„Mustlase missioonis” on juba filmi alguses mängitud müstilise mustlase kujundiga. Dokumentaalkaadrites näeme ajaloolist ülevaadet Eesti romadest, kusjuures isikud jäävad nimedeta, selgituseta. Keegi ei tea neist Teises maailmasõjas  hävitatud romadest siiani midagi. Film pakub küll sissevaate Georg Vinogradovi, tema pere ning temaga kokku puutuvate inimeste ellu, kuid midagi jääb ka nimetatud isikute puhul ikka selgusetuks. „Müstilise mustlasega” seostuvad eeskätt pildid ennustajast, hobusevargast ja kaunist, rõõmsameelset tantsijannast. Laiapea pole üritanud neist stereotüüpidest mööda minna, vaid on need ära kasutanud. Kõlama jääb näiteks pikantne seik varastatud hobusest, mis pärast romade ringkonnas hääletõstmist omanikule tagastati. Veelgi kõnekamad on  aga tantsustseenid. Ühest küljest on tants ja laul orgaaniliselt liitunud religioosse sõnumi edastamisega. Meile avaneb pilt, kus Georgi poeg ja tütar esitavad tüüpilist venemustlaslikku lauluviisi, mille sõnumiks on tänuavaldamine Jumalale. Publiku rollis pere tuleb rõõmsalt
laulu-tantsuga kaasa, kõik on loomulik, vahetu.

Teisest küljest näitab Laiapea omaette episoodis meile tantsu etenduse vormis. Nüüd tantsivad Valga Jaanikese kooli noored romad juhendaja utsitamisel peegli ees teistele lastele ja õpetajatele, kes jälgivad toimuvat osavõtmatu, kivistunud pilguga. Selliste kakskõladega mängib  Laiapea terve filmi jooksul. Omaette teemaks kujuneb ennustamine. Georgi missiooni kõrvale tõuseb teiseks liiniks just režissööri enda personaalne suhe ennustamisse. Selle kaudu siseneb filmi autor, kes sai Ostrovis kord ennustamisest keeldumise tõttu ära neetud. Personaalse suhte ja müstifitseeritud stereotüübi koosmõjul saabki ennustamisest tugev kõrvalliin. Georgil lastakse hingelt ära rääkida oma mured seoses ennustamise ja needmisega, enne kui sõna saab üks Kallastel elav kaardipanija. Laiapea filtreerib filmi vaid valitud katkendid kogu protseduurist,  aga Olgale antakse võimalus oma arvamus avaldada: ilmneb, et ennustada laskmine ja ennustuse uskumine on kõigele vaatamata inimese enda vabatahtlik valik. Oma needusest saab lahti ka Laiapea, kellele Georg filmi lõpus muu hulgas lunastuse annab. Režissöör Laiapea ei figureeri selles filmis distantseeritud tähelepanijana, vaid toob ennast juba üsna alguses minategelasena sisse. „Vahur, tule siia,” kutsub Georg filmitegija jutluse lõpus enda juurde ning seeläbi saavad õnnistuse osaliseks ka film ja vaatajad. Stseen on filmitud alt üles, mis  annab intiimsustunde kogu suhtele, mis on filmimehe ja kirikuõpetaja vahel. Laiapea „mina” on jutustaja näol kogu filmis kohal ja annab seeläbi tunnistust komplekssest rollist, mille autor on endale saanud. Ta on Georgi perega ilmselt lähedastes suhetes, aga jääb siiski võõraks. Sunnitud mõtlemine oma varasemale kokkupuutele romadega mõjutab filmi kulgu ja juhib vaataja ennustaja juurde. Tugev teine liin fragmenteerib filmi jõuliselt. Kohati jätavad järsud teemamuutused publiku rohkemat ootama. Ilmselt just mainitud katkestatuse tõttu kulgeb lugu ootamatult  kiiresti: käsitletud teemasid on palju ja kasutatud episoodid laetud ning tihedad.

Kaadrite lühidus hoiab vaataja küll ärksana, kuid nõuab keskendumisvõimet ja tekitab soovi film veel kord üle vaadata. Vaatamata stseenide tihedusele jätab Laiapea vaatajale ruumi mõtelda ning ütleb selgelt, et nähtav pole kõik, mis tegelikult oli. Esitatu asetub tasakaalu ilma pingutuseta: persoonilugu tutvustab mitmekülgselt tugevat karakterit eri kultuuride kontekstis. Provokatiivsed ning konfliktsed kohad on välja toodud, aga ilma jutlustava alatoonita. Näiteks on  Valga Jaanikese kool oma põhimääruse järgi „põhikool hariduslike erivajadustega õpilastele” – direktor seletab filmilõigus, et seal õpivad vaid „diagnoosiga” lapsed. Filmis näidatakse episoodi, kus Georg vestleb seal õppivatest roma lastest vanima, 14aastase neiuga tolle tulevikuplaanidest. Tüdruku normikohased, ent muigega esitatud vastused lubavad vaatajal tema diagnoosi üle ise otsustada. Nii puudutatakse üht Eesti romade ja pealesuruva ühiskonna vahelise suhtluse valusaimat probleemi. Kooliskäimist raskendavad keelebarjäär, rahamured ja kultuurieripäraga mitte arvestamine.  Romadele on perekonna ja kogukonna kokkuhoidmine väga oluline, raskest majanduslikust olukorrast tulenevalt võetakse tihtipeale vastu otsuseid, mis raskendavad laste kooliskäimist. Film ei ole siiski tehtud romade ühiskondlike probleemide sügavuti analüüsimiseks, vaid laseb vaatajail saavutada kontakti inimeste ja nende eluga. See annab mõtlemisainet. Romade inimlikkus, terve ellusuhtumine ja kerge muie ümbritseva ja iseenda üle jäävad kõlama üle kõige.