Pärast Süku võistlust on kõlanud mõtteid, et ideekavand märgusõnaga „Paabel“ oli laekunud töödest kõige tugevam. Žürii protokollis kirjutatakse, et lahendus kannab välja sümboli rolli, et hoones arvestatakse inimese mõõtmega ruumis, see sulandub ümbritseva linnaruumiga ning aktiviseerib tänavaruumi mitme sissepääsuga. Võidulahenduse tugevuseks peetakse, et hoonet läbiv keskne avar siseruum on kultuurikeskuse süda, mis loob sünergia eri otstarvete vahel.

Järgnevalt räägivad „Paabeli“ kavandi arhitektid Siim Tiisvelt, Gert Guriev ja Markus Kaasik Süku lahendusest ja tähenduslikkusest lähemalt.

Südalinna kultuurikeskuse arhitektuurivõistluse tingimustega anti osalejatele lahendada paras ports ülesandeid: kavandada vilka eluga avalik hoone, kuhu mahuksid nii raamatukogu, kunstimuuseum, väärtfilmikino kui ka sündmuskeskus, samal ajal peab hoone elavdama Tartu kesklinna, siduma ala jõega, lülitama pargi linna rohevõrgustikku ning tegema seda kõike nii, et maja osad üksteise toimet veelgi võimendaksid. Kui kerge või raske oli seda ülesannet lahendada?

Siim Tiisvelt: Südalinna kultuurikeskuse võistlus oli raskeim, millest oleme osa võtnud. Väga keeruliseks tegi selle ruumiprogramm: kuidas kõik funktsioonid majja ära mahutada nii, et see kõik veel ka väga hea saaks.

Gert Guriev: Funktsioonide mahtumisega ei olnudki nii palju probleeme. Mõnel võistlusel valmistab funktsioonide sättimine palju enam peavalu. Kõige keerulisem oligi eri otstarbega ruumide paigutamine nii, et tekiks hea sünergia. Nii keerulist maja polegi vist, jah, pidanud varem kavandama.

Tiisvelt: Me nägime väga palju vaeva hoone sissepääsu kavandamisega. Ühest küljest pidanuks see olema Emajõe pool Vabaduse puiestee ääres, teisalt on jalakäijatele oluline ka Küüni tänav, kus toimub peamine liikumine juba praegu. Ka see ei saanud jääda maja suhtes kõrvaliseks suunaks. Nii otsustasimegi teha kaks võrdset peasissepääsu, mis on hoones suure fuajeega ühendatud.

Guriev: Lõpuks on majja võimalik siseneda igalt poolt, nii tekib side ümbritseva linnaruumiga.

Markus Kaasik: Sellel võistlusel ei piisanud ainult funktsioonide logistilisest paigutamisest, ülesanne tuli lahendada nii, et tulemus oleks efektne. Tekkinud probleemides nägime võimalusi. Pelgalt probleemide lahendamise tasemele jäämist on niigi paljudes võistlustöödes.

Võistlusalana oli ette antud Kaubahoovi park ja Vabaduse puiestee kuni jõeni. Ometi on paljud võistlustööde autorid leidnud, et hoone parim asukoht on kaubamaja kõrval. Ka teie lahendus näeb nii ette. Miks just see pargiala on hoonele loogilisem?

Guriev: Selle otsuse taga on mitu kaalutlust. Kaubahoovi pargi Poe tänava poolne osa oli muinsuskaitse surve all. Sinna trügimiseks pidi väga hea põhjus olema, ja seda meil polnud. Pigem seob Poe tänava poolse pargiosa säilitamine Süku paremini Toomemäega.

Tiisvelt: Pool parki pidi igal juhul alles jääma. Linnaehituslikult on loogiline, et park asub Süku ja vanalinna vahel.

Kaasik: Tartul on välja kujunenud uuslinn ja vanalinn. Kaubanduskeskused moodustavad Riia tänava ristmikul linna uue südame. Oli loogiline, et lisatav hoonemaht asub uue linna pool, park jääb puhvriks ning jätab vanalinna vahele õhku.

„Paabeli“ seletuskiri on väga poeetiline. Arutlete selle üle, mis on kultuur, eestlus ja loodus ning kuidas see tervikuks kokku tuua. Kuidas luulelisus lõpuks ruumis väljendub? Ilupiltidelt on seda raske aduda.

Kaasik: Eks neid asju ongi väga raske selgitada. Kirjanik kirjutab romaani, arhitekt teeb maja. Kui poeesia on seal sees, siis see on seal sees, kui seda pole, siis ei tulnud välja … Me saame rääkida hoone funktsionaalsetest ja linnaehituslikest seostest, avanemisest ja ruumist, aga poeesiast on raske rääkida, see on seal peidus ja seda peab kogema.

