Tantsuks süvaökoloogiaga on Arne Næssi elu nimetanud üks tema sõber. Ka „Elufilosoofia“ eessõnas on Toomas Trapido kirjeldanud Næssi kui erakordset inimest, kes tegeles elu jooksul paljude asjadega, mis kokku moodustavad ikkagi terviku: Næss oli filosoofiaprofessor, aga ka vägivallatuse eestkõneleja, kes muu hulgas toetus Gandhi filosoofiale, samuti ka mägironija, õpikute autor, otsest tegevust (direct action) pooldav aktivist ja süvaökoloogia liikumise rajaja. Kõneks olev raamat on aga kaitsekõne tunnetele ja tundetarkusele.

Tunded ja mõistus

1998. aastal ilmunud teos ei ole tüüpiline filosoofiline käsitlus. „Püüdsin kirjutada väikese raamatu, mis käsitleks ainult mõnda mulle isiklikult tähtsat elufilosoofilist teemat, mille peamine lähtekoht ja fookus on tunded,“ on autor oma teost iseloomustanud. Næssile tähendab tarkus ettenägelikkust, võimet väärtusi tähtsuse järgi reastada, arenenud arutlemisoskust, aga ilma tunneteta tarkus ei toimi. „Meil tuleb alati siduda ühte tunne ja mõistus“, „paljud tunded ei ole moes, teised on lausa kohustuslikud“, „kui pole tunnet, pole ka liikumist“ ja „tänapäeva ühiskonnas on tunnetel ärevusttekitavalt madal maine,“ neid ja muid tõdemusi võib raamatust rõõmsa äratundmisega leida.

Spinoza rõõmufilosoofiat hindav filosoof on justkui ise oma õpetuse näide, sest kõikidel tema tegemistel näib olevat rõõmus ja heasoovlik alatoon, milles on teatavat lapselikkust. „Ma ei ole filosoof, vaid elan filosoofiat,“ on öelnud Næss, kes kirjutas sedagi, et tunnete küpsemine algab alles umbes 25ndast eluaastast ja elukunst ise saab täie jõu alles kuuekümnendates. Næss arvab, et inimesed ajavad suuruse ja vägevuse segamini, ei oska enam väikesi asju suurelt teha ja need tõdemused pluss raamatu lõpus kirja pandud rahuloluvalem teevad „Elufilosoofiast“ justkui kõige paremas mõttes eneseabiõpiku mõtlevale inimesele, kes liigset pinnapealsust ei talu.

See jõgi olen mina ise

Eelkõige on Næss tuntud muidugi kui süvaökoloogilise liikumise rajaja.

Süvaökoloogilises liikumises osalejaid ühendab mõte ja tunne, et kõigil osalejatel on iseväärtus. Ka mäel ja jõel. Hasso Krull on kirjutanud, et lameökoloogiline liikumine on Næssi järgi olemuselt inimkeskne: inimesed asuvad selle järgi loodusest kõrgemal ja loodust väärtustatakse ainult sedavõrd, kuivõrd temast on inimestele kasu.¹ Seevastu süvaökoloogia ei lahuta inimest tema loomulikust keskkonnast. Næss ja George Session sõnastasid ka kaheksa­punktilise platvormi, kus põhilised süvaökoloogilised ideed on esitatud väga kokkusurutud vormis. Platvormi järgi on nii inimlik kui mitteinimlik elu Maal väärtuslik ja mitteinimlike eluvormide väärtus ei sõltu sellest, kui kasulikud on need inimesele. Programmis ei ole tundeid eriti rõhutatud, aga nii konkreetne see platvorm ei ole, kui on kümmekond aastat hiljem sündinud Soome süva­ökoloogil Pentti Linkolal, kes pani kirja täpsed nõuded, mida kodanik võib teha ja mida mitte.

Eestist ei ole Põhjamaade-sarnast aktivisti väga võtta, mõtlejat ehk küll. Meenub Jaan Kaplinski, kes küll ei ole end Næssi kombel vajaduse korral mäe külge aheldanud,² aga räägib kasinusest ja leiab, et oluline on iga hinna eest säilitada ja lastele edasi anda kõik põhilised vanad talupojaoskused. Peab olema kaev, kust saab ämbriga vett võtta ja piisavalt maad, mida harida. Kaplinski leiab sarnaselt süvaökoloogidega, et me oleme tegelikult kohanenud selle eluga, mida elasime paarsada tuhat aastat tagasi ja just sellist elu inimesele vaja ongi. Ta rõhutab, et ole sellejuures üldse pessimistlik, rasked ajad on vaja üle elada.³

Næss ütleb, et ta on pessimist küll lühikese ajahorisondi osas, sest XXI sajandil tuleb üle elada väga rasked ajad, aga pikema perioodi vaatepunktist ikkagi optimist.

Kõiki kolme täiesti eriilmelist mõtlejat seob seegi, et nad on mõjutanud paljusid aktiviste, kirjutajaid, filosoofe, liikumisi. Norra dokumentaalfilmide režissöör ja aktivist Ola Waagen ütleb, et Arne Næssi süvaökoloogia käsitlus on inspireerinud nii tema enda arusaamu keskkonnast kui ka Norra keskkonnakaitseliikumist tervikuna. Kui Waagen esimest korda selle valdkonnaga kokku puutus, olid Næssi mõtted just sellised, mis tema omadega kokku kõlasid.

