Kõrvaltvaatajale raske defineerida ja mõtestada, aga erk silm näeb ja teeb vahet. Uue tantsu žürii eristaski nominentide põhjal juba omaseks liigutud suundi. Need ühise suure jõe harud olid tuntud igaühele, kes vähemalt aastast 2000 silma teravamalt  sellel maastikul on hoidnud. Aastal 2008 valitses tasakaalukas rahu: kõik, kes juba tantsumaastikul kohal, jätkasid oma harjumuspärast tegevust.

Mart Kangro esindab üha tõsisemal moel idee- või kontseptsioonipõhist tantsu. Tema enesele suunatud liikumised on jõudnud nüüd partneri energeetikaga mängimiseni – „Winners versus Losers” kahasse Christina Ciupkega.  Päär Pärensoni „Hädaorg” suhtleb publikuga groteski kartmata, sotsiaalselt ekspressiivsemat häält pelgamata. Ja tema on mees, kes paneb uuel aastal kindlasti põnevaid uuslavastusi ootama. Oksana Titova „Kass ennustab tulevikku inimesest paremini” võiks olla visuaalse või isegi unenäolise-sürrealistliku dominandiga tantsuteatri näidis, kuid eesti moel intellektuaalse alatooniga, lahendab teemasid dekoratiivsete  etüüdidena.

Nele Suisalu ja Florent Hamoni „Ball” kõikus nominendiks saamise piiril. Lavastus andis eriti sümpaatse intiimsel viisil vaatajaga suhte loomise õppetunni. Tantsunaudingust rääkimata. Fine 5 ja tema „Faasid. Liikumised inimesele muutuvas keskkonnas” punus tantsuornamente elavale Steve Reichi muusikale. Sünergias sündis uus kvaliteet ja mängulisus ning sugestiivsus, mis Fine 5 pika arengutee,  järelkasvu koolitamise, oma stiilirajal käimise lõpuks laureaadina kroonis. Rahu ja usalduse sees toimub areng, seetõttu on uuelt tantsuaastalt oodata sisulisi üllatusi.