Loomulikult on meil vabadus valida stiili ja märgisüsteemi. Ent vabadusega kaasneb ka vastutus. See tähendab, et kui üks stiil ja märgisüsteem on juba välja valitud, siis peaks seda ka ilusasti ja õigesti kasutama. Keeleinspektsioon ei tükigi härra Pau valikuvabaduse kallale  ta suunab selle märgisüsteemi kasutust, mille härra Pau on juba valinud, kuid mida ta vastutustundlikult hallata ei suuda, olgu see suutmatus tahtlik või tahtmatu.

Keeleinspektsioon püüab EPLi juhtida parema eesti keele suunas, parandades nõnda väljaande kvaliteeti ja mainet ning selle omanike ja lugejate rahulolu. Ta ei piira härra Pau väljenduse horisonti, vaid avardab seda, näidates teed ilusama, selgema ja rohkem nüansse võimaldava eesti keele poole, mille oskamine paistab positiivses mõttes silma, samas kui hägust ja selle hägususe tõttu ahast eesti keelt on võimelised viljelema kõik. Loomulikult võib härra Pau puhtalt trotsist teha eksperimendi ja hakata infot levitama kirillitsas – võimalus, millele ta kaudselt viitas. Ent kardan, et EPLi omanikud saaksid kurjaks ja lugejaskond väheneks märgatavalt.

Keeleinspektsioon on EPLiga viisakaks jäänud (vähemalt avalikkuses), kuid härra Pau tundeline sõnavalik meedias näitab, et riiklik järelevalveasutus on tabanud tema nõrka kohta. Miks muidu kaotas ta nii vääritul moel enesevalitsuse, võrreldes Keeleinspektsiooni Glavlitiga ning süüdistades inspektsiooni ametnikke nende tööd suunavate seaduste mittetundmises ja tööajal „tina panemises”?

Glavlit kaitses poliitilist süsteemi, tsenseerides kirjutatu sisu, kuid Keeleinspektsioon kaitseb keelt, suunates kirjutatava vormi. Glavlit teenis väiksearvulise poliitilise ladviku huvisid, ent Keeleinspektsioon teenib kogu Eesti ühiskonna huvisid, seda nii rahvuslikul kui ka riiklikul tasandil. On ju eesti keel kõigi eestlaste iga päev kasutatav ühiskondlik hüve. Olen kaugel keelelise purismi või hüperkorrektsuse soosimisest, kuid usun, et kõik ühiskondlikud hüved, sealhulgas keel, vajavad hoolt ja kaitset inimeste eest, kes ei oska või ei taha nendega heaperemehelikult ümber käia. Ning sellest aspektist pole keelekaitse mitte midagi paatoslikku, äärmuslikku või marurahvuslikku, nagu paljud kipuvad ekslikult ette heitma (viimati Rein Raud Postimehes 18. III), vaid hoopis midagi ülimalt pragmaatilist, seistes hea selle eest, et meie peamine suhtlusvahend oleks ka lähitulevikus kasutuskõlblik ja üldiselt mõistetav. 

Härra Pau ütleb, et „ajakirjanduse ülesanne ongi oma lugejatele arusaamatuid seadusi ja riigiasutuste pressiteateid lihtsasse keelde „tõlkida” ning riik võiks sellise tegevuse eest tänulik olla, mitte aega ja energiat tsensuuri kehtestamisele kulutada”. Tundub, et ta alahindab lugejaid ja ülehindab ennast: lihtsasse keelde tõlkimise asemel tõlgib ta ju vigasesse keelde, mis tekitab kahtluse, et ehk on hoopis tema ise see, kes „arusaamatutest seadustest” (ka keeleseadustest) aru ei saa. Lihtne keel ja vigane keel on ju kaks eri asja, härra Pau aga tõmbab nende vahele võrdusmärgi. Ta vist ei taipa, et sõltuvalt vigade iseloomust võib tema protežeeritav keel, mida ta ise nimetab lihtsaks, aga keeleteadlikud inimesed vigaseks, osutuda keerulisemaks ja arusaamatumaks kui mis tahes seadus. Ja vigase keele viljelemise eest pole ta küll riigi tänu ära teeninud.

