„Jõgi korraldab maa vereringet, jõeluht on kultuuri häll, üleujutused on ajaarvamise sõlmpunktid. Jõgedel, luhtadel ja üleujutustel põhinesid vanimad tsivilisatsioonid Mesopotaamias ja Egiptuses. Inimese käekäik sõltubki peamiselt tema suhetest jõega.“¹

Tartu on ajalooliselt jõeäärne tsivilisatsioon ühes talle omase jõekultuuriga. Linn tekkis üleujutava jõe ürgoru keskjooksule, mis oli ainuke koht soisel jõekaldal, kuhu sai sildu rajada, et ühendada Kagu- ja Põhja-Eesti vaheline maismaatee. Ühelt poolt on Emajõgi Tartu tekkepõhjuseks ja linna identiteedi osa, kuid teisalt jaotab jõgi linna nii füüsiliselt, mentaalselt kui ka sotsiaalselt kaheks.

Veekogu, eriti vooluveekogu olemasolu tekitab alati küsimuse, kus peaksid paiknema ühendavad sillad, kui palju ja mis tüüpi need peaksid olema. Sild on linnaehituses üks püsivamaid rajatisi ja tähistab ühenduste loojat, kuid ühekülgset eesmärki täites võib sellest saada hoopis katkestaja ja mentaalne müür. Tartus on selliseks barjääriks 1970. aastatel ehitatud poole kilomeetri pikkune Sõpruse sild, mis oli kuni 2017. aastani Eesti pikim. Modernistlik sild oli mõeldud tanke kandma ja ehitati kahes eraldi osas: juhul kui üks pool lastakse õhku, jääb teine püsima.²

Sõpruse sild ühendab klassitsistlikku kesklinna ja Karlova puitagulit 1970. aastatel kavandatud Annelinnaga, kus elab kolmandik Tartu elanikest. Silla mõlemad otsad vastanduvad nii ruumiliselt (aguliromantika vs. paneelelamud) kui ka sotsiaalselt (Karlovas 4% ja Annelinnas 35% mitte-eestlasi). Peale etnoste vastanduse erineb ka sealsete elanike sissetulek – Karlova gentrifitseerub ja Annelinna paneelelamukorterid ei ole ihaldusväärsed – ning linnaosade tihedus.

Kuigi tehakse suuri ehituslikke ja logistilisi muudatusi, muutuvad ka demograafilised näitajad, kipuvad linna kokku hoidvad traagelniidid püsima muutustest hoolimata.

Ka Sõpruse silda kui pikka ülesõiduala tuleks mõtestada linna osana ning rakendada selle potentsiaal linna kahe poole ühendajana, sidusa kohana süveneva segregatsiooni piiramiseks.

Tartu ja mitte-Tartu

„Werneri kohvik, kevad-/sügishooajaline Toomemägi, kirjanduslik Karlova, Supilinn oma aguliromantikaga… See kõik on Tartu. Mitte-Tartu on mujal. Hiinalinn oma hämara, postmilitaristliku elanikkonnaga ja määratu garaaživohanguga sealsamas kõrval. Raadi lennuväli, Annelinn, Aardla kandi tühermaad ja Võru maantee äärsed põllupealsed uusarendused. Luhad.“ ³

Psühhogeograafiline teos „Mitte­Tartu“ tutvustab linna, millele teadlikult tähelepanu ei ole pööratud. Kirjanike käsitluses on Tartu jagatud jõega kaheks – Tartuks ja mitte-Tartuks ning omakorda nende sees kohtadeks ning mitte-kohtadeks.⁴ Mitte-Tartu on see osa linnast, mis puudub Tartu kuvandist. Nii eksisteerivad kahel pool jõge paralleelmaailmad, mida kohalikud tunnetavad, kuid teistele on raske kirjeldada.

Mõnes mõttes jääb Tartu alati mentaalselt kaheks eraldiseisvaks linnaks, kuna nende vahel asub füüsiline jõepiir, mis hooajati üleujutustega (viie-kuueaastaste tsüklitega) laieneb mitmekordselt (veetase tõuseb 1,2–2,6 meetrit). Linnasisene viies hooaeg sarnaneb Soomaaga nagu ka luhakoosluse haruldane „Natura 2000“ kaitsealune taimestik.

