Elas Kadrioru lossis
2004. aasta oktoobris kohtus Hellar Grabbi Kadriorus Vilde muuseumis oma lugejatega, keda oli kohale tulnud rohkearvuline pere. Kuna kohtumine toimus Vilde kortermuuseumis, siis esitasid lugejad talle massiliselt küsimusi Kadrioru kirjandusmaastiku kohta. Siis vastaski Grabbi, et kuna ta elas enne sõda Kadrioru lossis, siis oli kohalik rahvas talle väga tuttav. Hellar suhtles Tammsaare poja Erikuga ja nii juhtuski, et kuulus kirjanik tegi talle pai. Rohkem ei olnud Tammsaarel aega lastega tegelda, sest ta oli kogu aeg hõivatud. Kortermuuseumi õhustik pani küsima sedagi, kas Grabbi, kes oli Vilde surma-aastal viieaastane, ka suure realistiga kohtus. ?Kadrioru radadel võis kohata paljusid,? kommenteeris Grabbi ja arvas, et võib-olla oli silmside tõesti.
Edasi kaldus jutt Grabbi esmakordsele Eesti külastusele pärast 1944. aasta suurt põgenemist. See toimus 1968. aastal. Lähemalt on Grabbi sellest kõigest jutustanud ajalehele KesKus (oktoober 2002). Siiski koorus kohtumiselt mõningaid punkte, millest ta ei ole kunagi varem rääkinud. Näiteks Masingu, kelle Grabbi on oma hilisemates kirjutistes arvanud väga tähtsate eestlaste hulka, külastamine ühe Tartus käigu ajal.
?Tartus külastasin samuti Uku Masingut. Masing korraldas mulle maia indiaanlaste elu-olu kohta ristküsitluse. Teda huvitas kõik. Kõnelesin siis temalegi, kuidas olin Usumacintla jõe äärses ürgmetsas Guatemala ja Mehhiko piiril kohtunud maiade ?amaani Chan Kiniga. See vääriks siingi jutustamist. Viisin tookord kuulsa nõia lastele ?okolaadi, aga peremehe jaoks panin viski lauale. Siis küsis ?amaan, kust ma pärit olen. Kui oleksin öelnud, et Washingtonist, siis ei oleks meie juttu kauaks jätkunud. Sellepärast ütlesin talle ?Europa del norte?. Panime kohad mõttes kaardil paika: Venemaad kuulus nõid teadis, aga Soomet mitte. Siis küsis minu võõrustaja, et mis usku me seal Eestis ka oleme. Vastasin, et meie usume ja kummardame kive ja puid, meil on loodususk. ?Meil on ka loodususk,? pahvatas nõidarst ja teadjamees. Ja edaspidi saime juba väga hästi läbi.?
Selle kohtumise kontekstist veel: oli ju Grabbi kõndinud mööda kuulsat Usumacintla jõge, mille järele Masing igatses oma luulekogus ?Piiridele pyydes? (Rooma, 1974). Sellest ka Uku Masingu tõeline huvi. Üsna pea pärast Grabbi Eesti külastust kirjutaski Masing oma luulekogusse kahetsevalt, miks ta ometi varem ei kuulnud, et Usumacintla lähedale oli kord püstitatud selline püramiidküngas! Grabbi haarav jutustus maiadest haaras Masingutki sedavõrd, et ta samas luulekogus õhkas: miks ma küll varem ei teadnud, mida tähendab hinthu hexz velthe sancve mithin ja sacnicleri cilthl spureri methlumeric!
Semperile ei lehvitanud, viipas
Ent oma esimese Eesti visiidi ajal viibis Hellar Grabbi koos abikaasaga ka teatris. Noorsooteatris lavastus parasjagu Juhan Smuuli etendus ?Pingviinide elu ehk Enne kui lahkuvad rebased?. Rebased olid Smuuli kontekstis kõik paduimperialistlikud jõud. Suur-Pingviinia pealik käis etenduses ringi Nikita Hru?t?ovi lömmilöödud kaabuga. Garderoobis sattus Grabbi juhuslikult kokku Johannes Semperiga. Kuulus poeet lehvitas väliseesti kirjamehele kaugelt, sest oli ju haruldus, et Tallinna satuvad pagulasringkondade esindajad, pealegi veel president Pätsi käsundusohvitseri kirjandusteadlasest poeg ühes abikaasaga. Grabbi talle vastu ei lehvitanud, viipas ainult tagasihoidlikult. Ise põhjendab ta seda nii: ?Mulle meenus tema Eestit laimav kohutav raamat ?Punased nelgid?, milles leidub episoode, milles minulgi on kaasa rääkida. Nimelt tean Saksa kindrali Franz Halderi külaskäigust president Pätsi juurde. Külaline peatus küll Kadrioru tiigi juures, nagu ?Punastes nelkides? kirjas, ja silmas ka kuldkalu neis tiikides. Kuid romaanist on äärmiselt totter lugeda, et Päts käsib kuldkalad välja püüda ja külalisele ette anda. Kuldkalad ei kõlba ju süüa. Halderile anti ette forelle, mida oli palju spetsiaalsetes forellitiikides, mis asusid hoopis mujal.?
Hellar Grabbi rääkis ka sellest, kuidas ta kodu-eestlaste kirjavahetust pidas. Seitsmekümnendate aastate alguses sai ta oma Manas ilmunud eestlaskonda puudutavate kirjatükkide eest nõukogude võimult viisakeelu, tal polnud võimalik enam sünnimaad külastada. Kuid KGB sorteeris hoolega Läänest Tallinna jõudnud posti. Nüüd oli Grabbi dilemma ees: kas jätkata kirjade saatmist Nõukogude Eestis elavatele kultuuritegelastele ja tuua neile sellega ka ebameeldivusi või siis käituda nii, nagu seda soovisid konservatiivsed pagulasringkonnad, s.o ei mingeid kokkupuuteid anastatud Eestiga. Näiteks võtsid meeleavaldajad 1967. aastal Torontosse saabunud Vladimir Beekmani, Paul Kerest ja Evald Okast vastu loosungitega ?Welcome, murderers!?, pärast seda aga, kui Grabbi ise Eestit külastas, sai ta inetuid postkaarte, millele oli joonistatud madu ja kirjutatud ?Mao?.
Niisiis otsustas Grabbi, et ta kodu-Eestisse enam palju ei kirjuta, ikka oma adressaatide huvides.
Pärast üritust algas vestlus kitsamas ringis, poeet Uno Lahe, kirjandusteadlase Elem Treieri ja teiste juuresolekul. Meenutas Hellar Grabbi siis sedagi, kuidas talle suureks üllatuseks oli mais 1968, just siis, kui tema ise Tartus viibis, viis päeva enne esietendust poliitilistel põhjustel Paul-Eerik Rummo ?Tuhkatriinumäng? ära keelatud. Afi??idel oli ?Tuhkatriinumäng? juba välja kuulutatud. Grabbi tegi järelduse, et näidend oli siiski liialt vabameelne ja otsustas selle käsikirja veel samal aastal Läände toimetada. Seda tegi ta toonase eesti pagulase jaoks natuke harjumatut teed mööda: nimelt käis see Leningradi ja Viiburi kaudu. See oli raske tee, umbes nagu Leningradi sünge ?elu tee?.
