Ainsaks tegutsevaks kinoks Tartus oli Ekraan, mille oli just üle võtnud kinokett Forum Cinemas, mis näitas tartlastele, mida tähendab ameerikalik filmiäri. Kinosaalides istuvate teismekate kätte ilmusid popkorn ja koka, repertuaaris aga valitsesid peaaegu eranditult Hollywoodi laiatarbefilmid. Mäletan veel, kuidas keset filmi tuli range kinotöötaja ja kupatas mu minema minu pileti hinnaklassi mitte kuuluvalt istekohalt, mis sest, et saal oli täiesti inimtühi. Palgalise teenindustöötaja kasinalt kinni makstud agarus peegeldas muutunud eelistusi ühemõtteliselt ja kurjaendeliselt. Kopikalugemise masin pidi töötama korrektselt – Tartu turg oli väike ja vaene. Laiem, võimalusterohkem repertuaar nagu ka suurem kino ja inimlikum suhtumine ei tasunud ennast rahalises mõttes kuidagi ära.
Aja jooksul on olud muidugi vaikselt muutunud. Tartus on nüüd peale Ekraani ka Cinamonile kuuluv kobarkino, mis võimaldab natuke laiemat repertuaari kui paar-kolm menukit. Tartu Ülikooli Filmiklubi käib juba aastaid taas edukalt koos iganädalastel filmiõhtutel, pealegi jookseb teadjama rahva tarvis ülikoolis endas regulaarselt filmikunsti ajaloo loeng, mis on avalik ja lahtine ning kus näidatakse ka filme. Genialistide klubis toimuvad kolmapäeviti filmiõhtud, sealne filmivalik on täiesti ebakommertslik. Tartu filmivaatajat rõõmustavad suured festivalid PÖFF ja „tAR TuFF”. Tartu linnaraamatukogust saab juba pikemat aega täitsa ilma rahata igaüks laenutada selliseid filme, mida tavalistes videolaenutustes vaevalt et leidub.
Probleem aga rippus ikkagi kuni kõige viimase ajani õhus: Tartus ei olnud sellist väärtfilmikino nagu Artis või Sõprus Tallinnas. Olukord oli seda totram, et Tartu elanikkonnast moodustavad veerandi tudengid ja muud ülikooliga seotud inimesed, kelle filmimaitse eeldaks just sellist kino – turunišš nagu olnuks ju. Olen tartlasena isegi vaadanud üsna nukralt Tallinna kinode kuulutusi ja mõtelnud, millal mina neid filme suurelt ekraanilt näha saan. Ja sealjuures peaksin ma tartlasena tundma end veel üsna õnnelikuna, sest see, kuidas kärbub kinokultuur Eesti väiksemates linnades, on siiamaani äärmiselt troostitu.
2011. aasta märtsis avas grupp entusiaste väikese galaõhtuga taas Athena kino. Ennast osaühisusena Athena Kino määratlenud seltskond on võtnud endale otseseks eesmärgiks näidata tartlastele regulaarselt väärtfilme. Peale selle võetakse hingeasjaks näidata eesti filmi kui sellist – et midagigi ette võtta olukorras, kus eestlased ise enam ei tunne omaenda filmikunsti. Selle eesmärgi nimel korraldatakse näiteks juba aprillis Jaan Toominga filmide õhtu. Juuni lõpus (27. VI) aga peaks aset leidma „Lindpriide” taaslinastus, kuhu tuleb kohale ka filmi autor Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar. Ja nüüd ilmneb veidravõitu, ent väga ilmekas nähtus. Kuna Tartu on aastaid ja aastaid olnud ilma väärtfilmikinota, on siinne kinopublik olukorraga nii harjunud, et ei pane kaua oodatud kino tekkimist lihtsalt tähelegi. Umbes nii et pikki aastaid on inimesed Tartus virisenud, et meil pole väärtfilmikino, ja nüüd, kui meil siis on see kino, ei osata ega tahetagi seal eriti käia. Väärtfilmid jooksevad, piletid on odavad (3-4 eurot!), aga inimesed ei käi, saal on tühi. Siin on näide, kuidas kinopublik kujuneb, kasvab vastavalt kinopoliitikale ja meedia mõjule. Lolli kinopublikut pole ju olemas, see on müüt, on nende laiskus ja hetkekasu, kes harjutavad inimesed lolle filme vaatama. Tartlased on vaja ümber harjutada mõttega, et meil on väärtfilmikino, neile tuleb seda teadvustada.
Tartus on kindlasti olemas publik sellistele filmidele ja sellisele kinole, aga see tuleb nagu laps kättpidi kinosaali juhatada. Suurema meediakajastuse tekitamiseks napib ilma palgata, „õhinapõhiselt” töötaval Athena Kino meeskonnal aga nii raha kui oskusi. Aastatega publik kindlasti tekib, tartlaste teadvusse jõuab uue kino olemasolu varem või hiljem, aga seni peab noor kino kuidagi vastu pidama. Kui kaua ta vastu peab?