Sattusin eelmisel sügisel jalutama ja täheldasin äkitselt, et olin täiesti lummatud ja kohal – iga maja arhitektuur paelus. Asjaolu, et kõnnitee puudub, oli korraga ebaoluline, sest hingeline rahulolu kaalus üle ebamugavuse. Huvitav, kuidas mõni tänav kõnetab selle kasutajaid, kuid teine jätab külmaks ja on pelgalt läbikäigutee, kus ringi ei vaata. Eriti tuimad tunduvad need tänavad, mida läbime igapäevasel koduteel. Rutiinirattas joostes on vaja sädet, midagi uudset, et ümbritsev sügavatest mõtetest või väsimusest välja kisuks.
Raja tänavat ja Kadaka puiesteed ühendav Trummi tänav on muutlik, näidates oma olemust lausa kolme näoga. See veidi vähem kui pooleteise kilomeetri pikkune tänav asub Tallinnas Nõmmel Vana-Mustamäe asumis ja on nime saanud 1922. aastal tänavat läbiva suure kuivenduskraavi (truubi) järgi. Tegu on piirkonna tuntuima tänavaga eelkõige Nõmme spordibaasi ja Glehni lossi tõttu, pakkudes otseteed nii tehnikaülikooli kui ka Laagri poolt.
Alustanud teekonda Raja tänavalt, märkan rahustatud liiklust, mis on saavutatud kõrgendatud teeosadega. Sellegipoolest on kiirendamist nende vahel omajagu, kuigi piirkiiruseks on sätestatud 30 km/h. Piisava laiuse ja sileda kattega kõnnitee asub vaid tänava ühel poolel ja on tihti katkestatud täpselt keskel paiknevate valgustuspostidega. Kuigi kõnnitee laius on umbes 1,8 meetrit, on liikumisruumi takistuste tõttu vähe. Jalakäija peab peale postide vahel laveerimise jälgima hoolikalt teekatet, kuna kanalisatsioonikaevude tõttu on kõnniteel järske sisselõikeid. Eriti ebameeldiv on see siis, kui jalakäijad kohtuvad ja tekib segadustants, kes kummalt poolt posti möödub ning kes korraks autoteele või kanalisatsiooniluugile hüppab. Probleemiks on ka kõnniteeta tänavapoolel parkivad autod, mis vähendavad ohutuks liiklemiseks tarvilikku ruumi ja sunnivad jalgratturid teeserva blokeeringute tõttu kõnniteele.
Jõudnud Lossi tänava ristini, läheb jalakäijate tee pisut laiemaks, samuti kaovad takistavad postid, liikuda on vabam ja mugavam. Seda võib nimetada tänava teiseks osaks ja seal on meeldiv kõndida. Tekib tunne, nagu oleks kadalipp läbitud – ruumi on ning takistuste kadumine lubab ümbritseva märkamiseks tõsta silmad kõnniteelt üles.
Ometi on midagi ikka puudu … Peagi mõistan, miks kõndimine tundeid ei ärata – teede laius, hoonete kaugus aedadest ja piirete kõrgus tekitavad tühjustunde, tänavaruumis puudub intiimsus. Seetõttu on tegu justkui inimmõõtmeta läbikäigukoridoriga. Ei paremal ega vasakul paista silmakõrgusel tähelepanu haaravaid objekte, mis pakuksid ajule analüüsiks ainest ja hingele emotsioone. Vastu vaatavad aiad või hekid, mille elanikud on teadlikult istutanud vaate blokeerimiseks.
Lohu tänavast edasi on parempoolsed hooned aedadele lähemale nihkunud, need on madalamad, kergemini hoomatavad ja skandinaavialikult soojad. Järgnevad 200 meetrit on tõeliselt nauditavad – vasakul pool terendab rohelus ja terviserada on peaaegu siinsamas. Kõnnitee kvaliteet on hea ja tee ise piisava laiusega. Tänav on kokku tõmmanud, majad ja autotee on jalakäijale palju lähemal.
Tänava kolmandat osa märgivad Trummi ridaelamud, terviseradade algus ja kõnnitee lõppemine. Viimasest johtuvalt tekib esimest korda ohutunne: vasakut tänavapoolt ääristavad parkivad autod, mis on jätnud jalakäijale liikumiseks sõidukitega samal pinnal (kuid mitte enam rahustatud liikluses) ligikaudu seitse meetrit. Juhul, kui kaks autot juhtuvad korraga teineteisest mööduma, ei ole piisavalt ruumi ja liikumine on häiritud. Lumega talvel on olud veelgi kitsamad ja tänav ei kutsu end kasutama. Probleemiks on samuti pime kurv, kus ei ole võimalik näha, kas ja mis kiirusega auto tuleb. Lapsekäruga teeveerel kõõluda on eriti stressirohke.
Õhtul liikumiseks on valgustust piisavalt, kuid see võiks olla intensiivsem – tänavalambid on kõrgel, vanad ja väsinud. Samuti puuduvad prügikastid. Parem valgustus, prügikastide, peatuma kutsuvate pinkide – puhkuseks sobiliku tänavamööbli lisamine kujundaks tänava esteetiliselt ja emotsionaalselt paeluvaks, samuti teeks see tänavast sihtkoha, kaotades praeguse läbikäigukoridori maigu.
Trummi tänaval näeb nii nüüdisaegset, rahustatud liikluse ja korraliku kõnniteega kui ka täiesti autokeskset teeosa. Tänu ümbritsevale looduskeskkonnale (tegu on kaitsealaga, mis on elukohaks paljudele metsloomadele) on tänaval potentsiaali olla jalutamiseks ja vaba aja veetmiseks ideaalne koht, kui ruumikasutajatele on loodud vajalikud tingimused. Ideaalis võiks tänavast kogu ulatuses saada rahustatud liiklusega samatasapinnaline jagatud ruum. Kaoksid „lamavate politseinike“ vahel rallivad autod, kuna kiirus peab olema väike, et arvestataks kõigi liiklejatega. See tagaks võrdselt mugava liikumisvõimaluse nii jalgratturitele, kärutajatele, jalutajatele, sportlastele, autodele kui ka õhtul ringi luusivatele rebastele.
