Mida tähistab neljast ingliskeelsest sõnast koosnev peakiri „Old Spaces Living Art”? 

„Old Spaces Living Art” on koostöös Turu linna ja sealse kunstiakadeemiaga läbi viidav projekt, mis kulmineerub tuleval, Tallinna kultuuripealinna aastal. Ettevõtmise teema on elav ajalugu ning eesmärk elustada ajalugu tavapärasest teisiti – kogemuse ja isikliku seose kaudu. Soome töögrupp keskendub Turu lossile ja töötab põhikooli noortega, meie huviobjekt on erinevate ajalooperioodide Tallinn ning sihtgrupp  gümnaasiuminoored. Esmalt on valmimas kuus tantsu lühifilmi. Igaüks neist kajastab mingit ajalooperioodi ning on filmitud Tallinna paigas, kus selle ajastu jälg tuleb kõige ehedamalt esile. Ajastute puhul oli esimene ülesanne otsida üles valitud ajastu essents, see, mis tundus meile selles ajastus kõige tähtsam; seejärel tuli leida paik, mis seda kõige paremini iseloomustab, ning viimaks panna see kõik liikumisse. 

Teises etapis korraldame koolinoortele kolm laagrit, kus nad jõuavad õpitubades neile ajastutele praktilise tegevuse kaudu lähemale. Laagris omandatu kulmineerub tuleva aasta 11. ja 12. juunil tänavalavastusega: mõlema päeva kestel etendatakse eri paigus eri ajastuid. Kolmanda etapi eesmärk on luua tantsufilmide meeskonnaga tuleva aasta augustiks lõpulavastus, mis võtab kokku kõik selle, mis ettevõtmise kestel kogetud, õpitud ja omandatud.  Juba praegu võin öelda, et seda kõike on väga-väga palju.       

Võiks arvata, et tänapäevane keskkond peaks olema tehtud inimesele. Kui see ei ole loodud päriselt inimese mugavuse tarvis, siis vähemalt temaga kooskõlas. Ometi näitas Rotermanni kvartal, kus nüüdisaja videoklippi filmisime, hoopis midagi muud. Liikumine sealsetel teravate nurkadega krobelistel pindadel oli valus. Koreograafia esitamiseks tuli kasutada kindaid ning põlve- ja randmekaitseid. Tegelikult olidki noored justkui üleni kinni mähitud, et selles modernses  keskkonnas üldse liikuda.       

OSLA meeskond koosneb noortest tantsukunstnikest. Mis inspireeris nii noori inimesi ajas tagasi vaatama ning looma linnaruumi ja ajalooga lähedast suhet?       

Üheks tõukeallikaks oli nukker tõsiasi, et Tallinna elanike vaatamis- ja märkamisväli on enamasti küllaltki kitsuke. Peamiselt jagub inimestel silmi vaid esimeste korruste poodide tasandile. Samal ajal on ümbrusel meile pakkuda palju teadmisi ja inspiratsiooni. OSLA  eesmärk on avardada seda vaatevälja, vähemalt kas või nende seas, kes selle ettevõtmisega kokku puutuvad. Tänapäeva inimene märkab reaalsuses toimuvat üha vähem, virtuaalsed dimensioonid on aina domineerivamad. Kui aga pisut rohkem tähele panna, on väga põnev märgata, kuidas arhitektuur kõneleb oma lugu. Majadest on väga ilmekalt näha, mis selles piirkonnas on toimunud. Püüame oma tegevusega aidata taasavastada märkamise  oskust. Teine tegutsema ärgitanud oluline idee on anda ajaloost avaram kogemus, kui vaid raamatust loetu või pildilt ja filmilindilt vaadatu. Läheneme kogemusõppe kaudu. Erinevalt koolitundidest, kus suur osa teadmisi omandatakse faktide kujul, anname laagris infot tegevuste ja arutluste käigus. Me ei püüa pakkuda valmis paketti, teadmist, kuidas asjad olid, vaid suunata noori isikliku kogemuse kaudu otsustama,  kuidas ajalugu vastu võtta ning mida pidada vastavast ajastust oluliseks. Anname endast parima, et kogetu oleks võimalikult lähedane sellele, mis kunagi tegelikult toimuda võis.     

Palju oleme kasutanud ka konkreetseid ajalooviiteid, näiteks, kuidas Peeter I barokiajal Kadrioru metsaveerele jõudis ning sinna lossi rajas; kuidas sel ajal, kui Peeter I riikide vahet sõites riiki valitses ning ägedaid merelahinguid pidas, õukond pralletas ja nautis külluslikku elu.       

Tänapäeva ühiskonnas tõstab „siin ja  praegu” mentaliteet üha enam pead. Mida on möödunud ajal meile siin ja praegu õpetada?       

