Suvepealinna südames asuv Rüütli tänav oli XVII sajandil üks tähtsamaid. Tollane kihav kaubandustänav on viimastel aastakümnetel olnud kahjuks üsna nukras seisus. Uute kaubanduskeskuste ilmumisega kesklinna piirkonda kadusid Rüütli tänavalt väikesed kauplused ja nii ei olnud sinna enam asja ka inimestel.
Viimasel paaril aastal on kesklinnas tehtud mõningaid muudatusi, millest silmapaistvamaks võib pidada uue bussijaama kõrval Eesti 100. aastapäevaks valminud Rüütli platsi ehitust. Sellega koos said uue ilme ka lähedal asuvad Aia ja Rüütli tänava lõigud (Kamp Arhitektid).
Hiljuti Iseseisvuse väljakuks ristitud platsi vahetus läheduses on vähendatud autoliikluse ala ning suurendatud jalakäijate osa. Aia tänaval on valmis saanud ainult väljakupoolne külg. Kõnniteedel ja ületuskohtades on kasutatud mitut sorti kivimaterjali. Need looklevana kujundatud trajektoorid pakuvad peale silmarõõmu ka vaegnägijatele võimalust paremini orienteeruda. Rüütli tänava ühesuunaline sõidutee on tervenisti kaetud kivisillutisega, mis selgelt soosib jagatud ruumi põhimõtet. Seda toetab ka pärast varasema kõrge äärekivi kaotamist samal tasapinnal liikumine. Rüütli tänava mõlemasse otsa ning Aia tänava sõidu- ja kõnnitee vahele on ohutuse tagamiseks ja parkimise takistamiseks paigaldatud tõkispostid, mis sõltuvalt aastaajast ja toimuvatest üritustest kas tõstetakse üles või lastakse alla.
Varasemaga võrreldes on ka parkimine teisiti lahendatud, sest Rüütli tänaval on endiste diagonaalsuunaliste parkimiskohtade asemel nüüd teega paralleelne parkimine. Aia tänava osas on ühel pool alleed üks sõidurada kaotatud ja selle asemel on laiendatud kõnniteed, mistõttu ei ole seal ka enam teeäärseid parkimiskohti. Kitsam tee ja madalam kiirus sunnivad autojuhid valvsamaks, luues eelised jalakäijatele ja jalgratturitele. Eriti soositakse sellega turvalist liikumist lastega, kelle tähelepanu kipub tihti kaduma. Autoga liiklejale on see lõik ebamugav, valdavalt satutakse sinna üksikute parkimiskohtade pärast, aga läbisõiduks ei kiputa seda kasutama, sest lähedal leidub muid võimalusi.
Rüütli ja Aia tänava lõik on märgatavalt muutunud. Varasemalt kattis autoteed tavapärane asfaltkate ja kõnniteid nõukogudeaegne suur kiviplaat. Mäletan veel paari aasta tagust aega, mil selle kvaliteet ja ebatasasus ei soosinud jalgsi käimist, rääkimata ratastooliga liiklemisest. Küll aga meeldis varasem lahendus autojuhtidele, sest sõidutee oli laiem, siledam ja sõita sai suurema kiirusega. Eesmärk autode osakaalu tänavaruumis vähendada on õnnestunud vägagi hästi ja aidanud kaasa mõnusa inimsõbraliku avaliku ruumi loomisele.
Oluline osa on ka valgustusel ja haljastusel, mis on valitud läbimõeldult, ajaloolise tähtsusega tänavat arvestades. Tänavamööbli põhilised elemendid on pingid, jalgrattahoidlad ja prügikastid. Valdavalt paiknevad need väljakupoolselt osal, aga pinke võiks olla ka sõiduteest lõunasse jääval kõnniteelõigul ja Aia tänava kõnniteel. Jalgratta parkimiseks on paigaldatud küll hoidlaid ja nende juurde ka prügikaste, kuid pink muudaks need veel kasutajasõbralikumaks. Aia tänava osa ei ole veel täielikult teostatud ja seetõttu ei saa sellele lõplikku hinnangut anda. Projektikohaselt on hulgaliselt istekohti kavandatud alleele, mis pärast ümberehitust on palju laiem. Kõnniteedele on sarnaselt väljakuga paigaldatud hajusalt suuri maakive, mille küljes ajalooalase teabega metallist nn jutumullid. Need meelitavad inimesi peatuma ning seda enam oleks vaja pinke, kus jalga puhata.
On hea meel näha, et Pärnu avalikku ruumi on hakatatud järjest teadlikumalt kavandama. Turismi- ja suvituspaigana ollakse järjest enam sunnitud panustama linnaruumi kvaliteeti. Rüütli ja Aia tänavalõikudega on tehtud hea algus, millega suures osas järgitakse kõiki hea linnaruumi planeerimise põhimõtteid ja jätkatakse Rüütli jalakäijate tänava ideed. Jalakäijasõbralikud lahendused soosivad liikumist ja vaba aja veetmist ning seeläbi on võimalik ka kaubanduse ja teenindusasutuste taaselustamine.
