Festival „Brandhaarden“ ehk „Tulipunktid“ 24. I – 6. II Amsterdamis. Programmis Milo Rau lavastused.
Huvitav, kuidas avalikkus reageeriks, kui Endla, Ugala või Rakvere teater tuleks välja manifestiga, kus on kirjas, et „Igas lavastuses peab kõlama vähemalt kaks keelt“, „Igas lavastuses peab laval olema vähemalt kaks inimest, kes ei ole professionaalsed näitlejad. Nende hulka ei arvata loomi, kuigi ka viimased on väga teretulnud“, „Igal hooajal peavad vähemalt ühe lavastuse proovid või etendused toimuma konflikti- või sõjatsoonis, kus puudub kultuuritaristu“?
Ilmselt leiduks üksjagu skeptikuid, nagu neid on ka Gentis (Belgia suuruselt seitsmes linn, kus elanikke veidi alla 250 000), mille linnateatri NTGent manifestist need nõuded pärinevad. Neile, kes varasemast tuttavad eelmisel aastal selle teatri kunstiliseks juhiks saanud Milo Rau loominguga, see manifest üllatusena ei tule, sest tema kümmekond aastat tagasi algatatud Rahvusvaheline Poliitmõrva Instituut (International Institute of Political Murder) on toonud järjepidevalt lavale ideoloogiast motiveeritud (kohtu)protsesseide taasetendamisi, nagu „Ceaușescude viimased päevad“ (2009) või „Moskva protsessid“ (2013). Samuti on üksjagu kirglik olnud vastuvõtt tema mujal tehtud lavastustele, näiteks „Soodoma 120 päeva“ (Schauspielhaus Zürich ja Theater HORA, 2017), kus laval on vaimupuudega näitlejad (just nimelt kutselised näitlejad, sest HORA on Šveitsi riigi toetatud teater, mille püsitrupp on vaba oma kunstilistes valikutes, sh otsustes, keda lavastama kutsuda).
„Soodoma 120 päeva“ näinuna ja Genti manifesti lugenuna olin skeptiline minagi, sest vähemalt de Sade ja Pasolini tõlgendus polnud esteetiliselt ülemäära uuenduslik ja provokatsioon, kui see oli sellisena mõeldud – ei ärritanud. Manifest tundus aga lihtsalt utoopiana või lausa kolonialismi kollektiivse indulgentsi pakkumisena või katastroofiturismi õigustamisena. Mõne nädala eest Amsterdamis nähtud kolm Rau lavastust suutsid mu aga peaaegu ümber veenda.
„Lam Gods“ ehk „Jumala tall“ (NTGent) on arvatavasti Euroopas eelmise aasta enim kõneainet pakkunud lavastus, mille kajastus jõudis (ka Eestis) väljaannetesse, kus regulaarselt teatrist ei kirjutata. Lavastuse lähtekoht on iseenesest selge. Genti linna tuntuim vaatamisväärsus on vendade van Eyckide 24 pilditahvlist koosnev püha Bavo katedraali altar (valmis 1432. a). Nagu ajaloost teada, kasutasid kunstnikud piiblistseenide maalimisel modellina inimesi enda ümber, sh töö tellijaid ja metseene. Rau lavastus küsib aga, kes võiksid need modellid olla tänapäeval ehk kes on praegu Genti elanikud. Teater kutsus kohalikus meedias üles inimesi kandideerima rolli, mida nad enda arvates täita võiksid (nt Aadam ja Eeva, neitsi Maarja, Kain ja Aabel, aga ka ristisõdalased, karjus jt). Lavastuses on paljud väljavalitud ka etendajatena laval (trupis on ka kaks kutselist näitlejat, kes etendavad iseennast), teisi näeb video vahendusel (sh Euroopa Komisjoni ametnik, kelle otsusel toetati lavastust osana Euroopa kultuuripärandi aasta tähistamise programmist ja kelle vanaema onu varastanud väidetavalt 1934. aastal Genti altarist ühe maali, mille asukoha ta endaga hauda viis).
„Jumala talle“ mõjusus ei avaldu aga mitte niivõrd tehtud (etendaja)valikutes, mida võib tõepoolest provokatsioonina võtta, sest lavastus on emotsionaalselt ja intellektuaalselt märkimisväärselt manipulatiivne, vaid just selles, et kaasatud inimeste räägitud lugude autorsus on vähemalt näiliselt neile alles jäänud, nagu nõuab Genti manifesti kolmas punkt. Päris kindel ei saa selles muidugi olla, sest Rau on silmanähtavalt osav näitejuht, pannes terve trupi laval loomulikult käituma või siis seda osavalt teesklema.