Vaadates tagasi, on võimalik siin ja praegu olemist paremini mõista. Teadmine, kuidas ajaloos oldi, käituti või mõeldi, aitab aduda meie tänase olemise, käitumise ja mõtlemise tagamaid. Möödunu on pagas, mis avardab ja loob pinnase, mille najal oma valik teha. Kogu meie olemine – minevik, olevik, tulevik – on tegelikult üks terviklik teadmine. Mida laiem see on,  seda täielikum.     

Aguliklippi filmides me konkreetset tegelaskuju ei leidnudki. Seal kasutasime märksõnu nagu linnastumisega kaasas käiv „ülerahvastatus” ning  „elu ja melu”. Selles osas rõhutasime rohkem atmosfääri.       

Tagasivaade annab ka võimaluse hoomata ühiskonna eksistentsi laiemalt. Ajastu mõistmisel on nii palju aspekte, et ise selle sees olles on raske näha seda keerulist võrgustikku. Kõik ühiskonna väljendused on omavahel tugevalt seotud; näiteks väljendab kunst ühtlasi seda, mis toimub majanduses, poliitikas, kultuuris, inimeste mõtlemises. Kunst ei ole nähtus  omaette. Projekti jooksul on olnud väga põnev avastada, kuivõrd seotud on inimene kõikide teda ümbritsevate märkidega, sealhulgas näiteks riietuse, liikumise, žestide, mööbliga. Kõik, mis inimest selles ajas ümbritseb, määrab selle, kuidas ta käitub, liigub, suhtleb, mis on talle oluline.       

Soome partneritega mööda Katariina käiku jalutades avasid mõttevoolu helid. Niisamuti, kui igas ajastus on omad sündmused, inimesed, tegevused, on sel ka omad lõhnad, maitsed ja helid. Mis tunne oleks Katariina käigus jalutada, kui jalutuskäiku saadaksid keskaegsed  helimaastikud?       

Liikumine on kunst, mille puhul aeg ja ruum on kesksed. OSLA projekt on viinud need mõisted traditsioonilistest piiridest välja: materjali ammutate minevikust, kuid tegutsete koos noortega, pöörates pilgu tulevikku, ka teatrisaali olete jätnud sinnapaika ning läinud inspiratsiooni otsima linnast. 

„Kohaspetsiifiline kunst” on siinjuures kahtlemata oluline märksõna. Katsetame oma tegevusega, kuidas võtta keskkonnast viimast ja samal ajal seda keskkonda võimalikult hästi esile tuua. Sageli võtame inspiratsiooniallikaks selle, kuidas ajastu end ise kujutab, kuidas see on kirjas, pildis või arhitektuuris väljendunud. Näiteks barokiperioodi filmiklipi pildiliseks aluseks on barokkmaal. 

Eesti aega ilmestab humoorikalt 1934. aasta  võimlemiskava, mis otse videost õpitud ning rannas autentselt maha tantsitud. 

On sul ajalooperioodide seas oma lemmik?   

Tegelikult ei ole. Ajastud on kokku põimitud nii komplekssetest, kohati lausa vasturääkivatest nähtustest, et hinnangulisus ajalooperioodidele on kadunud. Ei ole võimalik  mustvalgelt otsustada, et üks ajalooperiood on seesugune ja teine naasugune. Võtame või nõukogude perioodi, mis on inimeste argiteadmises sageli põlu all. Mind on hakanud huvitama aga hoopis see, kuidas arenes tol ajal ballett või mis toimus noorte näitekirjanike tegevuses. Selle nurga alt lähenedes ei ole nii rangelt kinnistunud negatiivne hoiak nõukogude aja suhtes lõpuni õigustatud.   

Kas Tallinn on selle projekti käigus sinu silmis muutunud?     

Eks ikka. Esiteks olen saanud juurde väga palju teadmisi. Kui kõnnin ringi, suudan  enamasti paika panna, mis kümnendist üks või teine hoone pärineb. Kahtlemata on linn nüüd elusam: hooneid vaadates, tekivad silme ette pildid inimestest, kes on seal kunagi toimetanud. Palju sõltub sellest, kuivõrd olen valmis ümbritsevast parasjagu vastu võtma. Hetkiti kripeldab hinges ka väike kahjutunne: kurb on, et mõned keskkonnad ei kordu enam kunagi. Mingid maailmad, mida  loovad lõhnad, helid, kehad, ei kordu enam kunagi ning me ei saa neid kogeda. OSLA projektiga püüame pisutki elustada möödunu kogemust, kuid mõistagi on palju sellist, mis ei saa enam kunagi meie juurde tagasi tulla. Siiski tuleb
selle ettevõtmise käigus ette hetki, kui ajalugu on kogetav lähemalt, kui oleme argiselt harjunud.   

OSLA tegevuse vilju on võimalus nautida juba veebruaris, kui on plaanis avada tööprotsessis kogutud materjali põhjal näitus „Elava Linna Aja Vool”. Samuti tulevad seal näitamisele lühifilmid, mis selleks ajaks on juba koondatud õppeotstarbelisele DVD-le. Veel ambitsioonikam on idee tuua filmiklipid linnapilti, näidata neid bussides, trollides ja trammides.