Tiisvelt: Üks meetod, kuidas arhitektuuri tuleb vaadelda, on mõelda ennast ruumi sisse, hoone kasutajaks. Kui sa oleksid Süku raamatukogu külastaja, siis millist ruumi sa enda ümber kogeda tahaksid? Nii me ju mõtlemegi ruumi luues: kust avanevad vaated väljapoole, kust ruumi teistesse osadesse jne.

Guriev: Süku ruumi hoiab koos spiraal. Kui me seda ülesannet lahendama asusime ja spiraali mööda minema hakkasime, siis vaatlesime seda kui teekonda, mõtlesime, mis teekonnal juhtub, kuhu paigutame kino, kuhu restorani jne.

Tiisvelt: Lõpuks sattusid kõik need n-ö klotsid ehk funktsioonid õigesse kohta.

Guriev: Eks alguses paistsid nii mõnedki ülesanded võimatud lahendada, aga alustasime kuskilt, lahendasime seda, millest jaks üle käis ja lõpuks loksus paika ka see, mis alguses peavalu oli valmistanud.

Kaasik: Maja ei saa ju nii välja mõelda, et istud toolil või lamad diivanil ja siis pauh! tuleb hea mõte ja teeme ära. Süku lähteülesanne oli nii keeruline, et seda ei olnud võimalik ühe suure ideega lahendada. Alustasime laialt – mida me maailmast arvame ja tahame, aga nende ideedega maja ei tee. Sealt edasi läksime väiksemaks. Otsustasime, et teeme võimalikult lihtsalt. Me ei plaaninud alguses üldse sellist maja teha, oli mitu varianti. Lõpuks otsustasime, et teeme kõige lihtsamalt ja selgemalt. Edasi tuli mõte siduda kõik funktsioonid raamatu­kogu ümber keerleva spiraali külge. Spiraal on ju tavaline ja lihtne võte, aga väga lihtsatest ja banaalsetest võtetest sai lõpuks kokku hea ja toimiv tervik ja hoone keeruline logistika sai arusaadavaks.

Mõnikord on nii, et head lahendust otsides on juba algusest peale selge kindel tunne, kõik loksub justkui iseenesest paika. Teid kuulates jääb mulje, et see teid just kandiski. Kas aimasite, et teie töö kuue parema hulka või lausa võitjaks tuleb?

Guriev: Me tegime siiski mitu lahendust. Oli ka väga raskeid hetki. Mul oli viimati vist nii raske bakalaureusetööd tehes: tulin maalt linna ja tuli kohe hakata suurt maja kavandama. Olen kümme aastat arhitektina töötanud, aga nüüd oli veel raskem. Mõtlesin küll, et kuhu see areng siis nüüd jäi. Aga kui olime otsustanud algse lahenduse kõrvale lükata ja uuesti alustasime, siis hakkas sujuma.

Kaasik: Küsisime endalt, millist linna­ruumi muudatust me sellelt majalt ootame. Me ju tahame avada parki jõele, et maja oleks linnaruumi jätk. Vabaduse puiestee on praegu pargi ja jõe vahel nagu juhe, mille eesmärk on autojuhtide elu mugavaks teha. Süku teeb Vabaduse puiestee autoteest avaliku ruumi, nagu see oli enne Teist maailmasõda. Kui nii mõtlesime, siis hakkasid probleemsed kohad lahenema.

Nüüd alles tegelik töö peale hakkab. Kuivõrd on „Paabelis“ muutmise ja kohandamise ruumi?

Kaasik: Elu näitab, et pärast võistlust võetakse töö uuesti juppideks lahti. See ei tähenda, et lahendust väga palju muudetaks, kuid alati läheb paremaks. Meie lõime raamistiku ja selle sees saab detaile paika sättida.

Arhitektuurile on pandud palju ülesandeid. Tuleb arvestada kliimamuutuse, CO₂-jalajälje, rohepöörde ja ringmajandusega. Ka võistlustingimused käsitlesid neid teemasid. Mõnda põhjalikumalt, mõnda pealiskaudsemalt. Võistlustöös tuli välja tuua materjalide CO₂-jalajälg, lahendada elurikkuse küsimused. Lühikeses peatükis mainiti ka ringmajandust, milles praegu alles esimesi samme astutakse, kuid selleks ajaks, aastaks 2029, mil maja avamist plaanitakse, on see ilmselt palju tähtsam teema. Kuivõrd te kavandasite maja näiteks nii, et selle saaks taas algmaterjalideks lahti võtta ja neid uuesti kasutada?

Kaasik: Ringmajanduse toimimine eeldab taristut: kataloogi või keskkonda, kus teise ringi materjalid on arvele võetud, ja ladu, kust neid materjale võetakse.

Tiisvelt: See on juba täpsema projekteerimise küsimus, ja kui tellija seda soovib, siis saab ka projekti nii koostada.

Kaasik: Ma olen arhitektitööd teinud 30 aastat. Aastakümneid tagasi tehtud projektid ei ole mahu mõttes võrreldavad nendega, mida me praegu teeme, nende vahel on terve kosmos. See tuleb sellest, et arhitektuuriprojektile esitatakse aina uusi nõudeid. CO₂-jalajälje ja energiamärgise arvutamine või ringmajanduse nõuded ei muuda arhitektuuri olemust mitte üks raas.

