Tänu võimalusele olla mullu ja tänavu Eesti teatri auhindade tantsužüriis, on täitunud minu pikaaegne unistus: näha kõiki meie etenduskunstide väljal esietenduvaid tantsukunstilavastusi. Viitamata kindlatele tegijatele olgu öeldud, et selle aja jooksul nähtud lavastuste puhul on ette tulnud olukordi, kus proovid tantsijatega kestsid kümme päeva (võimalik, et kellelgi veel vähem) või kus tantsijad ei teadnud ka etendusi andes veel kindlalt, kas ja kui palju nad oma töö eest tasu saavad, või kus teose looja oli nii lavastaja, koreograaf, lavastuskunstnik, meister(daja), turundaja, lavameister, heliinsener, publikuteenindaja, etendaja, firmajuht kui ka koristaja – Hunt Kriimsilm jääb oma üheksa ametiga praegusele vabakutselisele tantsukunstnikule tublisti alla.

On tõenäoline, et paljud lavastustega seotud inimesed tegid rohkem tööd, kui kultuuritöötaja riiklikku alampalka arvestades teha tuleks. Ise olen magistrikraadiga ja juba täitsa mitmes (tantsu)lavastusloomes osalenud, kuid alamanigi küündib töötasu paraku harva. Võiks ju siis vähem (või kiiremini) tööd teha, aga päris sedasi ka kunsti sünnitada ei tahaks. Vabakutselist tantsukunstnikku parastavalt võin soovitada enesel rõõmu tunda sellest, et mul on võimalus luua, olla kaasatud ja mingi raha ju ikka tuleb. Õnneks pole mul põhjust ka muretseda, et ühel hetkel peaksin hakkama pangale laenu tagasi maksma, sest laenu mulle niikuinii ei antaks.¹

Kurb paratamatus. Kuna säherdused väljavaated ei pruugi arusaadavatel põhjustel olla soovitavad, siis kindlustavad tantsukunstnikud oma toimetuleku tihti kas teistes valdkondades töötamisega (kus mõnel juhul on võimalik päris palju, aga mõnel juhul üldsegi mitte rakendada aastatega omandatud keha- ja liikumisteadmisi) või tegutsetakse tantsuvaldkonna muudes ametites, üldjuhul õpetaja või korraldajana.

Küll mitte võimatu juhtum, kuid siiski on kummaline kujutleda, et näiteks riigi osalusega sihtasutusena tegutseva etendusasutuse lavastaja, näitleja või tantsija läheb pärast (või tuleb enne) proovi-etendust parfüümipoodi lõhnu müüma, aga vabakutselise tantsukunstniku puhul on see paraku tõenäoline. Ja kui selsamusel teatriinimesel on oma igapäevatöö kõrval hobi, millega end rikastada (vaimselt-ihuliselt ja võimalik, et ka majanduslikult), siis vabakutseline tantsukunstnik tegeleb oma loometööga pärast argipäevatoimetusi pahatihti justkui hobi korras. Alguses on ta muidugi valmis kas või peale maksma, et lavale jõuda, aga mida aeg edasi, seda vähem ta tahab seda teha, ja seetõttu ta mingil hetkel enam tantsulavastusi ei loogi. Selline on kurb paratamatus.

Eesti tantsuvaldkonna võimalused ei soosi veel elukestvalt tantsukunstnik olemist – iga turjale lisanduva aastaga jääb tantsukunstnikke vähemaks. See tunnus eristab tantsu teistest kunstivaldkondadest, kus kogu loome- ja tööelu jooksul samal erialal tegutsemine on tavapärasem. Põhjusi on mitmeid. Võimalik, et liikumine muutub koormavaks, inimene väsib või siis lihtsalt tüdineb tantsimisest: kuigi tantsimise kui olemisviisi jäägitu ümmardajana usun, et tuumpõhjuseks on väsimus-tüdimus tegelikult harva.

Märksa tõenäolisem on paraku see, et kuna Eestis puudub võimalus tasuvalt-tulusalt ja järjepidevalt kindla kooslusega treenida ja luua, siis eemaldutakse eneselegi märkamatult etenduskunstide väljal tantsukunsti loomisest või sellelt väljalt üldse. Püsimajääjad rööprähklevad üldiselt mitmes loomingulises, korralduslikus ja hariduslikus töös. Sestap ei ole lihtne kellelegi ka ette heita, kui lavastus tehakse valmis kümne päevaga.

