Kuidas unistada linna? Kuidas unistada nii, et see innustaks paljusid teisi ja nägemus saaks teoks enne, kui see muutunud vajaduste ja veendumuste tõttu aegunuks ja kohatuks osutub? Ja kes siis on need teised unistajad ja teostajad, on neid juba piisavalt või peaks alustama just nende juurde otsimisest?
Kõik see on mind kummitanud Tartule UNESCO kirjanduslinna tiitli taotlemisel ja mitmes Euroopa kultuuripealinnaks pürgimise protsessis, arengukavade koostamisel osaledes ja niisamagi kodulinnale mõeldes. Kummitas ka 5. mail toimunud Tartu visioonikonverentsil, mis oli avalöök linna arengusuundade määramisele 2035. aastani. Osalesin seal ühes arutelus ka ise. Korduvate teemade seas olid autoliikluse, müra- ja õhureostuse vähendamine, elurikkus ja kestlik areng, atraktiivsus tudengitele ja noorte subkultuuridele, ligipääsetavuse parandamine. Igast saaks eraldi nii pika jutu, kui siin ruumi antud.
Mis veidi vaevama jäi: ehkki mitmeid teraseid ideid ja märkamisi kõlas nii kõnedes kui ka vestlustes, sai olevast viimaks ikka rohkem juttu kui tulevast. Viimane vestlusring „Tartu maailmas“ oli ehk lennukam ja Paavo Nõgene idee sõja järel Ukrainasse Tartu ülikooli järgmise kolledži rajamisest jõudiski meediasse.1 Aga jätkakem siis juttu tulevast. Kuna Sirp soovis, et kirjeldaksin just oma unistust Tartust teel 2035. aasta poole, viitan visioonikonverentsile vaid servamisi (kel huvi, saab seda täies mahus järele vaadata2).
Peamine, millesse jätkuvalt usun: Tartu suurus seisneb välissuhtluses ja rahvusvahelises avatuses, et siia ei tuldaks mitte ainult õppima, vaid jäädaks elama. Või siis, et mindaks laia ilma ja loodaks sidemeid, aga naastaks ikka viimaks siia. Me ei saa kunagi üksi nii jõukaks, et pelgalt mingis omas etnilises ja väikekodanlikult homogeenses mullis õitseda. Seejuures pole Tartu geograafilise asendi, kliima ja ka linnaruumieetika põhjal alust karta, et madalaima taseme ühisnimetajaga massiturism või mõni radikaalselt vastanduvate tõekspidamistega kogukond meid kunagi üle ujutaks. Ei tule Hiinalinna äärmusmoslemigetot, ei lükata Karlovat kasiinolinnaku rajamiseks maatasa ega Anne luhta tühjaks, et teha sinna narkoparunite ja Vene uusrikastest emigrantide luksusrajooni. Neil, kes tulevad ja jäävad, on meie väärtuste ja sihtidega juba küllaldane ühisosa. Mõned või mitmed on nende väärtuste edendamises virgemad kui me ise. Paranduskeldri eestvedaja Jiři Krejči ja geeniteadlane Lili Milani visioonikonverentsi esinejatena on paar suurepärast näidet.
Ka iga ärksam ja tähelepanelikum turist on saadik (sedagi mõtet rõhutati konverentsil mitmest suust), siia elama asuv ja eesti keelt õppiv teisest rahvusest inimene aga meie püsiv ühisosa kogu maailmaga, selle vaimse vereringega. Me oma kultuur jääb kindlamalt kestma, kui sellel on märksa rohkem huvilisi, hoidjaid ja eestkõnelejaid ka Eesti piiridest väljaspool. Rumal ja kitsarinnaline on vastandada rahvuslust ja rahvusvahelisust, olgu kõrghariduses, kultuuris või avaramas elukorralduses, ka sõjapõgenikele varjupaiga pakkumises. Lugege kas või Ukraina kunstniku Viktoria Berezina kirju3 ja te näete, kuidas ta Tartut armastab ja näeb praeguses linnas palju rohkem ilu ja helgust kui mitmed alatasa nurisevad Tartu Postimehe kolumnistid.
Ka UNESCO kirjanduslinnaga oleme pärast koroonapausi just alles jõudnud taastada välisautorite residentuurid (selle kiuste, et linna panustamisnappuse tõttu pole neile enam pakkuda Ristikivi maja, kus veedetud kahest kuust on saanud võluv Tartu-teemaline luulekogu tänavugi Tartut väisaval Ameerika biitpoeedil Ron Whiteheadil). Aastaks 2035 peaks Tartu residentuuripindadega koonerdamise asemel olema jõudnud sinnamaale, et kümned mainekad autorid üle ilma kolivadki siia, kuna Tartu on õdusaim elu-loomekeskkond. Vahemerd või mägimajakesi meil pakkuda pole, Tartu inimesed on need, kes siin õdususe ja teretulnususe õhkkonna peavad looma.
