Eesti ajakirjanikud olid lahkunud LAVist ajal, kui toimusid intensiivsed läbirääkimised Lõuna-Aafrika Vabariigi tuleviku üle. Aafrika Rahvuskongressi juht Nelson Mandela oli vabaduses, riiki juhtis aga jätkuvalt valge afrikander de Klerk. Ühe teise afrikanderi Eugéne Terreblanche?i juhitud valgete rahvuslaste sõjaline organisatsioon kaotas läbirääkimiste laua taga järsku kannatuse. See väljendus suhteliselt äärmuslikus vormis: rahvusäärmuslased rammisid soomukiga läbirääkimiskohta Johannesburgi äärelinnas.

Ühtäkki näitas Kesktelevisiooni uudisteprogramm Vremja imelikku videomontaazi. Juttu oli kahest Eesti ajakirjanikust, kes tulnud äsja tagasi kodumaale Lõuna-Aafrika Vabariigist. Tekst rääkis umbmääraselt eestlastest, kes käinud õppimas apartheidisüsteemi. Telepildis ei näinud me Eesti ajakirjanikke aga mitte kordagi, videomontaaz näitas ülima peensusega LAVi valgete äärmuslaste soomukisõitu Johannesburgi läbirääkimiste ruumi. Teksti lugenud mees ei öelnud eestlastest ajakirjanike nimesid, pildi alt ei saanud lugeda ka uudisloo autori enda nime. Ehk teisisõnu ? telepilt kandis sõnumit eestlastest kui apartheidi pooldajaist.

Tõe huvides tuleb märkida kahte asja. Need Vremjas kõneks olnud ilma nimedeta kaks Eesti ajakirjanikku olid Madis Mikko ja Marianne Mikko. Veelgi olulisem kui nimed on fakt, et Vremja nn uudislugu näidati vahetult enne Narva referendumit.

Täna, augustis 2004, tuleb mul Vene teleuudiseid vaadates ikka ja jälle meelde 1993. aasta suvi. Kahjuks on Richard Pipesil õigus: Lääne lootusest hoolimata pole Venemaa muutunud demokraatlikuks riigiks. Pigem süveneb derzaava-ihalus, mille saavutamiseks lähevad käiku kõik võtted. Kaasa arvatud propagandasõda.