„Saatana tango“ mattub mutta, lehekülg lehekülje järel kistakse lugeja aina enam porri, mis tõmbub lakkamatult kallava vihma tõttu järjest lirtsuvamaks, nakkuvamaks, ning löga pole ainult kujund väljendamaks tegelaste allakäiku romaanis, vaid poolfüüsiline tegur lugejale – ta ei pääse sellest raamatust välja. Kui pääseb, on raske uuesti järje peale saada, sest taandridu pole ja lummutavalt venivad laused vonklevad läbi raamatu madudena, tantsides surmatantsu. Unenäoline László Krasznahorkai (1954), üks hinnatumaid ungari kirjanikke, nõrutab teksti lugejale krae vahele nagu vihma ning tol ei jää üle muud, kui mähkuda tugitoolis tekkidesse, nagu seda teeb teoses maailmast irdunud vaatleja Doktor, ning sukelduda teksti püdelasse materjali. Ainult paalinkaisu külavaatleja Doktori ohtra manustamise kiuste ei teki, sest nii võigas ja õõvastav on see maailm läbi ta silme.
Teoses mängivad tähtsat rolli retoorilised võtted: kujundid, süntaks, leksika. Tõlkija Siiri Kolka on seisnud silmitsi tekstiga, kus tuleb sumbunud õhkkonnale vaatamata edasi anda pingsat ootusärevust ning leida varjundeid romaanis lasuvale mudapruunile. Lugeja loodetavasti tajub tänu jutu mahlakusele ja vaevumärgatavale mustale huumorile, et autori siht pole tekitada kelleski igavese novembri surutist, kuigi muda sümboliseerib siin roidumust ning vihm, mis peaks tooma leevendust, toidab lootuse tärkamise asemel sedasama. Nii saab külla nagu mutta kinni jäämisest seisund.
Siiski elab Krasznahorkai loodud Ungari külaühiskond teoses peaaegu religioosses lunastajaootuses, ent mõistab seejuures pürgida kõigest ahnuse poole, sümboliseerides ühiskonna suundumusi laiemalt: inimesed võivad ju tahta paremat elu, ent eraviisilist ega üldist progressi ei tule, kui puuduvad fantaasia ja vaimsed sihid. Nii mandutakse, ainsaks lohutuseks alkohol. Tööd ei ole, kõik laguneb, ainult närune ämblikuvõrkudes kõrts on lahti, sinna veetakse viimased pennid.
Me ise mülka tegijad
2015. aastal Man Bookeri võitnud László Krasznahorkai on Eesti lugejale tuttav jutustuse „Viimne hunt“1 järgi, mis koosneb ainult ühest lausest, ent mille rütmilisus lubab lugejal ometi tekstist sisse-välja käia. Saatana tangot tantsides on lugeja kui Teater NO99 näitlejad, kes lavastuses „Kõnts“2 üha rohkem väsisid ja määrdusid. Kes kui palju määrdub, sellest hiljem, „Kõnts“ kangastus kõigepealt järelsõna kirjutanud Andrei Ivanovile.
Romaan „Saatana tango“, ungari apokalüpsisemeistri tähtsaim teos, ilmus algupärandina 1985. aastal. Seal ei ole kujutatud konkreetselt kaasaega. Autor on jäänud pigem umbmääraseks ja teinud õigesti, sest tegevuse daatumitega piiramisel ahenenuks tähendusväli, mis kehtib nüüd sama hästi Teise maailmasõja järgse Ungari, tänapäeva Ungari või mis tahes ääremaastunud Euroopa osa kohta. Külaelanikud tunnevad irratsionaalset tõmmet linna (see jääb samuti nimetamata) ja see loob paralleele XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Eestiga, mille elanike linnaiha on samuti kirjandusteostest teada (alates Tammsaare „Tõe ja õiguse“ epopöast kuni Marie Heibergi lühijuttude ja luuleni), aga sama palju praeguse Eestiga, kus Tallinna kerkib üha uusi kortermaju. Kui jalutada mööda Tallinna, on linna arengut enamasti ilus vaadata, aga jäägem seisma ja mõelgem, mille arvelt see tuleb – kust kõik need elanikud võetakse? Samal ajal tühjenevad majad Võhmas ja Valgas. Viimatise, 2011. aasta rahvaloenduse3 järel oli Eestis 102 püsielaniketa küla, kuni kolme elanikuga külasid oli 327. Millised need arvud järgmise loenduse korral võivad olla, ei taha teadagi.
„Saatana tango“ inimesi liiati ei oota linnas keegi, ehkki nad elavad mülkast pääsemise lootuses, mõtlemata, et mülgas on nad ise ja enda eest ei page. Messia igatsemise asemel võiks mülka korda teha, ent ei, ootus märgib romaanis üdini negatiivset tendentsi: see on minnalaskmine, hukatus, igavus, tüdimus ja julmus. Elutahet väljendavad vaid kaks instinkti: kihk üksteisele tünga teha ja janu. Janust minnakse kõrtsi, mitte seltsivajadusest, janu ei kujuta siin aga elujanu, vaid inimese viletsuse unustuse võtit.