Tunnet, et ollakse teretulnud, on vaja ka siis, kui siia elama ei tulda. Päeva oivalisimat uudist visioonikonverentsil mainida ei jõutudki: südalinna kultuurikeskuse arhitektuurivõistlusele esitatud 105 tööst 27 oli Eestist ja 78 välisriikidest –kokku 26 riigist! Me oleme Euroopa ja maailma kaardil, pakume proffidele piiriüleselt ajakohaseid väljakutseid ja loodetavasti näitame koos ka teed XXI sajandi keskkonnateadliku suurehitise rajamisel. Ometi kripeldab selle taustal, et mullu jaanuaris ilmus Tartu Postimehes artikkel „Ei Süku rahvusvahelisele konkursile!“4 – autoriks mitte ekreiit ega muu marurahvuslane, vaid sots Krista Piirimäe, üks neist, kes on praeguseks esindatud ka avarama meelega tartlaste portreekogumikus „Tartu hääled“. Selliste ksenofoobilise kolkapatriotismi avalduste pärast on sügavalt häbi, eriti Euroopa kultuuripealinna aasta künnisel.
Õnneks on näha, et noorematele põlvkondadele on rahvusteülene kultuurisuhtlus juba midagi üsna enesestmõistetavat. Eks ka eakamad ole siiski üsna harjunud avatud Euroopas elamisega – äsja Tartus käinud 2028. aasta Euroopa kultuuripealinna kandidaatlinna Broumovi esindaja Blanka Markova oli rõõmsalt üllatunud, kui heas inglise keeles vanemad tartlased võrreldes Tšehhi seenioridega suhtlevad. Pandeemia põhjustatud katkestuse järel on eriti vaja piiriüleseid inimkontakte taastada, laiendada kultuuriproffide töövälja ja aidata külla oodatuil üle saada hirmust, et sõda on Eestile liiga lähedal. Paljudele peab küllap endiselt ka tõestama, et me pole mingi postsoveti urgas, vaid igati arenenud lääneriik. Visioonikonverentsil rääkis Urmas Klaas Metallica tuuritiimi liikmetest ja Paavo Nõgene Pet Shop Boysi lauljast Neil Tennantist, kes käisid Tartus inkognito – neil oli siin hea. Kui neil on siin hea, on ka meil siin parem.
Mõistagi toob rahvusvahelistumine kaasa ka uusi riske ja väljakutseid. Juba praegu on ka juhtumeid, kus teise kultuuritaustaga inimestel on kodusest infoväljast sugenenud meie omaga raskesti lepitatav arusaam Ukraina sõjast ja see lööb kiile senistesse sõprustesse. Tervete rahvusrühmade vahel võivad pinged võimenduda ning meie vahendajatena leiame end eetiliselt väga keerukatest olukordadest. Ning nii kultuuritöötajate palgamurest kui ka mitmest repliigist äsja avaldatud 2022. aasta Lõuna-Eesti kultuurivaldkonna uuringus5 kostab „aga meie?“ – kartus, et Tartusse uute häälte ja tegijate kaasamise tõttu jäävad aastaid kohalikku vaimuelu edendanud väärilise tasu ja tunnustuseta. Seda enam on aga vaja luua turvaline elu- ja suhtlusruum, linn, kus tuntakse end koduselt ja tahetakse vastastikku võõrandumise asemel valusad teemad selgeks rääkida.Euroopa kultuuripealinna aasta 2024 saab olla eeskätt vägev avamäng, igatsetud tuleviku-Tartu peaproov, ent suurem töö peab jätkuma pärast tiitliaastat. Paljugi sellest, mis tundub 2024. aastal erakordne, võiks juba enne 2035. aastat saada normaalsuseks – et oskaksime edasi unistada.
1 Paavo Nõgene: Tartu Ülikool võiks avada Ukrainas kolledži. – ERRi uudisteportaal, 6. V 2023.
2 Tartu linna visioonikonverents „Meie linna lood“. https://www.youtube.com/watch?v=8gsflZZ2-j4
3 Viktoria kirjad. – Tartu pood. https://tartupood.ee/ukraina-heaks/viktoria-kirjad
4 Krista Piirimäe, Ei Süku rahvusvahelisele konkursile! – Tartu Postimees 7. I 2022.
5 Tartu linnavalitsus ja Sihtasutus Tartu 2024, Lõuna-Eesti kultuurivaldkonna uuring, 2022. https://drive.google.com/file/d/1RJq3EaNFvVdLiv5s9NVnHlAK9wha3ipj/view