Eurooplaste teadvusse on 2004. aastal kerkinud uus hirm seoses Türgi Euroopa Liitu pürgimisega: vanad olijad on veendunud, et liidu laienemine tingib Euroopa peatse islamiseerumise. Prantsusmaa, Euroopa suurima moslemite kogukonna kodukoht, on välja kuulutanud Türgi küsimuses referendumi; ka Saksamaal, kus paikneb türklaste suurim kogukond, ollakse sapised Türgi perspektiivi osas saada liitu. Nii või naa on juba kokku lepitud, et arvatavasti esimeseks 10 ? 15 aastaks kehtestatakse türklastele piirang vaba liikumise, ümberasumise, töötamise osas. Kõige selle põhjenduseks on muidugi hoida islam nende piiride taga, kuhu see ajalooliselt kuulub.

Prantsusmaal ilmus äsja väga ?okeeriva sisuga usuraamat, mis tõestab koraani peatset võidukäiku piibli ees ning kristluse Euroopast väljasurumisel tekkiva vaakumi täitmist islamiga. Nii et ammu võiks muuta hoiakuid ja pöörata tähelepanu ka mujale kui Türgi oletatavale (islami)ohule. Ehk näevad eurooplased hunti seal, kus seda vahest polegi? Sest kui islami tõkestamiseks üldse midagi ette võtta, siis tuleks pigem alustada ikka oma koduõuelt.

 

Euroopa islamiseerub

Viimase 40 aastaga on moslemite arv Euroopas kasvanud umbes 30 korda. Praegu elab Euroopas koos Venemaaga umbes 50 miljonit moslemit. Aastaiks 2015 ? 2020, kui liitumine laieneb plaanikohaselt, on Euroopa Liidus (koos Balkani maadega) u 500 miljonit elanikku, millest moslemeid on u 30% ehk kuni 150 miljonit inimest. Probleem pole aga mitte moslemite suurenevas arvus, vaid selles, et 1970. aastatel Lähis-Idas politiseerunud islam on võimust võtmas ka Euroopas. Möödunud aastakümnetel Prantsusmaal, Inglismaal ning isegi Hispaanias käivitunud islamiliikumised on tänaseks omandanud ennekuulmatud mõõtmed: USA riigidepartemangu ennustusel on kuni 5% moslemitest äärmuslased või integristid ehk ekstreem-traditsionalistid ning enamik neist peab oma koduks just Euroopat.

Euroopa islamiseerub aina kiiremini, siin võib islam teatava kriitilise massi ületamise korral muutuda laiaulatuslikuks ja sihikindlaks liikumiseks. Tulevikuhirm on see, kui moslem hakkab ühtäkki arvama, et ka Euroopast on saanud islamimaa, mis allub oma elukorralduses ?ariaadi õigusnormidele, sest islam on ainus monoteistlik maailmausund, millele on iseloomulik usuelu ja poliitika täielik lahutamatus. Muret teevad nood riigiteooriad, mis kuulutavad uute alade kohustuslikku liitmist ?ariaadil põhineva ematerritooriumiga, kui uutel aladel viljeldakse takistamatult moslemite usupraktikat.

 

?okeeriv raamat

Intellektuaalidest euromoslemite esindaja Tariq Ramadan, kes kuulutab kristluse hävingut ja lubab täita tekkiva vaakumi islamiusuga, on islami fundamentalistide vaimse isa Hasan al-Banna lapselaps. Ta on läänelikku mõttelaadi lahustuva islami eeslaulja, kelle noodid on täpselt nii pehmed ja siidised, kui siinsete demokraatide kõrvad kuulma peavad. Ramadan usumilitandina valmistab aga peavalu Euroopa demokraatia valvekoertele ning on ohuks siinsetele tulevikuideaalidele. Tariq Ramadan on uskumatu mees. Vaid mõne aastaga on kena välimusega moslemi intellektuaalist saanud staar meediakanalites ? Ramadan on reformeeritud ja valgustatud islamiusu esimene apostel. Lindistused tema konverentsidelt ja kõnepidamistelt ületavad 50 000 koguarvu aastas, tal on sadu järgijaid ning nummerdajaid. Ta on filosoofiaprofessor, kes võidab hetkega üliõpilaste usalduse, kes teab täpselt, millega mõjutada noori moslemeid, kuidas püstitada neile uusi eeskujusid. Ramadani jüngrid levitavad tema sõna eeslinnades ja mitmed tema pooldajad on tänaseks kogunenud Pariisi Euroopa Sotsiaalfoorumile, eesmärgiks avaldada valitsevaile poliitilistele jõududele survet Euroopa-alastes küsimustes.