Proua Larini väljaütlemised kõnealusel teemal on emotsionaalselt kontrollitumad, aga vähemalt sama vastutustundetud. Ta leiab, et Keeleinspektsioon ei peaks trahvi tegema kirja- ja trükivigade eest. Samas ei ütle ta, mis meetodeid Keeleinspektsioon siis võiks kasutada, kui Eesti üks suuremaid päevalehti ei pane esialgseid noomitusi millekski ja jätkab ülbelt samas vaimus. Proua Larini juhitud ajalehes on varem korduvalt Keeleinspektsiooni ettekirjutusi ja trahvitegemisi kajastatud, seda ikka neutraalses, ehk isegi soosivas toonis. Miks riputab proua Larin inspektsiooni töömeetodid suure kella külge alles nüüd, kui on vaja päästa oma väljaande nahka ja õigustada oma töötajate tegematajätmisi?

Ja veel – keelevead, millest kogu poleemika alguse sai, ei olnud ainult kirja- ja trükivead, nagu proua Larin kaitsepositsioonilt rõhutama kipub. Jutt käib ka tähendust moonutavatest eksimustest ning hälvetest eesti keele struktuuris. Ja seda laadi vead on juba ohtlikumad, sest jäävad märkamatuks ja mõjutavad salakavalalt, kui lugeja ei juhtu just keelespetsialist olema. Struktuurselt vigase keele nõrkusest rääkis meedias hiljuti Urmas Sutrop (Postimees 18. III). Kas EPLi peatoimetajad ka lugesid?

Nii härra Pau kui ka proua Larin õigustavad tehtud vigu asjaoluga, et need pärinevad EPLi võrguväljaandest, mille tekstide tootmise tempo on kiire. Olen nõus: konkurentsis püsimiseks, tuleb infot edastada operatiivselt. Aga ma ei lepi, kui seda tehakse ilusa ja õige emakeele arvelt. Mõned trükivead – hea küll, tegijail juhtub. Kuid praegu pole küsimus mõnes kiirustamisest tingitud trükiveas, vaid paljudes eri tüüpi vigades.

Et neid vigu vältida, peaks härra Pau ja proua Larin oma alluvatele ja ka iseendale korraldama keelekoolitusi – ohtralt ja regulaarselt – ning muretsema tööle rohkem keeletoimetajaid. Praegu on keeletoimetajate kätte jõudvad tekstid liiga toored (enamiku ajakirjanike keeleline ettevalmistus jätab lihtsalt soovida) ja keeletoimetajad ise tööga ülekoormatud. Tean seda hästi, sest olin kaks aastat EPLi keeletoimetaja.

Härra Pau ja proua Larini praegusel suhtumisel võib olla kolm tõsist tagajärge: 1) EPLi teadlikumate ja tundlikumate lugejate silmis saab väljaande maine tõsise hoobi (kui polegi juba saanud), 2) mitte nii teadlikud ja mitte nii tundlikud lugejad õpivad nende väljaandest iseenesele märkamatult hälbelist eesti keelt ja 3) oma üleoleva suhtumisega Keeleinspektsiooni annavad nad negatiivset eeskuju ka teistele keeleprobleemidega maadlevatele inimestele ja asutustele (umbkeelne tööjõud Eestis, vigaseid reklaamtekste produtseerivad ja värdkeelsete nimedega firmad jne). Meie „arvamusliidrite” käitumisest innustatuna võivad teisedki hakata arvama, et Keeleinspektsiooni suuniseid ja meetmeid ei peagi millekski pidama.

EPLi peatoimetajad rõhutavad enda põhiseaduslikke õigusi ja poevad peitu ajakirjandusliku väljendusvabaduse taha (see viimane näib olevat üleannetuselt tabatud ajakirjaniku viimane õlekõrs). Aga nad unustavad selle, et õiguste ja vabadusega kaasnevad kohustused ja vastutus  viimaste puudumisel esimesed lihtsalt ei toimiks. Ma leian, et härra Pau ja proua Larin võlgnevad nii Keeleinspektsiooni töötajatele kui ka oma väljaande lugejatele vabanduse, ning loodan, et nad võtavad midagi ette, et EPLil oleks ka tulevikus viisaka ja vastutustundliku teabeallika reputatsioon. Muidu võib ju juhtuda, et ühel heal päeval kirjutatakse kuskil reatoimetaja Laarinist ja peetoimetaja Paist, sest keda kotib, kuidas keegi kirjutab!