõe jõeäärne keskkond kuigi atraktiivne olemispaik.

Me tahtsime saada linnalikku keskkonda, mis tähendab liigendatud ja tänavale avatud fassaade, atraktiivset tänavat ja seda, et linlased ei pea elu- ja töökoha ning meelelahutusvõimaluste vahel palju pendeldama. Eelkõige kavandasime kuuekorruselise hoonestuse võrdlemisi tiheda liiklusega magistraali Narva maantee äärde, kus teisel pool tänavat on kümnekorruselised hooned. See loob hea mürabarjääri. Emajõe pool hoonestusmaht väheneb ning avaliku ruumi osa suureneb.

Kindlasti ei ole „Emajõgi“ ideaalne: kohati oli vähe linnaruumilist konkreetsust, liikumissuundi on kavandatud liiga palju ning avalikkuse soovitud ajaloolise Holmi tänavaga ei arvestatud.

Holmi tänava taastamine on suur asi ja avalikkus lausa eeldab seda. Kui tänavat nüüd tagantjärele väljavalitud kavandisse suruma hakatakse, siis mil määral see hoolega väljatöötatud lahenduse sassi lööb?

Tagantjärele tark olles tuleb tõdeda, et oleks pidanud korraldama kaheetapilise võistluse, et need teemad juba eos läbi arutada. Leppisime kokku, et enne detailplaneeringu koostamist paneme võidutöö arhitektide ja kinnistu omanikega paberile žürii ja ekspertide märkuste ning osapoolte soovidega arvestava veel täpsema hoonestuskava.

Oleme oma vigadest õppinud ning järgmiseks kuulutamegi välja kaheetapilise sadamaala arhitektuurivõistluse, mis on sama oluline või isegi veel olulisem kui Holmi kvartal.

Mis selle nii eriliseks teeb?

Seal asub linlastele oluline väliturg, mis on jõele selja keeranud ning tegelikult pigem takistab juurdepääsu kaldale. See on kindlasti kitsaskoht, millele lahendust ootame. Sadama kvartal on sisuliselt tühjale kohale rajatud ning kõik 1990. ja 2000. aastate planeerimisvead on seal läbi tehtud ja nähtavad. Kui vaatame Tasku kaubanduskeskuse ees mööda Turu tänavat kaugusesse, siis näeme tankla parklat, kõrget torni kiirsöökla keti logoga ning taamal räämas katlamaja. See meenutab pigem Las Vegase slummi ääreala, mitte mõnusat ajaloolist linna.

Paljud varem koostatud hoonestuskavad on tartlastelt pigem hävitava hinnangu pälvinud, Holmi kvartali võistluse tulemused ei ole aga suurt lainetust tekitanud. Kas see võib veel tulla?

Tulised vaidlused toimusid kesklinna üldplaneeringu koostamise ajal ära. Kaasamise mõttes oli see hea protsess ja ma usun, et kõik, kes tahtsid kaasa mõelda ja midagi öelda, selle võimaluse ka said. Dialoog jääb alati õhku ja see pole sugugi halb, niikaua kuni koppa maasse löödud pole, on võimalus lahendusi veel paremaks vaielda.

---

Holmi kvartali arhitektuurivõistlus Tartus

I preemia – „Emajõgi“, Toivo Tammik, Veiko Vahtrik (arhitektuuribüroo Ansabel)

II preemia – „Atlantise park“, Villem Tomiste (Stuudio Tallinn)

Ergutuspreemiad – „Luts ja Simm“, Alver Arhitektid ja „Roheline“, (3+1 Arhitektid).

Žürii: Jarno Laur (abilinnapea), Tõnis Arjus (linnaarhitekt), Margit Mutso, Tiit Trummal, Peeter Pere (kõik arhitektide liit).