Kõik tegelased on lurjused. Romaan algab ja lõpeb sellega, kuidas Futaki, üks külamehi, ärkab kellahelina peale ning leiab end rahaga tüssatuna, pettes ise samal ajal naabrimees Schmidti, sest magas täitsa loomulikult, pikemate seletusteta, tolle naise kõrval. Rusuv, lagunev keskkond ja tegelaste tõpralikkus toovad silme ette võimsad, mõjuvad visuaalid. Ei saanud ka Ungari tipprežissöör Béla Tarr teisiti, kui pidi 265-leheküljelisest romaanist väntama seitse ja pool tundi kestva filmi4.
Piiriületus porri
Futaki kogeb virgudes tülgastust, „kus ta siis halastamatult peab nägema inimasjade mõõtu, ilma et ükski rada teda tagasi tooks, sest selleks ajaks on talle juba selge, et on segatud sellisesse sohimängu, mis on juba ammu ette maha mängitud ja mille lõpus jäetakse ta ilma ka viimasest relvast – lootusest, et kord leiab ta veel kodutee. Ta pööras pea asula idaserva jäävate hoonete poole, mis kunagi olid pungil täis ja lärmakad, nüüd aga mahajäetud ja lagunemas“ (lk 12 ja 264). Ja jätkab sisemonoloogi vormis: „Peaksin lõpuks ometi ära otsustama. Ma ei või siia jääda“ (lk 12 ja 265). Lugeja hakkab ehk kaasa tundma? Lugeja võib-olla loodab, et ehk Futaki ei ärganudki (küllap oli see paha uni) ja kui ta tõeliselt ärkab, kireb kukk ning naabertaludest kostab jälle kilkeid? Ehk koguni muidu nii nilbeid muruniiduki ja lehepuhuri helisidki? Nii võib ju lugeja mõelda.
Ent unedes alati juhtub midagi, und ei kammitse räme reaalsus, ka halvas unes leidub fantaasiat, kuid mitte staatiliselt müttavas „Saatana tango“ külas, mille olemust kirjeldab tabavalt Doktor oma märkmetes, oma eluraamatus: „Ta haaras ettevaatlikult pliiatsi, tõmbas kuhjast SCHMIDTi-nimelise vihiku, lõi sobivalt leheküljelt lahti ning kirjutas ebakindlalt, nagu keegi, kel oleks kõik põhjused „oma teo võimalikke tõsiseid tagajärgi“ karta, järgmise lause: „Ta istub seljaga akna poole, tema kuju heidab põrandale nõrga varju.“ Ta neelatas valjult, pani pliiatsi ära, segas väriseva käega uue klaasi paalinkat ning kallas enesele sisse, nii et pool joogist maha loksus. „Süles on tal punane pott, selle sees paprika-kartulihautis. Ta ei söö. Pole isu. Tal on vaja kusele minna“ (lk 257–258).
Sel hetkel kirjeldab Doktor ise seda teadmata juba mahajäetud küla, tal endal hakkavad aga mälestused ja „päris elu“ soovunelmad reaalsusse immitsema. Kokkuvõttes pole vahet, kas majad on tühjad või täis või on see vaid lõputu saatanlik ringmäng, nagu selgub lõpus, mil paljastub ka teose deliirsuse allikas. Vähe sellest, et kõik teevad kõigile tünga, Doktor tõmbab lisaks ennast haneks. Seejuures teeb ta seda loomulikult kõigi ülejäänud tegelastega. Mil moel, seda ma ei reeda.
Kuhu püüelda, kui mõtted on otsas? „Saatana tango“ endassesuletust peegeldab ka tegevusvälja ahtus. Nagu avarama maailmapildita mudilastel on tangotegelastele olemas ainult see, mida nad näevad. Ehkki kuskil on linn, näib see pelga miraažina isegi hetkil, mil romaanis sinna jõutakse. Ainsa hoomatava tõelusena edastatakse lugejale see nimetu hääbuv külake. See süvendab apokalüptilisust, mis väljendab asukate väljapääsmatut olukorda. Mõttetus ootuses kaotavad tegelased isikupära, nende näojooned ja iseloomuomadused valguksid kui vihmaga mööda külgi laiali ning karakterid sulavad teoses püdelaks massiks nagu päikese kätte jäetud šokolaadikujukesed. Kuigi, päikese ja šokolaadi nimetamine siin tundub võõrkehana, palun vabandust. „Ilmselt osutub igasugune kirjandusteos lähemal vaatlusel üheks versiooniks sellest apokalüpsisest, mille algallikaks näib konkreetsetest ühiskondlikest ja ajaloolistest oludest sõltumatult olevat habras piir, kus identiteete ei ole, või on hädavaevu – kahekordsena, hajusana, heterogeensena, loomalikuna, moondununa, teisenenuna, abjektsena,“ on öelnud Julia Kristeva.5 Öeldu pädeb ka siin.
