Õnnepalu tekst ja Kasterpalu lavastus tunduvad olevat sarnased, n-ö ühest puust: üks ei ahista teist, pigem on tajuda vastastikku toetust, võrdne on võrdsega, aga omas kategoorias. Lühidalt öeldes on „Sajand” (siin ja edaspidi räägin lavastusest) klassikalise vaatenurgaga, põgus ja lihtne (mõnevõrra ka lihtsustatud) pilk siin maal kulgemisele sajandi jooksul, alates 1913. aastast. Täpsemini, vaadeldakse ühe mõisaga kokku puutunud inimeste elukäiku ning „fotod”, mida „Sajand” näitab, pärinevad ajast enne Esimest maailmasõda, sõdadevahelise vabariigi ajast, Teisest maailmasõjast, ajast okupeeritud riigis.
Õnnepalu näidend on idee poolest küllaltki sarnane Mats Traadi romaaniga „Tants aurukatla ümber”. Kui Traadil käis „tants” aurukatla ümber ning sellega seoses kujutati Eesti maaelu erisugustes (siiski ka väga sarnastes) tõmbetuultes peaaegu sajandi jooksul, siis „Sajandis” käib „tants” ümber mõisa (täpsemalt ja kujundlikumalt: selle klaasveranda ümber), rõhuasetusega eespool mainitud ajaloolistel sündmustel ning sellel, mida inimene oli sunnitud siis tegema. Just sunnitud tegema – ja seda sundi, nii enesest kui teistest tulenevat, on „Sajand” täis. Läbi loo ja seega ka läbi sajandi käib pidev ja sunnitud äraminemine: minnakse ja viiakse Venemaale ja Saksamaale, minnakse pidevalt sõtta ja pakku, nii jäädavalt kui ka ajutiselt.
„Sajandi” üheks tõukeallikaks või tõdemuseks on see, et eestlane on oma maa küljes kinni. Ja mitte ainult eestlane – ka baltisakslane, kes oli sunnitud vabariigi tekkimise käigus tehtud ümberkorralduste tõttu oma mõisa maha jätma ning kes, ekseldes paarkümmend aastat hiljem sõdivas Euroopas, meenutab ühel äärmuslikul selgusehetkel kunagist oma maad. Korrektsuse huvides tuleks rääkida pigem „sellest maast”, maast, mille külge siin elanud inimesed on end aheldanud. Mulle ei meenu, et lavastuses oleks räägitud kirglikult kodust, vaid ikka maast või „sellest” kohast. Vaatamata pidevatele äraviimistele ja -minemistele tullakse ka, nagu kiuste, tagasi. Kuivõrd praegune väljaränne pole ka ju ülemäära vabatahtlik, siis võib loota, et varem või hiljem lööb see „maa küljes kinniolemine” võõrsil olijatel välja.
Kuigi Õnnepalu näidend pole päris vaba meie kultuurimaastikul nende teemade ja ajalooliste etappide üleekspluateerimise painest, on siiski raske (ja võib-olla ebaõiglanegi) sõdadest ja küüditamistest midagi dramaatilisemat välja mõelda. Selles suhtes oleme õnnelik rahvas (õigemini, koht on meil hästi valitud), et ainest, millest kirjutada, jätkub ilmselt veel sajanditeks. Kui aga välistada sõjad, laulupeod ja muud suursündmused, siis milline oleks toetuspind, millele ehitada hüpoteetiline „Sajand”?
Nagu öeldud, on lavastus nii vormilt kui ka rõhuasetustelt sisuga sobivas vahekorras. Kuigi ülemäära rahvuslikuks ja paatoslikuks ei minda, on klassikaliselt eestlasele omane maa lähedus ja maalähedus, seega ka mingi toekus ja kaine meel, tuntav.
Nii, nagu mõni ajaloolane võib (aga ei pruugi) etendusel kulmu kergitada, kerkivad kulmud ilmselt ka mitmelgi postdramaatilist teatrisituatsiooni kirglikult nautival seiklejal. Kuigi ma pole selles kirglikkuses just eeskujulik, tõden, et lavastaja ja kunstniku Maarja Meeru lavailm on julgelt – esimeses vaatuses, kui tegevus toimub mõisa klaasverandal, lausa rõhutatult – teatraalne, kunstlik ja vanamoodnegi.
Nii kummaline, kui see ka pole, mõjus selline papist, kõikuvate uste ja värisevate akendega „just nagu päris mõis” postmodernismijärgse virvenduse taustal esmalt humoorikalt, siis, kulmude naasmisel oma kohale, hakkas aga kogu see vineerist naturalism omandama tähendusi. Kas lavastaja oli seda just nii mõelnud, aga esimene vaatus (1913. aastast vabariigi alguseni) mõjub oma fotolikkuses ja kahemõõtmelisuses just paremini metatasandil: teemegi sellist teatrit, nagu tol ajal tehti, seda enam, et kutselised teatrid olid meil siis juba olemas.