Prantsusmaale, kuid laias plaanis kogu Euroopale, esitas Ramadan väljakutse oma viimase, 19. oktoobril ilmunud raamatuga ?Frère Tariq?, st. ?Vend Tariq?. Teos on plahvatusohtlik, kuna tunnistab, et Ramadan on mees, keda tuleb karta. Oma teoses analüüsib ta käesoleva aja riigikorraldust ning avab oma äärmuslikud ja vanatraditsionaalsed mõtted. Teosest leiab väljavõtteid ka tema mõnekümnelt konverentsilt.

 

Mõned väljavõtted riigiteooriast, millega usuliider kavatseb islamiseerida Euroopa.

 

a) Põhiseadust tuleb respekteerida…  välja arvatud juhul, kui see islamiusku oponeerib! 

Tariq Ramadan ei näe probleemi kodakondsuse küsimuses: inimene võib olla moslem ja prantslane, moslem ja ?veitslane (Ramadan ise on pärit Genfist), kas või moslem ja eestlane. Ta väidab, et ?vastava riigi kodanikuna põhiseadusest lugupidamine? on ka moslemite põhimõte. Kuid tema mõte muutub pisitäpsustusega, mille kohaselt ?põhiseadust, nagu ka iga teist seadust, tuleb austada hetkest, mil kõik kultuuriline, sotsiaalne, majanduslik või õiguslik ei ole vastuolus islami seadustega, vaid muutub iseenesest ka islami seaduseks?.

Siiani arvati, et kodakondsus ning usukuuluvus ei ole kokkusobimatud, kuid tänaseni kaheldakse, kumb positsioon peaks lahkheli korral tugevamaks osutuma. Tariq Ramadani vastus on väga selge: ?moslem respekteerib riigi seadusesätet seni, kuni see pole vastuolus usureeglitega,? ning lisab, et ?kõik kulturaalne, mis on kokkusobivuses islamiga, on aktsepteeritav; kõik mittehaakuv aga samas kõrvaldatakse?. Ühel konverentsil lisab Ramadan, et ?aktsepteerib seadusi niipalju, kuni need ei kohusta sooritama tegusid tema usu vastu?.

 

b) Valmis võitlema moslemi identiteedi eest!

Moslemitel on viis peamist usulist kohustust: usutunnistus, jumalateenistus, almuste andmine, ramadaan ning palverännak Mekasse. Ramadan kahtleb aga viie samba suutlikkuses ning soovib kohustustele lisada neli uut sammast. Kõik neli on poliitilised, kõigutamatud ning kohustuslikud igale usklikule: 1) religiooniustavus, st ?elada spirituaalselt ning praktiseerida meie (st islami)usku täies ulatuses?; 2) arusaamine, st ?oma religiooni tundmaõppimine ja uurimine?; 3) õpetus, st ?lastele ususõnumi edasiandmine ning harimine prohvetliku sõnumiga?, ning 4) lahingutegevus, ehk ?reageerimine oma tõekspidamiste nimel?. Pealtnäha on tema ettepanek üsna kahjutu ilmega ega ?okeeri ühtegi lugejat; pigem räägib see temast kui modernsest ning ilmalikust islamistist. Huvitavaks muutuvad aga ta ettepanekud, kui neid loengutes kuulata: ?kui on olemas ühiskond, kes võtab minult kas või ühe neljast kohustusest, siis tõrguks ma vastu, ja võitleks oma usukohustuste eest?…

 

c) Ilmalikkus Tariq Ramadani mudeli järgi.

