Vaala näitus „Nemad, kes laulsid” pakkus väärika paariku eelmise aasta Linnagalerii „Positsioonide” väljapanekule. Nende vahele jäänud „Encore” sügisel Hobusepea galeriis oli aga mõnevõrra üllatus: kõik vanad tööd, tihti veel näituseaegses korralikus raamistuses, olid kuhjatud keldrisse. See mõjus pretensioonika piiritõmbamisena oma senise ja tulevase loomingu vahele, tuleviku-lubadusena ja nüüd, Vaala näituse järel, on selge, et „Positsioonide” sari jäi juba siiapoole piirjoont.
Tundub, et kui Muravskaja jääb oma peamise meediumi, fotograafia juurde, on ta kõige tugevam. Tundes meediumi läbi ja lõhki, ei katseta ta enam, vaid teeb lihtsalt enam või vähem täiuslikke sooritusi. Muravskaja loomingus on järjest märgatavam liikumine üha puhtama vormikeele poole. Selles mõttes on ta klassikaline fotograaf, kelle seeriad on äratuntavalt poseeritud stuudiopildid. Erinevalt järjest paisuvast igamehe-visuaalkultuuri uputusest (võib-olla isegi vastandudes sellele tendentsile) välistab kunstnik süstemaatilise järjekindlusega igasuguse juhuslikkuse ja sattumuslikkuse (ja tausta) oma piltidel. Tegelased vaatavad alati otse kaamerasse, nad on kontsentreeritud just selleks hetkeks ja võtavad oma ülesannet poseerida fotograafile alati väga rangelt ja tõsiselt.
Mõlemad näitused, kindlasti Muravskaja ühed kõige läbitöötatumad projektid, on tundlikult ja peenelt orkestreeritud. Kerge installatiivse touch’iga on loodud puhas ja karge keskkond, mis toetab fotoseeriate kandvaid teemasid nagu kodanikutunne, (oma)rahvuslus, osalus, rahvuslikud sümbolid jne. Muravskaja suhtumine nendesse teemadesse on tõsine ja portreteeritavate suhtes empaatiline, kuid tänu üldisele kargele meeleolule jääb üldmulje distantseerituks. Väikeste nihestustega jätkub näitustel valge kuubi esteetiline programm ja diktatuur, mis loob ajatuse ja universaalsuse tunde. Paradoksaalsel kombel jääb valdama igapäevaelust eraldatud, väljatõstetud ja puhastatud mulje, kuigi tegemist on aktuaalsete probleemidega ja elus kangelastega.
Mõlemad näitused on selge kontseptsiooni ja teostusega, kuid ei mõju sealjuures plakatlikult või formaalselt. Tööd ei ole liiga lihtsad, publikule on antud võimalus end käsitletavate teemade suhtes positsioneerida, kujundada oma seisukoht. Vabalava näitusel on eelkõige muidugi sümboolne žest, kuna valge kuubi vaikuses oleks „avalik esinemine” peaaegu mõeldamatu liigutus, kuid ilmselt kutsub mikrofoni nägemine enamikus inimestes instinktiivselt esile mõtteid, mida sealt võiks öelda. Eesmärk täidetud.
Muravskaja tendents muutuda oma loomingus järjest korralikumaks, puhastada oma teelt kõik üleliigne, ilmselt süveneb. Lisaks on ta tundlik näituselavastajana, stseenid on täpselt orkestreeritud ja kõik detailid paigas. Kõlab perfektselt. Huvitav on oodata tema järgmisi näitusi-projekte: kuidas võiks ta kunstnikuna muutuda? Kindlasti saab jätkata (rahvuslike) probleemide käsitlemist samas puhastatud võtmes ja kindlasti armastaksid seda kriitikud ja ostaksid muuseumid. Muravskaja, praegu veel esilekerkimise-staatuses, võiks olla üks kunstimaailma noortest lemmikutest – täidetud on kõik vajalikud tingimused: ühelt poolt tegelemine oluliste, n-ö õigete teemadega nagu kodanik olemine jne, mis on teiselt poolt valatud kliiniliselt professionaalsesse vormi.