Teine võimalus on saada oma sisuka töö eest naeruväärselt väikest tasu, nagu näiteks eelmise aasta teatriauhindade tantsuauhinna laureaadi Sveta Gri­gorjeva lavastuse „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ loomekooslus. Sinna kuulus kaksteist inimest. Kultuurkapitalilt saadi toetust 20 000 eurot. Loomine toimus ühe aasta jooksul lühemalt (päevad) ja pikemalt (nädalad) kohtudes. Lisaks mängiti toetuse saamisel eeldatavad viis etendust. Loojate palgafond oli 1300 eurot. Nutma ajab.²

Kui kindlus puudub, siis pole kindlust. Ühel aasta alguses korraldatud Eesti etenduskunstide arengukava (mida võib julgelt nimetada etenduskunstide valdkonna viimaste aastate suursaavutuseks) kohtumisel esitles hariduse töörühm ühe olulise tegevusena, millega jätkata, kihutustööd üldhariduskoolides: tule õpi teatrikunsti, sest teatris on tore töötada! Ei oska öelda, kuidas teised tantsuvaldkonna esindajad tundsid, aga minus küll kihvatas. Veel mõni aasta tagasi tantsuõpetajana töötades innustasin oma õpilasi ikka minema kõrgkooli tantsukunsti õppima. Tegutsesin valdkonna vajadustest lähtuvalt – kestlikkus ja areng ilma järelkasvuta on mõeldamatu –, seejuures rääkisin õpilastele ausalt, et eriti just tantsukunstnikuna nõuab loominguline tegevus suuremat isiklikku panust, kui on tehtava töö eest saadav majanduslik tulu ja kindlustunne.

Tantsukunstniku toimetuleku seisukohast vaadatuna ja praegust seisu arvestades on kahjuks noorele inimesele süüdimatu seda elukutset soovitada. Vabakutseline tantsukunstnik on kui lihtsameelne, kes otsib võimalusi loomiseks, teades ise, et ega tema tegevus endaga jõukust kaasa too. Samal ajal on ta tänulik oma (esi)vanematele, elukaaslas(t)ele ja/või sõpradele, kes oma toetusega ta elu tegelikult kinni maksavad. Üksi iseseisvana hakkama saamine võib vabakutselisele tantsukunstnikule vaat et tehtavgi olla, aga pere loomine ja laste saamine sellises hõredas toimetulekus tähendab keerukuste paljukordistumist: kui kindlus puudub, siis pole kindlust.³

Tantsuõpetaja ametit saab soovitada, kuna tantsida soovivaid inimesi on jätkuvalt. Tublilt tööd tehes on võimalik õpetaja alampalk kätte saada (ja vahest rohkemgi), aga tähtis on teadvustada, et see töötasu tuleb suuremalt jaolt harrastajate enda või nende vanemate rahakotist. Noorte puhul maksavad omavalitsused oma võimekusele ja südametunnistusele tuginedes õpilaste eest toetust, mis üldjuhul paraku ei ole märkimisväärselt suur. Kahjuks on üks osa haridusse, (liikumis)kultuuri ja rahva tervisesse panustavaid õpetajaid jätkuvalt ilma riigipoolsest toetusest, mida võimaldatakse treeneritele ning laulu- ja tantsupeoprotsessis osalevate koosluste juhendajatele.⁴

Tantsuvaldkonna esindajad on selle teemaga riigivõimule korduvalt liginenud, aga millegipärast ei ole tantsuteemad poliitikutele piisavalt seksikad – paradoksaalne, sest vähemalt minu arvates on tants seksikaim kunstiliik üldse. Võimalik, et tantsuga selle kõige avaramas mõttes ongi keerukas suhestuda, kuna tants on nii kõigi kui ka isiklikult igaühe enda oma: laialdane nähtus, milles kunstilised taotlused ja otsingud, haridus, tervistav liikumisharrastus, võistluslikkus, meelelahutus, rahvakultuur ning peo- ja ööelukultuur kujundavad samaaegselt meie tunnetust tantsust.

