EV100 kunstiprogrammi „Sada kunstimaastikku“ näitus „Toimumata jäänud tulevikud“ ERMi Heimtali muuseumis kuni 27. X. Autorid Laura Linsi, Roland Reemaa, Will Le Gresley ja Kadri Väljaste.

Näitus on ideeliselt sarnane tänavuse projektiga „Kunstnikud kogudes“, mis viib kunstnikud väikemuuseumide kogudesse tuuseldama. „Toimumata jäänud tulevikud“ autorid on ERMi Heimtali muuseumi kogust välja toonud neli eksponaati ja ajakirjade kollektsiooni. Ajakirjas Taluperenaine esitatud ruumilahendused ja näpunäited talude kaasajastamiseks on näituse läbiv element. Õigupoolest ongi näituse esemeline osa ajakirjalehtedelt valla päästetud ideede ehk ainuke kehastus sellises mahus, sest realiseerumine taludes jäi sõja ja okupatsiooni tulekuga poolikuks. Ajakiri Taluperenaine polnud kindlasti mitte tavaline meelelahutuslik kuukiri. Taluperenaine tuli selleks, et muuta.

Teed juhatav Taluperenaine

Maarahva kodukultuuri moderniseerimine saavutas kiired pöörded 1930ndatel. Kodude senist olukorda on kirjeldanud Heiki Pärdi oma värskes raamatus „Eesti argielu“ ja järeldanud, et kõige korratumad olnud need põllutöödega rakkes olevatel eestlastel.¹ 1920ndatel viidi läbi sellekohaseid vaatlusi ning ju siis olid tulemused piisavalt muret­tekitavad, et otsida uusi lahendusi talude kaasajastamiseks.

Kui taluarhitektuuri ehituskvaliteeti suunati selgitustööle lisaks ka selliselt, et omanikul tuli uue maja ehitamisel laenu küsimiseks esitada viisakas projekt, siis kodukultuuri edendamiseks nii ladusaid lahendusi varnast võtta polnud. Suure tiraažiga väljaannetel oli siin muutev roll. Toona oli Taluperenaine sarnaste ajakirjade kõrval nagu Kodu ja Uus Talu perenaisele suunatud ajakirjana ainuke, mis jagas Eesti Maanaiste Keskseltsi häälekandjana teadmisi kodukultuurist (kodumajanduskoolide ja kursuste kõrval). 1927. aastal ilmuma hakanud ajakirja Taluperenaine on näitusel võimalik sirvida terve komplektina.² Nii paistabki, et ruumi moderniseerimise hüvedes oli selles väga oluline igakuine kodukorralduse ja koduhoiu rubriik, mis käsitles sisustust, ruumipaigutust ja seletas lahti kunsti rolli kodukujunduses ning muu hulgas ka värvide ja vormide mõju vaimule. Ajakiri kaasas autoritena oma ala spetsialiste, kes tutvustasid arhitektuurset mõtlemist ja ideede rakendamist majapidamises. Arhitekt Erika Nõva funktsionaalne ruumiplaneeringu õpetus köögi sisustusest ja kasvatusteadlase Alma Martini optimaalse liikumise skeemid on vaid mõned näited, mida on Heimtalis esile tõstetud ning välismaistega kõrvutatud. Ajakirja suunavast ja aktiivsest rollist kujutava kunsti tutvustamisel annab mõista selle kujundusmaketi uuendus 1934. aasta juunikuu numbrist alates, millega hakati kaanel järjepidevalt tutvustama Eesti kunstnikke. Eraldi trükitud väikese värvilise pildi sai kaanelt lahti rebida, raamida ja seinale riputada. Seeria esimene repro oli Nikolai Kummitsa maalist „Turbasoos“.

Unistus korrastatud ruumist ja vabast ajast

Ajakirja missioon oli esmalt jõuda nii kaugele, et perenaise toimetamine talus oleks ruumi targa kasutuse abil hõlpsam. Järgmisena nähti esteetiliselt kujundatud ruumi, et vaim sealjuures korrastuks. Oluline oli perenaise aja kokkuhoiu mõttes määrata igale töövahendile oma koht.³ Sel kõigel oli ühiskondlikult laiem mõõde – tunnistati ajakirjas –, perenaine peab saama sammuda kaasa avaliku eluga.⁴