Sellise lavastuse üks tähtsamaid eesmärke peaks olema atmosfääri loomine. Midagi tšehhovlikku esimeses vaatuses oli, natuke ängi ja natuke ootamist, ent kuna atmosfäär tekib eri komponentide koosmõjul, rõhuga näitlejate mängul, siis paraku oli esimene vaatus ikka pisut vaese mehe Tšehhov küll. Võib-olla jälle kontseptuaalne lähenemine, aga just nooremad näitlejad nagu Triinu Meriste (preili Adele, paruni õde), Martin Mill (mõisatööline Jaan Feldmann), Adeele Sepp (paruni tütar Lisi) ja Klaudia Tiitsmaa (paruni tütar Katja) toetasid oma mänguga kõige enam atmosfääri algete tekkimist. Seda enam on see tähenduslik, et peale Meriste läbivad kõigi kolme näitleja osatäitmised kogu lavastust. Parunile (Peeter Jürgens), paruniprouale (Luule Komissarov) ja koduõpetaja Golubile (Margus Vaher) pole lavastaja eriti kütkestavaid ülesandeid andnud, sestap tuli neil lihtsal olla. Võimalik, et jälle kontseptuaalne võte, viide mõisaaega, kui härrased ilmselt põdesidki tegevusvaegust.
Muutused vabariigi tuleku ja järgnenud sündmustega kajastusid teatrispetsiifiliselt ka teise vaatuse lavapildis. Esimese vaatuse staatilisus asendus kolmemõõtmelisuse ja dünaamikaga, mida mõjutas suuresti pöördlava kasutamine. Aja kujutamise mõttes on see efektiivne vahend, mida kahjuks väga tihti ei rakendata. Esimese vaatuse „fotost” sai, niisiis, toimiv lavaline reaalsus ning ka lavakujunduse metafoorsus hakkas toimima. Teises vaatuses hakkavad järjest jõulisemalt kogu lavastust mõjutama näitlejatööd, eelkõige Martin Milli nüüdseks väljaõppinud kärner Feldmann, eestiaegne „maa sool” kooliõpetaja Tuvi Meelis Rämmeldi esituses ning põgusalt Adeele Sepp põgenikuna kuskil „Poola raudteejaamas” koos oma õe ja poja Gneomariga (Vallo Kirs).
Martin Milli tegelane, sõdadevahelise vabariigi ajal edukas aiandustalu peremees, on üks vähestest umbes kahekümneses tegelaskonnas, kelle eluaeg ühtib vaadeldava sajandiga, kes esindab järjepidevust ja selle maa külge naelutatust. Millil on võimalus mängida nii orjarahva esindajat, oma riigi edukat kodanikku kui ka 1950. aastate lõpus Siberist naasnut. Natuke kange, kuid sirge seljaga ja vaatamata vintsutustele endaks jääva tegelase kaudu kehastab Mill ka muutunud aega ning teeb seda, eriti Siberist naasmise stseenis koos Rämmeldi Tuviga, meisterlikult. Ma ei ole küll Milli kõigi töödega kursis, kuid üsna kindlalt saab „Sajandist” Milli varase loominguperioodi üks verstaposte. Samamoodi on Meelis Rämmeldi koolmeistriga, kes jääb ka võimude vahetusel ikka härra Tuviks, kuid aja raskuse ja salapära annab Rämmeld nappide vahenditega siiski filigraanselt edasi. Pauside kandvuse problemaatika kerkib lavastuses kohati esile ja see puudutab siiski ka äsja nimetatud näitlejaid, räägitakse ju „Sajandis” aja möödumisest ning lavalise aja tihedus peaks siin olema eriti täpselt paigas (mõnele misanstseenile on kulutatud ebaproportsionaalselt palju aega).
Nagu eespool mainitud, on lavastus lihtne: seda on lihtne vaadata, kõigest on lihtne aru saada, on lihtne võtta aega ja etteantud teemadel kaasa mõelda või ka oma mõtteid mõlgutada. Sestap, arvestades lavastuse dokumentaalse poole hariduslikkust, ei voola etenduse vaatamine gümnasistil kindlasti mööda külgi maha. Võib-olla on risk lülitada „Sajand” ka noortele mõeldud lavastuste turundusplaani, kuid oleks kahju, kui seda vaeva nõudnud ja ilmselt põhimõttekindlatel alustel tehtud tööd ei lastaks idaneda omamoodi viljakal pinnal. Just lihtsuse ja olulise süntees on Kasterpalul õnnestunud.
Pole võimatu, et „Sajandi” järjepide
vus saab tähenduslikuks ka lavastusväliselt, õigemini looväliselt. Järjepidevuse teatriloolisest aspektist pole väheoluline, et veel tudengistaatuses näitlejad mängivad ühes lavastuses Luule Komissarovi, Peeter Jürgensi, Arvo Raimo jt „sammastega”. Kui näiteks Klaudia Tiitsmaa räägib 50 aasta pärast noorele teatriuurijale, kuidas ta nendega koos „Sajandis” mängis ja mis nalja siis kõik sai, ja kui see noor teatriuurija vaevub ennast kaevama nende esimestesse lavastustesse, siis tekibki pidev joon, mida ei saa lõhkuda ja mis läbistab kogu sajandit.