?Moslemid peavad võitlema. Nad peavad võitma ilmalikkuse põhimõttele uue tähenduse, kus sekulaarsus langeb kokku moslemiäärmuslaste fundamentaalsete vaadete ning islami poliitikaga; Riik ei saa jätta arvestamata oma rahvaga, kes pidevalt muutub, seetõttu on vajalik muuta rahvast ennast.?

Tekib küsimus, miks? Et moslemid saaksid kodanikeks ning et neil tekiks võimalus oma keskkonnas tegutseda või seda muuta, ilma et see keskkond või kodakondsus saaks moslemeid mõjutada? Ramadan teeb ettepaneku integreerida kõik, mis on islamiusust, kuid võitleb kogu jõuga selle vastu, et ühiskond jääks imbumatuks kõikide muude mõjutuste suhtes, mis ei tulene islamist! Selge on, et vahetus saaks toimuda Ramadani mudeli põhjal vaid unilateraalsel teel. Selline oleks Ramadani meelest islami ?panus? ühiskonda: moslemitel palutakse end lääne ühiskonda mitte sisse sulada, kuid võtta kindlasti vastu kodakondsus, et selle abiga hõlpsamalt uut keskkonda islamiseerida; kergelt nagu integratsiooni ning assimileerumise vaheline ala ? ?moslem elagu elu aktiivselt valdkonnas, mis juba islamile kuulub või mida oleks võimalik usule lähemale tuua?.

 

d) Karskus, tagasihoidlikkus ja mittesegunemine.

Selle esmapilgul muretu sõnumi varjus paljastab Tariq Ramadan oma usulise kitsarinnalisuse, tema kinnismõtteks on vaoshoitus ning
patustamine. Ta on loomulikult nõus, et mees ja naine võivad avalikult vestelda, kuid leiab immoraalse olevat, kui eri soost vallalised inimesed isekeskis ruumis kohtuvad. Ta peab siivutuks käepigistusi, kuid, tuginedes usule, ütleb: ?Püüdke hoiduda käepigistustest, kuid kui teile käsi antakse, annate ka vastu?. Ta võitleb avalike ujulate vastu, tunnistades segaujulad islamile sobimatuks: ?Kui sa ütled, et oled basseinis kaitstud, võid sa rääkida tõtt, sa võid end ise kaitsta. Kuid sa ei saa kaitsta end oma pilgu eest, mis näeb basseinis seda, mida tal pole lubatud näha!? Ühesõnaga, luua tuleks ainult asutusi, mis on puhtad (st siivsad) ja järgivad islami eetikanorme.

 

e) Islamiloor kui reegel!

Oma naistele suunatud kassettidel julgustab Ramadan loori kandmist ka juhtudel, mil see on seadusevastane. Näiteks soovitab ta loori kanda ning selle kandmise keelu vastu välja astuda, või edasi kaevata, kui loorikandmise õigus teatud puhkudel puudub: ?Seadusandlus peab sellest aru saama, õiguskord peab seda mõistma, loorist peab kujunema austuse märk?. Loori kandmisel ei tohi hirmu tunda oma kolleegide või koolikaaslaste ees, vastupidiselt kehtivale seadusele julgustab ta tüdrukuid end islamilooridesse mässima ja kooli tõttama. Alles jõustus Prantsusmaal seadus, mis keelab suurte ristide, islamiloori ja juudi pigimütside kandmise haridusasutustes, et järgida täpsemalt Prantsusmaa 1905. aasta ilmalikkuse põhimõtet. Kuigi seaduse lähtekohaks on islami pearätid, ei ole keeld suunatud ühegi usu vastu eraldi. Ramadan leiab, et ?mida enam on pealoori või hidjab?i kandvaid naisi, seda enam harjutakse mentaliteediga ja seda rohkem muutuvad asjad sotsiaalplaanis?!