Selliseid töökohti lihtsalt pole. Tantsukunstis oodatakse pingsalt noorte, hakkajate ja andekate tegijate alale tulemist. Põhjus on mõistetav: vanemad tegijad väsivad ebakindlast elust ja eemalduvad. Näiliselt on inimestele ruumi küll, aga tegelikke vahendeid, mis tantsuloomega tegelemist võimaldavad, on puudulikult. Aastaid lõpetas kahes kõrgkoolis tantsu- ja teatrikunsti erialal umbkaudu sama hulk inimesi. Tõsi, et riiklik tellimus tantsuõppes on õpetajad ja koreograafid (tantsija olemine on eeldus), aga end loomingu kaudu väljendama õpetatakse kõiki nii tantsu- kui ka teatriõppes.

Teatrikunsti lõpetanutel on jätkuvalt (ja jäägu see ikka sedasi!) võimalus teatris töölepinguga koht saada, peale selle veel vabakutselisuse turg, kus on koos nii kitsikuses virelejad, tõhusalt toimivad kui ka külluslikult tasustatud. Tantsuvaldkonnas on vabakutselisus pigem paratamatus kui valik: töölepinguid sõlmitakse vaid õpetajatega (aga kindlasti mitte kõigis kohtades ega kõikide õpetajatega), Estonia ja Vanemuise balletitrupis ning pikemalt käigus olevate show- ja revüüprogrammide tantsijatega. Tasub tähele panna, et viimase kahe vormi paleus on noor(uslik) keha ja vanemad tantsijad on neis haruldus. Tantsukunstnikel (siinkohal pean silmas kõiki ametirolle: tantsija, koreograaf, liikumisjuht, lavastaja), kes ei liigu revüü- või balletimaailmas, puudub võimalus oma valdkonnas ametialast töölepingut sõlmida, sest selliseid töökohti lihtsalt pole olemas.

Erand on tantsuteater Fine 5, kellele esimest korda aastal 2015 pärast rohkem kui kahe kümnendi pikkust tegutsemist eraldati etendusasutuse tegevustoetusena 5000 eurot. Õnneks on see summa aastate jooksul tasapisi kasvanud. Eelmisel aastal oli neil ametis neli töölepinguga tantsijat, kes said palka nii, et kindlustuskate sai tagatud, aga palk ise oli märksa väiksem kui kultuuritöötaja alampalk.

Arvestades, kui ohtralt on riik tantsukunsti erialal inimesi koolitanud (praegu koolitatakse juba vähem), tekib paratamatult küsimus, miks on tantsukunsti valdkonnas loojatele nii vähe töökohti. Kui paljusid noori, kes võiksid saada suurepärasteks tantsukunstnikeks, selline ilma töökohtadeta valdkond tulevikuväljavaatena ahvatleb?

Nokitsetakse iseseisvalt. Tants on kollektiivne kunstivorm, kuigi tantsida saab ka üksinda.⁵ Praegustest oludest tingituna tantsitakse Eestis tihti üksinda isegi siis, kui ollakse laval mitmekesi. Igaüks siseneb loomisprotsessi oma kogemusega ja proovide ajal jõutakse mingi ühise liikumiskeele või -põhimõteteni: enamasti paraku vaid ühiste mõteteni, ent mitte ühise keeleni. Sama koosluse igapäevane treening, mis võiks enamasti olla tehniliseks aluseks sellele, et üldse koos lavale minna, on puudulik.

See on ka põhjus, miks lavastusi, kus esmane tähelepanu on just ühisel liikumisel, kohtab nii vähe, ja kui neid ongi, siis tihti jäävad need koreograafilise sisukuse või tehnilise soorituse poolest nõrgaks.⁶ Pole ju mõistlik valida sihte, milleni jõudmine on vahendite (aeg, ruum, oskused, töötasu) nappuse tõttu vähetõenäoline. Seetõttu ei ole Eesti tantsukunstis just liiga palju omanäolise liikumiskeelega koreograafe: loojaid, kelle esmane huvi on koreograafia kaudu – mitte keha ja liikumise kui vahendite abil – sisu edasi anda. Huvihariduses, kus noortel tantsijatel on võimalus ühisteks treeninguteks ja esinemisteks, on koreograafiline rikkalikkus märksa eriilmelisem. Paljud tantsuõpetajad loovad noortele ja koos noortega ohtralt põnevat tantsukunsti: enamasti lühivorme, aga ka täispikki lavastusi.