„Saatana tango“ võtmetegelane, ainus massist eristuv tõeline karakter, on Irimias. Mees, kes on läinud ära (seda mitmes mõttes), ning kes on ära, see on pääsenud, Ja kes on pääsenud, see võiks päästa ju ka kõik teised, sest tal on võimeid olla ära. Ent kuigi talle projitseeritakse pea religioossed ootused, on usk ise külaelanikel haprake, sest hing on tilluke ja sinna mahuvad heal juhul nurjatused. Nii on lunastaja Irimias oma küla silmis surnud, nagu ka ilmselt Kristus (teda näib Irimias ometi kehastavat) oleks nende jaoks surnud, sest mõlemad on silmapiirilt kadunud. Ning kui kord juba on kõikuma löönud usk kõigesse kõrgemasse, juletakse edasi kahelda isegi Irimiase naasmises või uuestisünnis, kuigi mõni kohalik oli teda teeotsal näinud. Kogunetakse külakõrtsi ootele: kas pühak ilmub välja? Ja pühak ilmub. Seda pole mõtet siinkohal varjata, sest kogu sündmustevaesuse juures tuleb lõpupoole siiski mitu päris pööret, seda aga, et Irimias välja ilmub, teab lugeja juba ootajaist varem. Rööbiti heidetakse pilk Irimiase tegemistesse: meie ees on võimudega pahuksis pätt ja petis, kel kõrval sabarakk Petrina, kes ei jää aga „Jeesuse“ ainsaks jüngriks.
Paremat Jeesust ei väärigi
Siit ka jõhker kujund: küla saab täpselt sellise püha päästja, nagu väärib. Irimias on külainimeste peegeldus kuubis või kõverpeeglis: ta ilmub ja korjab valesid vestes oma rahvalt kokku kõik nende viimased kogutud krossid, mis oma hinge paalinkasse uputamisest veel säästetud. Seal, kus kõige väetimad, kehvemad, kus oleks vaja ingleid ja valget laeva, lükatakse vaesekesed vihma käest räästa alla. Kui lugeja heidab mõttes pilgu romaani eelmistele lehekülgedele, mis polnud veel nii poriseks sadanud, siis paistab too armetu küla tagantjärele paradiisina.
„Alles mõtte hülgamisel hakkab eepiline kõne sarnanema kujundiga, objektiivse mõtte figuuriga, mis kerkib esile subjektiivselt mõistliku mõtte eitamisest,“ ütleb Theodor W. Adorno essees „Eepilisest lihtsameelsusest“6 ja nii veereb see Krasznahorkai mudapall üha priskemana allakäigumäest, teose kaal kasvab ratsionaalsust hüljates.
Seejuures on Krasznahorkai hoogsa mõttelennuga osav jutustaja, kui oskab panna elama nii trööstitu süžee. Kiht kuhjatakse kihi peale, kuni koos kangelaste elu mõttega hääbub ka sündmustiku mõte – või mis oli selle algne põhjus? Kõik saab üheks kõntsaseks kujundiks, mis jääb kummitama ja mis võib tekitada masendust. Jah, see on masendav raamat ning äratundmiskurbust pakub „Saatana tango“ lausa lohutavates kogustes. Ma ei tea, kus see loogika siin on, aga kuidagi see raamat on tööle pandud, nii et lugeja kogeb midagi müstilist.
„[S]eal ta siis lebabki, nägu poris, ja sina, lugeja, seisad korraga inimese kohal, kes sama kahvatu ja murtud kui maja, kus tütarlaps tapab pööningul kassi. Siis pärid ju endalt: „Taeva päralt, kuhu ma sattunud olen?“ Vaata raamatu kaanele, hea lugeja – sa asud maailmas, mil nimeks „Saatana tango“,“ ütleb Andrei Ivanov teose järelsõnas. Pange tähele, Ivanov ütleb „kohal“. Jah, ilmselt me nii tunneme, sest Krasznahorkai ülendab inimest antipoodide kaudu. Siiski võib see raamatu maailma kohal kõrgumine petlik olla, sest vaadake, vähemalt kingad said teil ju lugedes pisut poriseks. Kas ei?
1 László Krasznahorkai, Viimne hunt. Tlk Reet Klettenberg. – Loomingu Raamatukogu 2018, nr 18.
2 Teater NO99 „NO43. Kõnts“, lavastanud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
3 REL2011. Rahva ja eluruumide loenduse tulemused. https://www.stat.ee/rel2011 (vaadatud 23. XI 2019).
4 „Sátántangó“, 1994, rež Béla Tarr.
5 Julia Kristeva, Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Tlk Heete Sahkai. Tänapäev, 2006, lk 297.
6 Theodor W. Adorno, Valik esseid kirjandusest. Tlk Krista Räni. – Loomingu Raamatukogu 2019, nr 32–34, lk 42.