 

f) Laps kasvagu prohvetlikus sõnumis!

Prantsuse äärmusislamlased on veendunud, et haridus on valdkond, kus strateegia peab olema äärmiselt nõudlik ning et ettevalmistus nõuab tähelepanelikkust. Ramadan õhutab prantsuse moslemeid ?teostama kontrolli kooliprogrammide üle, et takistada islami põhimõtetele vastu seisvate väärtuste ning arusaamade õpetust?. Ramadan peab kohustuslikuks lisada õppekavasse kohustuslik islamikursus ning avada Prantsusmaa avalikes koolides veel islamiteemaline lisaprogramm. Oma kassettidel nõuab juht ilmtingimata, et ?(islami) usuõpetus peab koolist välja suruma ning igaveseks kaotama evolutsiooniteooria ning muutma senist pedagoogikat?. Ka julgustab ta tütarlapsi spordiklassidest ?mitte osa võtma?, kuna naiste jaoks ?polevat võimalik spordi tegemine samadel alustel nagu meestele?.  

 

g) Islami fundamentalistidele tähenduslik pattude andeksandmine.

Ramadan kritiseerib avalikult liberaalmoslemeid, kuid iial mitte äärmuslasi. Ta pole kordagi kasutanud väljendit ?integrist, fundamentalist või äärmuslane? nende kohta, kes teevad oma usust poliitika. Kuna äärmusislamistid on lähedases seoses Moslemi Vendadega (Frères Musulmans on islami radikalistide suurorganisatsioon, milles lõi 1928. aastal egiptlane Abd el-Rahman el-Banna), teoloogide või kõige radikaalsemate usuvõitlejatega, räägib Ramadan nendest meelitavalt kui ?poliitilistest moslemitest? või ?teadjatest?. Tema sõnul on fundamentalismil hea toon…

Euroopa islamiliidrid on veendunud, et siinsed paigad langevad islami rüppe kiiremini kui võiks arvata. Ennustatakse, et Euroopa islamiseerumine leiab aset juba XXI sajandi lõpuks, kusjuures Venemaal ning Prantsusmaal toimub seadusandlik, demograafiline ning sotsiaalne ja kultuuriline islamisatsioon juba aastaks 2050; senisele valitsevale valgele maailmakorrale hakkab oponeerima võimuohuna just nimelt islamiäärmuslus ja fundamentalistid. Näiteks näeb Londoni imaam ?eik Omar Bin Bakri selgelt, kuis piibel asendatakse koraaniga; Venemaa juhtiv imaam Talgat Tad?uddin kuulutab vene moslemite nimel USA-le ususõda. Roomas, kus asub ka Euroopa suurim mo?ee, julgustab imaam Abdel-Samie Mahmoud Ibrahim Moussa eneseõhkimist ja suitsiidipomme. Ning Prantsusmaal rehitseb muidu koostööaltite moslemiliidrite ridu Tariq Ramadan oma muutuva maailmakorra poleemikaga.

Öeldakse, et moslemid tuleks riigiellu integreerida, piirata tuleks sisserännet ning isoleerima peaks radikaalid, vaid nii säilitaks Euroopa oma inimväärsed hoiakud. Kas moslemi sõjardite kõrval peaks hakkama vaikselt kõrvaldama mehi nagu Ramadan? Demokraatia valvekoer kukuks haukuma: mees mõelgu ikka nii nagu tahab ja pajatagu sellest kas või kogu ilmale. Hetkel valitseb Euroopat ahastus: moslemid ei integreeru praegu ja veel vähem lähitulevikus. Suurriikides, kus nad järjest vähem segunevad, eriti Saksamaal, on järjest süvenemas territoriaalkommunalism ning rahvuskogukondlus oma kokkupõrgete ning integratsioonimuredega. Tegu on muide vabatahtliku, mitte eesmärgistatud või juhusliku getostumisega. Sestap küsikski: ?Kaugel on nüüd see Euroopa islamlikust elukorraldusest??