Kuigi kirjanike sõnul on jõgi ja udulembene luht mitte-Tartu osad, on need pigem täiesti eraldiseisvad. Alates kesklinnast kuni linna lõunapiirini lõikub linnakoesse kiilukujuline rohekoridor, mille olemasolust ja tähendusest ei ole paljudel aimu. Selle ala peidetud iseloomul on kaks põhjust: looduslik, s.t Emajõe suurvee jaoks vajalik mitme kilomeetri laiune reservala ja luhale kavandatud, aga teostamata jäetud rekreatsiooniala Tartu suurimale linnaosale. Annelinna generaalplaani lõpetamatus on pikendanud luha eraldi eksisteerimist paralleelmaailmas – see on justkui ununenud mälestus.

Emajõe luht

Kuna luht on tekkinud inim- ja loodus­tegevuse koosmõjul, siis on siin vaja leida tasakaal. Pärandmaastiku kaitse tagab loodusliku ala sidusus, kuna fragmenteeritud kaitsealad viivad ökosüsteemide hävinguni. Paradoksaalselt on fragmenteerijaks ka sild. Selleks et sillad võimalikult hästi kasutusse võtta ning vältida ülearuste, liiga keerukate ja kulukate sildade ehitust, tuleb olemasolevad sillad teistmoodi mõtestada. Viimastel aastatel on Tartusse ehitatud mitu silda ja plaanitakse uusi (ka luha kohale). Sillad ei tohiks aga täita ainult ülesõidufunktsiooni, et inimesi üle Emajõe võimalikult kiiresti ja kaugele viia, vaid pakkuma lisandväärtust, näiteks tuua inimene veele lähemale, olla ka peatuskoht, jõekultuuri edendaja.

Poolekilomeetrise Sõpruse silla potentsiaal on suurendada linna sidusust tegevusruumi pikendamise ja ühiskondlike funktsioonide lisamise abil, mis on seniajani jäänud teostamata, nt jäid ehitamata sillalt luhaalale viivad trepid. Kuna sild on tehisliku ja loodusliku ruumi vaheala, saab sillaga rajada ligipääsu Emajõe äärde tulnutele, nt jälgima luha viiendat aastaaega. Oluline on tuua inimeste teadvusse keset linna asuv perifeerne ala, mis on tuulekoridorina kliimasoojenemisel üha hinnatavam linnaruumi jahutaja.

Sõpruse sillal saab jätta ühe poole autoliiklusele ja teise jalakäijatele-jalgratturitele, kellele praegu on jäetud ahistav ruum – kitsas, ohtlik ja sirgjooneliselt üksluine. Ka Annelinnas ehitamata jäänud ühiskondlikud hooned võiks paigutada tanke kandma projekteeritud sillale. Selliselt saaks ristkasutusse võtta hoonestuse, liikuvusala ja pargi ning ühendada vastandlinnaosad. Sillale saab paigutada Tartule vajalikud ruumid, millele on tehtud arhitektuurivõistlus, kuid hoonele ei ole jagunud kohta (raamatukogu, noortekeskus) ja hoonete vahele jääks paindliku loomuga inimmõõtmeline ala, mida saab vastavalt aastaajale ja vajadusele muuta turuks, vabaõhuvõimlaks vms. Samal ajal võivad linlased nautida vaadet ja looduskeskkonda, mis jääb sild-hoone tagahooviks. Sillaalune oma katedraalisammastega võiks olla Tartu ja mitte-Tartu ühine avalik katusealune üritustepaik.

Sõna „poeesia“ (kr poięsis) on etümoloogiliselt tuletatud vanakreekakeelsest verbist ποιεῖν ’tegema’, mis väljendab loomist ja potentsiaali otsimist. Tänapäeva inimese kooselu loodusega majanduslikus ja kultuurilises olustikus tuleb uurida. Uus generatsioon suhestub asustatud ja asustamata maastikuga teisiti, kui me seda seniajani oleme teinud. Ka sild on avalik ruum, linnakoe osa, mitte eraldiseisev muutumatu element. Sõpruse sillast peab saama potentsiaalide, põlvkondade, linna ja looduse ühendaja.

Artikkel põhineb sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna magistritööl „Tartu ja mitte-Tartu ühendamine“ (juhendajad Aet Ader ja Katrin Koov).

 

1 Tanel Rander, Jõgi ja jõerahvas. Mitte-Tartu. Topofon, 2012.

2 Sven Kivisildnik, Sild üle kanali. Vikerkaar, 1997, 3.

3 Sven Vabar, Eessõna. Mitte-Tartu. Topofon, 2012.

4 Marc Augé, Kohad ja mittekohad: sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. Tallinna Ülikool, 2012.