1936. aastal alguse saanud üleriigilise kodukaunistamise kampaania vahekokkuvõtteid tehti juba kümnendi lõpus. Järeldati, et üritus polnud kaugeltki oma täit eesmärki saavutanud ja fookus on langenud ühekülgselt vaid talu välisele korrastusele, hoonete värvimisele ja puude istutamisele, mitte niivõrd sellele, kuidas talusid funktsionaalsemaks muuta ja ruumiprogrammi optimeerida.⁵ Suurest taluperest pärit arhitekt Erika Nõva, kes kavandas muu hulgas uusi asundustalusid ja talumööblit, võttis rohkem kui keegi teine oma ameti esindaja sõna vajadusest talupidamisi kaasajastada. Üllatav on moment, kus ta tunnistab, et üleriigiline kodukaunistamise kampaania on osaliselt läbikukkunud, see teeb karuteene niigi talus rügavale perenaisele ja lisab koormust juurdegi. Põhjus olevat selles, et esmalt püütakse korrastada oma majaümbrust, aga talu-uuendamise tõeline iva – hõlbustada mööbli targa paigutuse, vee majja toomise, otstarbeka ja kerge sisustusega taluperenaise tööd ja vaeva –, jääb tagaplaanile.⁶ Ajakirja ja moodsa ruumiloomega tegelejate sõnum oli, et funktsionaalsus annab taluperenaisele juurde vaba aega käsi- ja õuetöödeks. Näitusel tõuseb esile mitu nime, üks neist on kunstipedagoog Aleksander Remmel, kes võttis südameasjaks kirjutada ajakirja regulaarselt juhiseid moodsa kodu lahendamiseks. Tema peamine idee oli viia isik ja elamu kooskõlla. See, mida Remmel pidas kõige olulisemaks, on praegugi kergesti mõistetav – elamu olgu otstarbekohane.⁷

Jagatud ruum ja detailsed maketid

Autorid on näitusel seda kõike kajastanud kerges võtmes. Puudub liigselt nostalgitsev ja kahetsev noot teemas, mis oma katkestatuse tõttu 1940. aastal võiks raskeid emotsioone tekitada. Autorid asetavad siinse taluelamute uuendamise teema laiemasse konteksti, kõrvutades seda mujal Euroopas toimunud ruumiuuendusega. Ruumiinstallatsiooniga ja peamiselt pildikeeles lahendatuna on ajalooline teema kergesti haaratav. Detailsete makettide abil, mille kuraatorid valmistasid Heimtali põhikooli tööõpetuse klassis kohapeal, saab elavaks ajakirja veergudel tutvustatud moodne ruum. Maketid ja suurendatud fotod ei tekita kahtlustki, et ajakirja vahendusel pakutud ideed olid lihtsasti rakendatavad, andes harmoonilise kombinatsiooni mugavast ruumiprogrammist, kergest mööblist ja moodsast kunstist.

Näituseruum on lahedasti jagatud – saali astudes ootavad esmalt ees suured värvilised seinad, mille detailid on minimaalsed. Sisu on viidud konstruktsioonitagusesse tsooni. Näituse autorid on valdavalt arhitektid ning rõhku pannud heale ruumistruktuurile. Taotluslik või mitte, aga viide Remmelile värvide mõjust ilutunnetusele on siin olemas. Mitmes artiklis kirjeldab ta värvust kui ruumis kõige kergemini tajutavat ilutunnet vormi kõrval. Nagu Remmelgi, kes tõi kodumaa näidetele tihti kõrvale Lääne-Euroopa variante, on näituse autoritel võrdlusmomente. Nii näiteks on ERMi kogus olevat geomeetrilise mustriga laudlina (1937) võrreldud abstraktset kunsti viljelenud Piet Mondriani tööga „Broadway Boogie Woogie“ (1942–43). Ja Heimtalis on näha, et abstraktseid ideid leiab juba XIX sajandi lõpu ja 1930ndate käsitöömeistrite poolt valmistatud tekstiilide korrastatud mustrites.

1 Heiki Pärdi, Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma. Tänapäev, Tallinn 2017.

2 Taluperenaine ilmus aastatel 1927–1940. Need on digitaalselt kättesaadavad DIGARis.

3 Aleksander Remmel, Taluelamute kultuuri põhijooni I. – Taluperenaine 1930, nr 30, lk 320–322.

4 Hilda Ottenson, Taluperenaine ja eesti kodu. – Taluperenaine 1937, nr 4, lk 91.

5 Kodukaunistamise suund. – Oma Maa 29. VII 1939.

6 Erika Nõva, Maakodu ruumijaotusest ja sisustamisest. Käsikiri raadiosaatele 1938. Artiklite ja ettekannete käsikirjad, EAM 22-9-3.

7 Aleksander Remmel, Ühest lihtsast praktiliselt korraldatud kodust. – Taluperenaine 1934, nr 8, lk 214–215.