Kindlasti pole aga teeseldud videos vahendatavad elu algus- ja lõpp-punkt: pisikese Arvo sünd, kes saanud nime isa lemmikhelilooja järgi, ning palliatiivsel ravil naise lootus, et tal õnnestub siiski „Jumala talle“ esietendusele tulla, „kuigi see pole enam tema kätes“. Kahjuks ei olnudki.
Neis stseenides pole osalejatele kuidagi liiga tehtud, need on ausad ja eetilised. „Ei piisa enam maailma portreteerimisest – seda tuleb muuta. Eesmärk pole tegelikkust kujutada, vaid muuta taasesitus tegelikkuseks“ ütleb Genti manifesti esimene punkt ja, vaadates pika ning enda sõnul õnneliku elu elanud naise väsinud silmadesse, millest võib peaaegu et välja lugeda tema mälestused (nii õnnelikud kui ka kurvad, kui ta vaikides oma lemmiklaulu kuulab), ma tõepoolest usun Rau nõuetesse. Sel hetkel lükkan ma kõrvale ka äratundmise, et seesama lugu mängis korduse peal ka siis, kui publik saali kogunes, ja väldin näpuga osutavat tõlgendust: te lobisete oma kaaslasega, aga kuskil kuulab keegi oma elu viimast laulu – alati. Nagu öeldud, „Jumala tall“ on emotsionaalselt manipuleeriv lavastus.
Ka intellektuaalselt, kuna neitsi Maarjat on pandud kehastama islamiusuline naine, kes loeb ette hüvastijätukirja oma pojalt, kes läks päev pärast 18aastaseks saamist salaja võitlema Vaba Süüria Armee eest (ja hiljem Al Nusra Rinde ja lõpuks ISILi eest). Lapse kaotanud emale on selles stseenis kerge ja inimlik kaasa tunda, aga on see ikka samaväärne eneseohverdus (islamivõitleja tasuks on lubadus võtta taevasse kaasa 72 lähedast, „Ja sina, ema, oled esimene“). Seda enam et monoloog on kohati etendatud kõrvalpilguga, justkui meenutus jaburast loost, mida kõneleja isegi ei suuda uskuda. See võib olla teadvustamata ja aus kaitsemehhanismi ilming, aga sama hästi ka õpitud võte, mispuhul on Rau läinud oma manifestiga vastuollu.
Vaatamata manipulatsioonile – ja ehk just seetõttu – on „Jumala tall“ viimaste aastate üks elamuslikumaid lavastusi, mida mul on näha õnnestunud. Samal festivalil vaadatud Milo Rau teine lavastus „Impeerium“ („Empire“, Rahvusvaheline Poliitmõrva Instituut, Zürich, 2016) pole küll ehk nii harukordne, järgides verbatim-teatri traditsioone, kuid mitmeski aspektis vastab see Genti manifestile ehk rohkemgi kui hilisem „Jumala tall“. Seda ennekõike seetõttu, et kuigi laval räägitakse isiklikke lugusid, on nende esitajad elukutselt näitlejad, mis võiks tagada, et lavastaja ja etendajad on olnud prooviprotsessis tõesti võrdsed. Kui „Jumala tall“ on kommentaaridega videoinstallatsioon, siis „Impeerium“ on vana hea tubateater, kus neli tegelast (kreeklane, süürlane, Süüria kurd ja Rumeenia juut) istuvad ümber köögilaua ja jutustavad lugusid oma elust: päritolust ja selle mõjust ka aastaid pärast kodumaalt lahkumist (oli see siis sunnitud või mitte, lõplik või ajutine), kokkupuutest sõja ja vanglaga, pereelust ja näitlejatööst ning taas neitsi Maarjast. Lavastuses kaasa tegev Maia Morgenstern on teda kehastanud ka Mel Gibsoni kurikuulsas filmis „Kristuse kannatused“ (2004), mille võtete ajal pidi näitlejanna pikka aega oma lapsest eemal viibima. Just tänu „Impeeriumi“ näitlejakvartetile, kes üldjuhul väldib lavalistes reaktsioonides automatismi ja paneb vastu kiusatusele kõnetehnikavõtetega öeldut võimendada, tõuseb esile räägitu ning nelja eluloo kaudu avaneb mitme riigi ja kümnendi ajalugu. Seda on hariv kuulata ning see paneb kaasa mõtlema. Kuigi Rau kindel lavastajakäsi kumab teemade grupeerimisest ja rõhuasetustest läbi ka siin, ei mõju „Impeerium“ ometigi niivõrd komponeerituna kui „Jumala tall“, kuigi paljud esteetilised valikud (ennekõike tegevuse filmimine ja projitseerimine ekraanile) on samad.
