Emir Kusturica kuulub nende vastuoluliste kineastide hulka, keda võib lugeda neoimperialistliku Venemaa praeguse presidendi lähikonda kuuluvaks – seda kinnitavad peale Kusturica enda avalduste ka 2016. aastal Vladimir Putinilt isiklikult saadud Sõpruse orden ja kutse presidendiametisse astuva Putini inauguratsioonile neli aastat varem. Ometi asetseb Kusturica teiste Putini sõprade Gérard Depardieu, Steven Seagali ja Oliver Stone’iga võrreldes ehk siiski astme võrra kõrgemal, kuna riigipeaga ühendab teda mitte niivõrd pettumus lääneriikides või veendunud vastuseis Hollywoodile, vaid viha NATO vastu ning ajalooline riikideülene panslavismi idee, mis seab keskmesse slaavlase, arvukatest rahvuskildudest mööda vaadates. Eriti ettevaatlikuks teeb aga see, et Kusturica on väljendanud toetust Krimmi annekteerimisele – veendumus, mis seab ta persona non grata’ks ukrainlastele poolehoidu väljendanud Baltimaade rahvaste hulgas. Kusturica puhul on õigustatud küsida, kas poliitilised veendumused kaaluvad üles panuse maailma filmikunsti. Kas saab neid üldse eraldi vaadelda, teineteisest lahutada? näiteks Nikita Mihhalkov või kaugemast ajaloost Leni Riefenstahl või Sergei Eisenstein. Kas saame taunida Nikita Mihhalkovi, Leni Riefenstahli või Sergei Eisensteini loomingut selle pärast, et looja vaated on vastuolus demokraatlike väärtustega või et ta on tegutsenud inimvaenuliku režiimi huvides? Riefenstahlile ja Eisensteinile kui filmikunsti uuendajatele on vabanduse andnud ajalugu, Mihhalkov kirjutas end filmiajalukku aga juba enne vene uusimperialismi esiletõusu. Kusturica esilekerkimine langes aga ühe totalitaarrežiimi, Jugoslaavia, lagunemise ajajärku. Ta on olnud häälekaim filmikunsti kaudu Balkani kultuurilise kirevuse populariseerija, ise ei pea ta end aga ühegi rahvuse hulka kuuluvaks. 1954. aastal ilmalike moslemite perekonda sündinuna pöördus ta õigeusku pärast seda, kui Bosnia moslemite üksused rüüstasid 1992. aastal Sarajevos ta hüljatud korteri ja partisanina võidelnud isa suri südamerabandusse. Dan Halpern märgib New York Timesis, et Kusturica perekond esindab endist Jugoslaaviat selle rahvastiku mitmekesisuses: abikaasa Maja on pärit Bosnia serbia ja Sloveenia horvaadi perest, nende lastes on seega segunenud sloveeni, horvaadi ja serbia veri ning bosnia moslemite veri.1 Nii nimetabki Kusturica end jugoslaavlaseks, ehkki riik on vajunud ajaloo prügikasti. Ta on tunnistanud, et keeldus uskumast sõja puhkemist viimse hetkeni – 1991. aastal elas Kusturica juba välismaal ja oli Cannes’is võitnud filmi „Kui isa oli komandeeringus“2 eest Kuldse Palmioksa ja „Mustlaste aja“3 eest parima režissööri autasu.