Kõigest uuest tekib eufooria ja fantaseeritakse, kuidas see arhitektuuri muudab, aga ruum ju ei muutu. Muutub vaid see, et arhitekt peab veel ja veel rohkem süvenema arhitektuuri olemusse ja mõtlema, mida arhitektuuriga teha saab. Arhitektuur ei muutu, ja see on ka kõige raskem. Arhitektuur on ruum, seal on alati rütm, sügavus, laius, proportsioonid, mahtude paigutus. See on see, mis jääb, ükskõik kuidas arhitektuuri tehakse. Vaadake renessansi arhitektuuri: Andrea Palladio San Giorgio Maggiore kirikut Veneetsias. Ka Palladiole olid omad nõuded, millega ta arvestama pidi, kuid tema loodud ruum on aegade ülene.

Kuivõrd kõik need uued ja pidevalt juurde tulevad nõuded arhitektuuri lahustavad?

Kaasik: Projekteerimine on üks kõige normeeritumaid tegevusi. Olemas on terve müriaad standardeid ja määrusi, mis ruumiloomet reguleerivad, ette ütlevad, milline peab olema müra, niiskuse ja sisekliima jms kvaliteet. Olemas on standardid juurdepääsetavusele, koormusele ja vastupidavusele. Keegi pole uurinud, mis saab siis, kui kõik need nõuded majale ühekorraga peale laotakse. Eriti kui on vaja renoveerida vana, näiteks saja-aastane maja, mis pole muinsuskaitse all. See maja ei pea kõikidele nendele nõuetele vastu ja läheb lihtsalt katki. Kui selle asemele uus teha, kas siis saame selle vana asemel parema maja?

Paljud normid on mugavusnormid. Näiteks tuleohutusest tuleneb väga palju nõudeid, ja see eeldab, et majas on palju elektroonilisi komponente, mis midagi avavad ja sulgevad. Mida nende normide ja määruste koosmõju endaga kaasa toob ja kas see teeb hoone paremaks või jätkusuutlikumaks? Ma pole kindel.

Praegu peab maja vastu pidama võimalikult kaua. Meil pole mõtet ehitada kehva maja! Parem on siis ehitamata jätta. Halba arhitektuuri pole ammugi mõtet teha.

Tiisvelt: Kõige olulisem on lõpuks ikkagi see, kas maja täidab seda ülesannet, milleks ta on tehtud. Me võime teha maja, mis püsib sada aastat ja on väga energiasäästlik, aga kui seda on võimatu kasutada, sest see on kasutajale ebaloogiline, siis pole sellisel majal mingit mõtet. Kõige olulisem on tegeleda arhitektuuriga.

Guriev: Kõige rohelisem tegutsemine on see, kui paneme talvel jalga villased sokid ja selga kampsuni ning kulutame hoonete kütmisele vähem energiat.

Tartus jagunevad arvamused Süku võidutöö kohta kahte leeri. Osale meeldib, osale, nagu ikka, ei meeldi üldse. Mida see hoone Tartu linnale juurde annab?

Kaasik: Jätkusuutlik elamise viis on tihedalt linnas koos elada. ERM on hea näide: seda ei ehitatud südalinna ja uue hoone ümber on nüüdseks arenenud uus linn. See oleks võinud tekkida kesklinnas, mitte Raadi põllul. Praegune olukord tähendab, et vaja on ehitada uued teed, neid on vaja puhastada ja lund lükata, vaja on uusi bussiliine, maa alla on pandud uued torud ja kaablid, ehitatakse uued koolid, lasteaiad ja poed. ERM oleks pidanud olema linna sees, kus kõik see taristu on juba olemas. Mida lühemad on ühendused, seda parem ja jätkusuutlikum on linn.

USA linnade näitel saame praegu öelda, et kui kesklinna ei tihenda, siis sureb linnaelu välja. Kui kesklinna ei saa ehitada, siis ehitatakse linna serva, kõikvõimalikud keskused tõmbavad elu linna keskelt välja ja kesklinn sureb välja või getostub.

Guriev: See on ju ka Tallinnas praegu nii. Viru ringi ümbrus ja vanalinn on tallinlasele võõrad. See-eest armastatakse Pelgulinna ja Kalamaja.

Tiisvelt: Süku asukohas on Tartu ju olnud tihe. Park oli pärast Teist maailmasõda ajutine lahendus, sest kohe ei olnud taastamiseks võimalusi. Tihendamise juures tuleb loomulikult vaadata, et jätkuks rohelust, mis loob meeldiva linnaruumi.

Kaasik: Tallinna vanalinn on välja surnud ja seda võis juba 20 aastat tagasi ennustada. Elu tagasitoomine kesklinna on väga raske ja kallis. Parem on kohe kõik õigesti teha.