Kuigi kaks maailmasõda siia- või sinnapoole, jäi kontserdi esimeses (ja etteruttavalt –ka teises) pooles kõlama isesugune stiililine ühtsus – see oli Tanel Joametsa äratuntav esitusstiil. Impressionistlik, rohket pedaali kasutav, küll hingestatud ja äärmiselt pingestatud, kuid ennastunustavalt (või -kehtestavalt?) mõjuv musitseerimine. Võib-olla on Joametsal õigus. Kaugel need Mart Saare Tartu ja Claude Debussy Pariis sel vanal heal ajal teineteisest olidki. Uskudes Heljo Sepa möödunud aastal ilmunud monograafiat, istus 1938. aastal Londonist Valka siirduv neiu Sepp koos proua Elleriga Pariisis just Tartu rongi peale! Kuulajana oleksin soovinud siiski lisaks interpreedi isikupärase stiili nautimisele ka heliloojate suuremat mõjulepääsemist.
Kontserdi teine pool jätkus kronoloogiliselt kirju, kuid sisuliselt huvitava põimikuga muusikaliteratuuri kullafondist. Avaloona kõlanud Frédéric (Fryderyk) Chopini kuulsale polonees-fantaasiale As-duur op. 61 järgnes Lepo Sumera Chopini-aineline kollaaž „Pardon, Fryderyk!”. Kui Chopini-tõlgenduse puhul tuleb tunnistada teatavat ebakõla interpreedi ja kriitiku maitses, siis Sumera pala kujunes nauditavaks kuulamiselamuseks, eriti meeldisid dünaamikaleiud. Publiku sooja vastuvõtu pälvis ka julge löökriistasoolo, mille käigus Joamets läbis koos nuiadega koordinaadid klaverikaas-pult-tiib-lavapõrand. Ühtlasi oli see ainus kord õhtu jooksul, mil pianisti klaveri tagant tõusmine oli sisuliselt õigustatud.
Klaveriõhtu lõpetuseks kõlas Johann Sebastian Bachi samuti ülituntud ja palju mängitud Chaconne d-moll partiitast sooloviiulile. Põnevust lisas seekord Brahmsi seade vasakule käele (ja paremale jalale, tahaksin siinkohal täiendada). Kuigi üht-teist läks pedaali tõttu kaotsi, oli Bachi-Brahmsi-Joametsa ühistöö tervikuna mõjus. Hästi tuli välja helistiku d-moll dramaatiline karakter, keelpillifaktuurile omased võtted kõlasid klaveril orgaaniliselt ja kogu pala oli esitatud justkui ühe hingetõmbega. Publiku sooja vastuvõttu premeeris Joamets Chopini Poloneesiga f-moll op. 71/3.
Me nägime-kuulsime tugeva natuuriga pianisti, kelle vahetu mäng annab arvatavalt üsna hästi aimu ka esitaja isiksusest. Põnev oleks kuulda Tanel Joametsa ka ettekirjutatud nootidest kammitsemata improvisatsioone esitamas!