Kui veel 1991. aastal püüdis Kusturica end teostada Hollywoodis absurdiküllase, kuid mitte just väga eduka „Arizona unelmaga“,4 siis märgib järgmine film „Maa-alused“5 olulist pööret tema filmograafias. Film käsitleb Balkanimaade ajalugu Teisest maailmasõjast Bosnia sõjani, võttes lähtepunktiks kahe kelmi ja sõbra saatuse. Suurem osa tegevusest möödub Belgradi linna all, kus otsivad varju ka kelmid Marko ja Blacky, kes varustavad relvadega partisane. Pärast Blacky juhuslikku vigastust põgenemisel natside käest, jätab Marko ta maa alla paranema, lüües ise üle ta naise, saades sõbraks Josip Broz Titoga ja hoides sõpra ning kogu seltskonda 20 aastat teadmatuses. „Maa-alused“ valmis vaid mõned aastad pärast Bosnia sõja lõppu ja tõi ilmselt just sellepärast Kusturicale Cannes’ist juba teise Kuldse Palmioksa. See oli söakas katse vaadata kogu Euroopat traumeerinud sõda hoopis teisest, humoorikast, absurdsele kelmikomöödiale omasest vaatevinklist. Cannes’i žürii Jeannne Moreau juhtimisel pidas seda piisavalt poliitiliseks, erinevalt Kusturica arvukatest vastastest, kelle arvates ei taunitud filmis piisavalt sõja algatanud ja tapatalguid korraldanud serbia natsionaliste. Pealegi toetas filmi valmimist ka Slobodan Miloševići valitsus ja selles oli kasutatud reaalset lahinguvarustust. Hoolimata filmi inimlikust paatosest võis Balkanimaade elanikel olla seda väga valus vaadata. Tuleb nõustuda ehk ka nende kriitikutega, kelle väitel ei teegi Kusturica filme mitte oma rahvale (ehk siis millisele?), vaid välismaailmale. Bosnia moslemid on Kusturica endi hulgast välja arvanud ja Sarajevos, kus 1980ndatel tervitati teda kangelasena, ei soovita teda enam näha. Sloveenia mõtleja Slavoj Žižeki hinnangul kinnitab Kusturica oma filmidega kuvandit Balkanimaadest kui ettearvamatust ja metsikust kolkast, kus elu möödub söömise-joomise-laulmise-hooramise pidurdamatus rütmis. Enamgi veel, Žižek nimetab Kusturica filme etnilise puhastuse poeesiaks.6 Kuid ka Žižek võib eksida, pannes omaenda poliitilisi ootusi ja vaateid Kusturica kriitikasse. Tõsi: Kusturica ei vaata kaugemale oma mättast, ükskõik millest ta ka filmi ei teeks – olgu see siis kodumaata mustlastest, Belgradi kelmidest, Arizona depressiivsetest melanhoolikutest või ennasttäis jalgpallitähest. Alati on keskmes loomult lihtne, natuke pidurdamatu elujõus mees, kes ei rahuldu etteantud reeglite ega olukorraga ja võtab elult, mis võtta annab. Vene kultuuriruumis vastab sellele termin mužik, mis algselt tähendas talupoega, nüüd aga otsekohest ja julget põmmpead. Just lihtsameelne mužik on ka vene populaarkultuuri ametlik kangelane – ta on äärmiselt vitaalne, julge ja teovõimeline, ta peab lugu traditsioonilistest kristlikest väärtustest, vastandudes eelkõige allakäinud läänemaailma ekspluateerivale loomusele ja hambutule demokraatiale. Mužik Kusturica edulugu on omamoodi slaavi Ameerika unelm – pätikalduvustega poisikesest maailmakuulsaks filmirežissööriks
Poliitilisest aspektist tundub Kusturica olevat kohati lihtsalt lühinägelik. Ta keeldub tunnistamast seda, mida tähendab tema häälekas poolehoid Putinile Balkanimaade geopoliitilises perspektiivis, kui Venemaa huvides on hoida Serbiat oma mõjuvõimu all ja Balkani riike sisemiselt lõhestununa, et mitte kaotada oma positsiooni Lääne-Euroopale ja NATO-le. NATO on Putini ja Kusturica ühine vaenlane, juba „Maa-alustes“ toob Kusturica välja liitlasvägede pommirünnakud Belgradile, mis viisid lõpule natside hävitusretke; rahu valvavad sinikiivrid tegelesid filmi viimases osas aga mitte konflikti lahendamise, vaid sellest kasu lõikamisega.
Mullu oli Kusturica solvunud Cannes’i filmifestivali peale, kuna võistlusprogrammi ei võetud tema filmi „Linnuteel“.7 Kusturica nägi selles Cannes’i korraldajate poliitilist mõjutatust ja tema kui Venemaa sõbra vaenamist. Ka see film räägib Bosnia sõjast.
Idealistlike vaadetega anarhistist Kusturicast on oma asja ajades saanud justkui veendunud imperialist, kuid ei saa maha salata tema panust Balkanimaade kultuuri tutvustamisel. Kusturica loomingu keskmes on alati väikerahvas ja väike inimene ajaloo pöörises. Peamine on päike, vein ja armastus. Pole vahet, kes sa oled – hulgus või jalgpallitäht. Kui vaid suudetakse tantsida ja armastada pommirahe all, siis võib kindel olla, et elu jätkub. Selles võib näha ka Kusturica filmide väärtust.
1 Dan Halpern. The (Mis)Directions of Emir Kusturica. New York Times, 8. V 2005.
2 „Otac na službenom putu“, Emir Kusturica, 1985.
3 „Dom za vesanje“, Emir Kusturica, 1988.
4 „Arizona Dream“, Emir Kusturica, 1993.
5 „Underground“, Emir Kusturica, 1995.
6 Slavoj Žižek. The Plague of Fantasies. Verso, 1997.
7 „Na mlečnom putu“, Emir Kusturica, 2016.♥