Oona Doherty lavastus „Lootuse jaht ja ülestõusmine Laatsaruseks“ ja Maria Metsalu performance Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi näitusel „Päästik“ (kuraatorid Evelyn Raudsepp ja Maria Helen Känd, 6. IV kuni 2. VI).
Be alert. Õhus säriseb pinge, kollektiivne valvsus kandub üle publiku kehade. Aimdus, et kohe-kohe trügitakse isiklikku sfääri, on rõhuv ja ärev …
Mõni minut varem on tantsija Sati Veyrunes välja kukkunud hõbehallist sõiduautost (mille tagaklaas on musta kilekotiga kinni teibitud) ning veerenud Tallinna kultuurikilomeetril keset asfaltteed. Paari kiire liigutusega on ta juba püsti ning sööstab avasüli publiku poole. Kuid ikka ja jälle katkestab ta oma liikumise: kord kontrollitult koperdades, teinekord nõtkelt nõksatades.
Kultuurikatla saalis jätkub õues alustatu rafineeritumalt. Teoses on täpsuseni paika timmitud valgus- ja helipildid, mis panevad terviku isikliku ja avaliku vahel dünaamiliselt lainetama. Stseenides, kus vaid laval toimuv on nähtav, on esiplaanil tantsija sisekaemuslik kihistus. Vastuoksa osades, kus publik on välja valgustatud, loob etendaja väljakutsuvalt vaatajatega silmkontakti, söödab kujutletavat jalgpalli ning viskab uljalt näppu. Näitab, kui kõva ta ikka on.
Oona Doherty on peenelt tabanud ossikultuurile omase suhtlusviisi, mis sõnades on alati suurem ja võimsam kui tegudes ja käitumises. Kuigi ta publikuga julgelt provotseerib, siis juurde ta naljalt ei astu. Ei pane kätt külge, ei sõima, ei löö ega sülita …, seda kõike vaid kaude ja distantsilt – sealt, kus on julgem ja turvalisem. Füüsiliselt võtab ta publikuga kontakti vaid paaril korral (kallistus, palve hoida oma dressipluusi) ning sellisel juhul on tegemist sõbraliku pöördumisega, kus sõnade asemel suheldakse vaid pilguga.
Köhatusest saab sõna, sõnast prantsuskeelne väljend, väljendist saksakeelne lause ja lausest ingliskeelne üleskutse – liikumine ja heli segunevad kehaliseks lingo’ks. Üks hetk on tantsija valmis ründama oma kujutletavat vastast, järgmine hetk võtab kukkudes ise vastu (kujutletavaid) hoope, mida omakorda tasakaalustab tantsija kehas ootamatult ilmutav graatsiline liikumine. Jultumuse ja siiruse vahel pendeldades nõuab Oona Doherty „Lootuse jaht ja ülestõusmine Laatsaruseks“ ilmselgelt nii etendajalt kui ka publikult ärksust ja valmisolekut.
Veyrunese kohalolu on huvitavas vastuolus tunnikese võrra varem toimuva Maria Metsalu performance’iga EKKMis. Metsalu aktiveeris Bárbara Sánchez-Kane’i kantava skulptuuri „Komplekt nr 3“, mis koosneb põimitud punastest vöödest. Teos mõjub esialgu (EKKMi kolmandal korrusel) alasti etendajat kaitsva kojana, kuid mida allapoole korrustel liigutakse, seda piiravamaks kostüüm muutub. Etendus lõpeb ruumis, kust näitus saab alguse ehk Adrian Kissi nahast skulptuuride keskel. Metsalu ei vea rasket nahkvesti enam enda järel, vaid otsustab sellest vabaneda oma toorest-vulgaarset jõudu kasutades.
Eespool kirjeldatud etendused on osa Evelyn Raudsepa ja Maria-Helen Kännu kahasse kureeritud näitusest „Päästik“. Mõlemad etteasted päästavad publiku meeled valla, vajutades punktidele, mis ei lase jääda passiivseks. Kui Doherty teoses on peamiseks päästikuks etendaja läbitungiv pilk, siis Metsalu puhul tema füüsiline jultumus: kui vaataja ei taha vöö või õllega pihta saada, tuleb eest ära liikuda. On põnev jälgida, kuidas etendaja tegevus paneb publiku unustama, kus ruumis ja mille keskel ollakse. Metsalu performance’i ajal hakkab nii mõnigi näituseteos kõikuma, sest keegi on tähelepanematusest pihta läinud. See iseloomustab tabavalt päästikut: kogu tähelepanu koondub vaid kõige otsesemale ohule ning kõik kõrval olev hägustub.
Seejuures pean nentima, et kõikuvaid teoseid oli nukker vaadata, sest etenduses devalveerub nende väärtus taustamüraks. Erandiks on Prantsuse kollektiivi (LA)HORDE videoteos „Kultused“, mis kõlab Metsalu etteastega kokku nii sisult kui vormilt. Festivalimelu ühes liigse alkoholi, mõnuainete ja joovastunud publikuga saab jätku ekraani ette laotatud tantsupõrandal, kus etendaja avab rohkelt vahutava õllepudeli ning selle hoobilt põhjani joob. On kummastav tõdeda, et otsime ikka ühendust looduse ja loomulikuga, kuid nüüdseks oleme seda harjunud tegema hüsteeriliselt-tehislikes olukordades, näiteks teknoreivil keset põldu.
Tantsides maailmalõpu poole … „Päästik“ avab end igal korrusel peituva varjatud tantsulava kaudu: esimesel korrusel on selleks eelkirjeldatud „Kultused“, teisel korrusel Jacolby Satterwhite’i iseend ja oma lähedasi ülistav videoteos „Pühamud“ ja viimasel korrusel viltuses estakaadis peituv Cevdek Ereki hüpnotiseeriv heliinstallatsioon „Tekno toorainete kõikumine“. Kõigi kolme teose helimaastik kajab vastu näituseruumi seintelt ning sulab teiste teoste sisse, andes märku sellest, mis on tulekul. Kogu näitus on kehaline kogemus – publiku aistingutele, meeltele ja tundmustele antakse vaba voli ning samal ajal segatakse jälgi, sest isegi kui on teada, mis millegi valla päästab, mõjub iga päästikuvajutus ikkagi ootamatuna.