Unistustemaa

Ka islandlastel on oma kirjanikust aktivist olemas. Andri Snær Magnason esines hiljuti Müürilehe festivalil ja tema viimane teos „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust“ („Um tímann og vatnið“) on tõlgitud ka eesti keelde (Postimehe Kirjastus, 2022). Seda raamatut võib pidada mõtteliseks järjeks 2006. aastal ilmunud „Unistuste maale“⁴ („Draumalandið“), mis pälvis erakordselt suurt tähelepanu nii Islandis kui rahvusvaheliselt. Raamat räägib protsessidest, mis on viinud Islandi looduse hävitamiseni, eelkõige Kárahnjúkari hüdroelektrijaama ehitamisest. Magnason kirjutab kirega, põnevalt, iroonilise huumoriga ja kõigest hoolimata positiivsel toonil. „Suurepärane lugemismaterjal,“ kirjutab üks paljudest kiitjatest Goodreadsi platvormil, „mõnedel lehekülgedel on autori karjeid lausa kuulda“. Magnason on öelnud, et ta põles raamatut kirjutades läbi ja imestanud, miks ta oskas tollal näha ainult kohalikku probleemi, mitte niivõrd seda, mis toimub maailmamere ja kogu planeediga.⁵

Autori läbipõlemine kõlab aktivistile iseloomulikult nagu ka tema kirjeldused tüütutest kohtumistest inimestega, kes talle iseenda keskkonnakäitumist kirjeldavad. See tuleb ilmselt väga tuttav ette näiteks neile veganitele, kellele pea kõik lähi- ja kaugemad kontaktid kirjeldavad oma toitumisharjumusi justkui heakskiitu või andeksandi oodates. Kohalike sündmuste kirjeldamisest hoolimata on Magnasoni raamat üks äratuskelladest, kus globaalse ökokatastroofi toimumine on selgelt ja ilustamata välja öeldud. Suurkorporatsioonide huvides ehitatud tammidest huvitavamgi on lugeda, kuidas selliste loodust kahjustavate ja tegelikult mittevajalike otsusteni jõuakse. Autor kirjeldab, kuidas inimesed elavad justkui erinevas reaalsuses (väga asjakohane meie poliitilise polariseerituse ajal), kuidas haridus kaugeneb elust ja kuidas noored elavad eelkõige tänu tehnoloogiale püsivas kontaktis ainult oma põlvkonnaga. „The now is the new eternity“ („olevik on uus igavik“) on vist kõige tabavam kirjeldus sellest, mis inimestega toimub ja kuidas on tekkinud massiapaatsus, mis mõjutab ka neid, kes üritavad maailma kõigest hoolimata parandada. Snæril sobib Næssi raamatule pühendatud kirjutises pikemalt peatuda küll, sest ta jõuab, nimetamata end süvaökoloogiks ja õigupoolest ka ise eeskuju näitamata, samasse kohta välja. „Kas meil on ikka majanduskasvu tarvis?“ ja „Miks me ei näe ajalehtede esikülgedel pealkirju nagu „Jõhkra majanduskasvu kaasatoodud ohud järgmisel aastal““? Hirmsasti tahaksin, et meilgi oleks selliseid aktiviste, kirjanikest superstaare nagu Snær, kes liigselt noomimata ja koomilist teravust säilitades oskaksid ja jaksaksid kõige tähtsamast kirjutada ja rääkida.

Keskkonnaliikumise aktivistid on ju aastaid rääkinud, et praegune keskkonnapoliitika ei vii edasi ja tammub paigal. Tegema ja muutma peab palju rohkem, paremal juhul on keskkonnapoliitika kliimasoojenemise teadvustanud ja protsessi natuke pidurdanud, aga üldse mitte piisavalt. Næss ja tema järgijad rõhutavad, et ega muud varianti peale süvaökoloogilise suhtumise meil polegi. Inimesel peab olema ümbritseva maailmaga spirituaalne, intellektuaalne ja ka füüsiline kontakt, sest kui me loodusest eraldume, siis hakkavad inimene ja kogu ühiskond tundma soovi kontrolli ja võimu järele. Loodusega kooskõlas elades peaksime seda tahtma, see võiks olla inimese loomulik elulaad, mitte moraalne kohustus. Nii jääks Maa alles ja kõik oleksid õnnelikumad ja rikkamad.

1 Hasso Krull, Elusus ja süvaökoloogia. – Sirp 3. IX 2009.

2 Dokumentaalfilm Jan van Boeckel, The Call of the Mountain: Arne Naess and the Deep Ecology Movement. 1997.

3 Epp Petrone, Jaan Kaplinski seni avaldamata intervjuu: „Ökokatastroof tuleb järsku, mitte aegamööda“. – Eesti Ekspress 11. VIII 2021.

4 Andri Snær Magnason, Dreamland. A Self-Help Manual. Citizen Press 2016.

5 Aleksander Tsapov, Kiirkohting: Andri Snær Magnason. – Müürileht 23. II 2023.