Kõrgkoolis tantsu õppides tegutsetakse koos oma kursuse ja teiste tantsutudengitega. Pärast ülikooli lõpetamist kaovad mitmed tantsuloomet soodustavad ajalised ja ruumilised toed ning kollektiivsusega harjunud tantsukunstniku elu ja tihti ka looming hakkab järk-järgult sarnanema kujutava kunsti valdkonna looja omaga⁷ – enamiku aega nokitsen iseseisvalt, aeg-ajalt saan teistega kokku ja teeme ühise näituse/näitamise – või lausa kirjaniku ametiga, mis tundub vaat et kõige üksildasem. Kunstivaldkondade tuumprobleem on sama – liiga vähe raha⁸ –, aga lahenduskäigud vajaduste rahuldamiseks erinevad.

Riiklikud trupitoetused. Tantsukunst vajab riiklike trupitoetusi: iga kolme aasta tagant – see on piisav aeg, et loominguliselt katsetada, uurida ja õnnestuda – välja antavat toetus, mis katab toetatud truppide tantsukunstnikele kuni järgmise jaotuseni kultuuritöötaja miinimumpalga. Aastane palgafond kahekümnele inimesele (sellisest hulgast võiks ju alustada) on natuke üle poole miljoni euro. Samuti vajab iga trupp proovisaali, kus liikuda-treenida ja luua.⁹ Muidugi on selge, et sellesse kärpekitsikusse, millesse nii kultuur kui ka paljud teised eluvaldkonnad on praegu aheldatud, lähiaastatel lisarahastust ei tule, aga see ei muuda vajadust trupitoetuste järele olematuks,¹⁰ kuna nii kaua, kuniks selleni ei jõuta, jääbki Eesti tantsukunst ühest jalast lonkama.

Minu unistustes toimib etenduskunstide valdkond nii, et erateatrid, mis (kaas)produtseerivad suure osa praegustest tantsulavastustest, jätkavad oma head tööd¹¹ ja lisaks sellele on iga riigi osalusega sihtasutusena tegutseva etendusasutuse repertuaari loomulikuks osaks vähemalt üks tantsulavastus. Needsamad toetustega trupid oleksid ühed kooslustest, mis koostöös etendusasutustega lavastusi välja tooksid. Vanemuises on tantsutrupp olemas, aga Kuressaare teatril, Eesti Noorsooteatril, Ugalal, Endlal, Rakvere teatril, Eesti Draamateatril ja Vene teatril – ning hoolimata teistsugusest omandivormist, siis ka Tallinna Linnateatril – tantsijaid ju veel ei olegi.¹²

Eriline rõõm on teatritel (ja niisamuti kõigil teistel etendusasutustel) trupitoetusega kooslusi võõrustada seetõttu, et töötasu on nendel tantsukunstnikel juba tagatud. Anda saab lava, töökojad, turunduse ja hea seltskonna ning vastu saab hea seltskonna, veelgi eriilmelisema repertuaari, avarama maitsega publiku ja muidugi piletitulu. Tulu tuleb, sest ühepikkuseks treenitud jalgadega tantsukunstilooming on kõnekas ja mõistetav ka laiemale vaatajaskonnale kui ainult nn tantsupublik.¹³

See ei ole etteheide praegusele tantsuloomingule, aga enda läbitud teekonna ja tantsužürii kogemuse põhjal saan väita, et põnevaid liikumuslikke-lavastuslikke valikuid ja mõtteid on tantsukunstnike loomingus ohtralt, kuid tihti jääb puudu ajast ja teistest vahenditest, et kõik lõplikult kõnekaks kunstiteoseks vormistada. Usun, kui loojad saavad iga kuu palka, siis muutub ka nende looming – millele majanduslik kindlustatus lubab tõepoolest kogu tähelepanuga pühenduda – nii sisuplaanides kui ka väljenduslaadides mõtestatumaks ja meisterlikumaks ning publikule mõistetavamaks ja mõjusamaks. Palk nii kohustab kui ka innustab.

Rohkem toetust – õitsvam kultuur! Unistuste täitumiseks on vaja etenduskunstide valdkonnas avatust teatrite ja tantsus kõrgharidust pakkuvate ülikoolide sees ning niisamuti tantsukunstnikes endis. Tutvus eri etendusasutuste töökeskkonna ja loominguliste juhtidega võiks sarnaselt teatrikunsti õppega toimuda sujuvalt kogu tudengiea vältel: sedasi saaks esmased ja väga vajalikud sillad inimeste vahel ja majadega loodud.