Võõritusefekt taasesituse tegelikkuseks muutmise vahendina on isegi ootuspärane ning „Jumala talles“ tunneb vaataja näiteks valgustahvlile kuvatud inspitsiendikäskudes (vaikus, valgussillad üles, aplaus) vaevata ära Brechti mõju. Teatrisituatsiooni rõhutatakse ka „Impeeriumis“, kus valgus- ja helitehnik samuti laval istub ning näitlejad kordamööda kaamera taha asuvad, ning kolmandas nähtud lavastuses „Lenin“ (Schaubühne am Lehniner Platz, Berliin, 2017), kus näitlejad publiku saali kogunemise ajal laval kostüümidesse riietuvad ja järgemööda etenduse käigus vaatajate silme all ka grimeeritud saavad. Kui „Jumala talles“ kasutatakse videopilti nüüdisaja projitseerimiseks ajalooliste altarimaalide asemele ja „Impeeriumis“ näeme ainult otse kaamerasse vaatava näitleja suurt plaani, mis loob vaataja ja etendaja vahel näiliselt otsekontakti, kuid rõhutab kellegi teise kogemuse paratamatut vahendatust, siis „Lenini“ pidevalt liikuva pöördlava mängupaigad ja etendajad neis on suuresti siin ja praegu sündiva filmi loomise teenistuses. Ja kuigi „Lenin“ on intellektuaalselt huvitav ja hästi mängitud, jääb see kahe teise lavastuse varju, sest on pigem kõrvalehüpe Rau põhiliinist, mille vahekokkuvõtteks Genti manifest.
Brasiilia lavastaja Christiane Jatahy on arvanud, et Genti manifesti järgimine on nagu tants käeraudades. Kümnest nõudest (Rau ise tunnistab inspiratsiooniallikana Dogma 95 manifesti ega too paralleeli kümne käsuga, olles ilmselt kindel, et seda tehakse niigi) enamik on tõesti piiravad, kuna puudutavad teatri struktuurseid küsimusi. See on arusaadav, sest ka Kesk-Euroopas on linnateatrite roll üsna väljakujunenud ega erinegi nii väga näiteks Eesti väikelinnateatrite argipäevast. Ometigi on neist vormilistest nõuetest, millesse on ka lihtne skepsisega suhtuda, huvitavamad need punktid, mis tõesti püüavad anda uut sisu demokraatiale teatris: olgu siis selleks avatud protsess, võrdväärne autorsus või ka igaühe õigus etendada oma lugu (kas siis käeraudades, nende hirmus, neist vabanenuna või üldse mitte neile mõeldes). „Jumala tall“ ja „Impeerium“ on igal juhul selle püüu meeldejääv ilming ka siis, kui Rau oma ideaalini kunagi ei jõuagi.
Genti manifest
Üks. Ei piisa enam maailma portreteerimisest – seda tuleb muuta. Eesmärk pole tegelikkust kujutada, vaid muuta taasesitus tegelikkuseks.
Kaks. Teater pole tulemus, vaid protsess: taustauuringud, rolliproovid, prooviprotsess ja seda toetavad arutelud peavad olema avalikud.
Kolm. Autorsus kuulub kõigile neile, kes on proovide ja etendamisega seotud, sõltumata nende rollist – ja ei kellelegi teisele.
Neli. Klassikatekstide lavatõlgendus on keelatud. Kui kasutatakse alusmaterjali, olgu see raamat, film või näidend, ei tohi selle osakaal olla suurem kui viiendik etenduse kestusest.
Viis. Vähemalt neljandik proovidest peab toimuma väljaspool teatrit, kusjuures teater on igasugune ruum, kus on varem proove tehtud või etendusi antud.
Kuus. Igas lavastuses peab kõlama vähemalt kaks keelt.
Seitse. Igas lavastuses peab laval olema vähemalt kaks inimest, kes ei ole professionaalsed näitlejad. Nende hulka ei arvata loomi, kuigi ka viimased on väga teretulnud.
Kaheksa. Lavakujunduse maht ei tohi ületada 20 kuupmeetrit, et see mahuks sõidukisse, mille juhtimisõiguse annab B-kategooria juhiluba.
Üheksa. Igal hooajal peavad vähemalt ühe lavastuse proovid või etendused toimuma konflikti- või sõjatsoonis, kus puudub kultuuritaristu.
Kümme. Iga lavastust peab etendama vähemalt kümnes mängupaigas ja kolmes riigis ning enne selle tingimuse täitmist ei tohi lavastust repertuaarist välja arvata.