ZUGA ühendatud tantsijad tulid lavale kokkusaamistahtest sündinud teosega „Kohe näha, et vanad sõbrad”. See lavastus kõneleb soojas kodukohamurdes nostalgiliselt sõpruse vastuolulisusest ning on julge, küps ja inimlikke  vastuolusid ületav tervik. Lavastus on kindlasti ka kingitus sellele osale publikust, kes on ZUGA teed tantsumaailmas jälginud algusaegadest peale.   

Juba paar aastat julget ja teravat sõnumit edasi andva Sandra Z teos „Autistid/artistid” on sotsiaalselt ärritav, vastandub peavooluga ja konformismiga. Sandra manifest „Kunstnik  joonistab vaid higi ja verega” on järjepidev ja jätkusuutlik. 

Kaja Lindali ja Mari Mäge lavastuses „Kaks naist köögis, banaanist rääkimata” on jällegi käekirjanäidis Eesti lavadel omale nime teinud tantsutandemilt. S elles teoses lahatakse naist kui sotsiaalset nähtust, tema rolli ja bioloogilist organismi.   

Niisiis on aastal 2010 olnud nüüdistantsus kõike: annus sotsiaalkriitikat, naisuurimust, mehelikku kehagraafikat ja äratundmisrõõmu.