Tõsi, praegugi on igal loojal võimalik minna kunstilise juhi või loomenõukogu jutule ja oma lavastust pakkuda. Usun, et paljudel tantsukunstnikel ei tule selline mõte pähegi või kui tuleb, siis heidetakse see liiga hullumeelse plaanina kõrvale: võimalik, et ebakindlusest oma loomingulises kõnekuses väljaspool neid etendusasutusi, kus tantsukunsti esitamine on kujunenud harjumuspäraseks. Põhjusi on kindlasti mitmeid, aga peamiseks arvatavasti ikkagi see, et tantsukunstnikel puudub paljude etendusasutustega isiklik kokkupuude, ja see, et sel teemal ei ole etenduskunstide valdkonnas veel avalikku arutelu toimunud: seisukohad on sõnastamata ja seetõttu valitsevad kinnitamata eeldused ja teadmatus.

Loodan, et anname järgnevatel aastatel etenduskunstide valdkonnas sellele teemale võimaluse arenemiseks. Ehk leiavad poliitmaastikul tegutsevad inimesed eneses tahte, et suurendada kultuuriministeeriumi eelarvet, mis võrreldes riigieelarvega on kahekümne aasta jooksul peaaegu kaks korda vähenenud¹⁴. Kunst ei saa olla täielikult isemajandav, kuna see asendaks loomingulise otsingulisuse ja sügavuse vajadusega igal võimalikul viisil tulusalt tegutseda ja esmajoones publikule meeldida ehk siis rahulduda vaid rahuldamisega.¹⁵ Rohkem toetust – õitsvam kultuur!¹⁶

Raho Aadla on tantsukunstnik ja -õpetaja, Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu volikogu liige ning üks esindajatest Eesti Tantsunõukogus.

1 Sveta Grigorjeva, Lugupeetud kultuuriminister, kas teate, mis on minu pensioniplaan? – ERRi kultuuriportaal 3. I 2023.

2 Kaspar Viilup, Sveta Grigorjeva: vabakutselistel on ees äärmiselt keerulised ajad. – ERRi kultuuriportaal 25. I 2023.

3 Rasmus Kuningas, Sveta Grigorjeva: noored ei näe tantsukunstniku ametis perspektiivi. – ERRi kultuuriportaal 15. XI 2023.

4 Jane Miller-Pärnamägi, Tantsuhuviharidus ja Eesti Tantsuhuvihariduse Liit – kust tuleme, kus oleme ja kuhu liigume? – Tantsu KuuKiri nr 120, oktoober 2022.

5 Kaja Kann, Too tants. Ootus. – Sirp 4. VIII 2023.

6 Madli Pesti, Ood mitmekesisusele. Tantsuaasta 2023. – Tantsu KuuKiri nr 136, aprill 2024.

7 Kärt Koppel, Näitus ja lavastus – aina enam sama nähtus. – Tantsu KuuKiri nr 132, detsember 2023.

8 Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti. – Sirp 10. II 2023.

9 Triinu Aron, Saatmata kiri tantsuministrile. – ERRi kultuuriportaal 12. IX 2024.

10 Gert Raudsep, Me ei ole siin selleks, et tekki ainult enda peale tõmmata. – ERR kultuuriportaal 16. X 2024.

11 Kaja Kann, Too tants. Institutsioon. – Sirp 6. X 2023.

12 Kaja Kann, Too tants. Ambitsioon. – Sirp 15. XII 2023.

13 Kärt Koppel, Kes jõuab saali, kuhu mahub 70 inimest? – Tantsu KuuKiri nr 109, september 2021; Katrin Kubber, Publikuootusest nüüdistantsule. – Tantsu KuuKiri nr 75, märts 2018.

14 Miikael Raun, Gerd Raudsep: kas viskame püssi põõsasse ja lõpetame elamise? – Eesti Päevaleht 30. I 2024.

15 Johanna Anett Toomel, Lemoot kompanii mõttetalgud: kunstnik vs. ettevõtja. – Tantsu KuuKiri nr 123, jaanuar 2023.

16 Peeter Kormašov, Sveta Grigorjeva: poliitikud tegelevad Eesti kultuuri ja loovisikute hävitamisega. – Eesti Päevaleht 17. I 2023.