Pärast „Tantsukuningate” etendust 19. novembril Nokia kontserdimajas tahaksin aga jälle kord hõisata, et tantsija – see kõlab uhkelt! Uhkelt just seepärast, et oleme nii sageli unustamas, mida tegelikult tähendab igivana tõde: terves kehas terve vaim. Juba ennevanasti unistati inimese harmoonilisest arengust ning just seda hinge ja keha ühislendu demonstreerisid tantsukuningad. Ja mitte ainult laval tantsides, vaid ka oma vestlustes. Nende maailma tipptantsijate puhul on hämmastav ja rõõmustav just nimelt ka nende sõnavaldamine ja jutustamisoskus, nende esprii ja vaimukus. Nikolai Tsiskaridze ei väsi peast klassikuid tsiteerimast, tema võime olukordi ja meeleolusid kirjeldada on kadestamisväärne. Nakatava jutustamisandega on ka teised. Lisaks Venemaad esindavale Tsiskaridzele USA balletitäht David Hallberg, Brasiilia kuulsus Marcelo Gomes, kuubalane Jose Manuel Carreño ja ukrainlane Deniss Matvijenko. Kõik laval nähtud viis tantsijat on niisiis isiksused, mitte üksnes filigraanselt treenitud kehad. Vaim ja keha annavad koos topeltelamuse. Nad mõjuvad kui ülemlaul tantsukunstile ja tantsimisele.
Miks nad ikkagi seda teevad?
Füüsiliselt äärmiselt pingutava projekti puhul, kui tuleb olla valmis pidevateks kurnavateks lennureisideks, pole määrav ahnus, nagu oletavad paljud kadetsejad, sest nii heal tasemel tantsijad saavad rikastuda ka märksa lihtsamal moel, jäädes balletiprintsiks kindlas ja mugavas teatris. Aga just selles avaldubki minu arvates nende tantsijate tõeline kuninglikkus ja vaimne üleolek teistest väga headest meestantsijatest, et nad tahavad tantsida seda, mida võimaldab vaid niisugune vaba balletiprojekt. Ükski balletiteater ei saa endale lubada koguda kokku maailmastaare USAst, Brasiiliast, Kuubalt, Venemaalt ja Ukrainast, kusjuures mehed ei lase priimabaleriine lava ligigi, otsustades hiilata vaid meestele loodud koreograafias. Publikulemmikuiks on ju endiselt kolmevaatuselised klassikalised balletid, kus meestantsija on rohkem baleriini ühest kohast teise transportija. Laval ollakse küll palju, aga tantsida saab vähe. Kes on ikka hingelt ja ihult tõeline tantsija, see ihkab märksa rohkemat. Ja produtsent Sergei Daniljan, kes juhib USA teatriagentuuri Ardani Artist, tegi meestantsijate unelma teoks.
Algatus tuli aga tantsijailt endilt: koreograaf Christopher Wheeldon lavastas uue projekti jaoks Franz Schuberti muusikale ühe vaatusega balleti, mida esitas neli meestantsijat ka Tallinna külalisetendusel. Balletiõhtu kavas olid veel 1969. aastal Leonid Jakobsoni ekstra Mihhail Barõšnikovi jaoks loodud lavateos, samuti selliste suurkujude nagu Roland Petit’ ja Frederick Ashtoni looming. Mäletan kahjuks liigagi hästi, kuidas enne murrangut sain Roland Petit’ tantsunumbritest aimu vaid välismaiseid balletiraamatuid lehitsedes ja fotosid uurides. Selle tüki välismaist tantsuajalugu lõikas suur impeerium lihtsalt meie balletiarengust otsustavalt välja. Kui Leningradi saabus José Limóni tantsutrupp, siis tungles publik teatri ees, kus lendlesid igaõhtused klassikalised luiged. Kuulsa välistrupi etendusel oli küllalt vabu kohti, sest NSV Liidu elanik suhtus rajatagustesse tegijatesse alati umbusuga nagu sovetikodanikule kohane. Asi pole siiski ainult selles, et meie tantsijatele ja koreograafidele jäid moodsate tantsusuundade imetlemiseks enamasti vaid liikumisvõimetud fotod. Asi on märksa traagilisem, sest meil ei saanud normaalselt areneda see suund, millele pani aluse tantsurevolutsionäär Isadora Duncan, kelle üheks põhiideeks oli just nimelt väga hea muusika tantsimine, olgu siis tegemist klassikalise või nüüdismuusikaga. Mitte keegi ei hakka ju pärast teatrikülastust hardunult kuulama Minkuse või Adami muusikat, kuigi nende heliloojate balletid on tänaseni väga vaadatavad ja priimabaleriinide poolt endiselt ihaldatud. Nõukogude balletiimpeeriumi lagunedes justkui hüpati üle ühest arengulõigust ja nüüdistantsuks on kuulutatud liigagi sageli tants, mis „ei alluvat muusikale”. Minu meelest on see justkui armastus, kus ei alluta armastatule, vaid püütakse kuidagi vaid iseenda armastamisega hakkama saada.
Ürgajast peale on ju tantsu ikka saatnud ka muusika, olgu kas või trummipõrina või laulmisena. Seegi on üks lisapõhjus, miks David Hallberg, Marcelo Gomes, Jose Mañuel Carrero, Deniss Matvijenko ja Nikolai Tsiskaridze mind oma esinemisega nii väga paelusid. Lisaks hiilgavale tehnikale oli viiel tantsijal välja pakkuda ka hingestatud musikaalsus, mis nüüdistantsus sageli vaeslapse osas. Nokia kontserdimaja täissaal tänas tantsukuningaid tõeliselt lummava õhtu eest siira ja pika aplausiga. See oli ühtaegu tänuavaldus nii tantsu- kui ka muusikaelamusele. Ei muutnud seegi üldist suhtumist, et mõned murrangueelsed korüfeed ei suvatsenud kaasa plaksutada. Jah, impeeriumitsensoritel pole enam õnneks vetoõigust, mida publik ikka tohib nautida ja mida mitte.