Neist esimeses valdkonnas jõudis ta põhjapanevate järeldusteni, mis mitmekesistasid senist ettekujutust nii kaupmehe- kui käsitöölise-elamust. Plaanimaterjali analüüsile tuginedes tõi ta esile sellised mõisted nagu õues paiknev väikeelamu, poe või kauplusega samastatav väikeelamu ehk elupood (bude) ja elukelder. Üprus oskas kvartalite ja kinnistute sisemuses, tuginedes 1825. aasta plaanimaterjalile, näha linnas rohealasid ja aedu, mida senised, põhiliselt kirjalikke allikaid kasutanud uurijad polnud täheldanud. Kindlasti oleks ka pilt meie mõisaarhitektuuri uurimisel ja kaitsmisel palju halvem, kui Helmi Üprus oma viimastel eluaastatel poleks sellega üliaktiivselt tegelenud. Ta töötas välja vastava metoodika kuni ankeetideni, mis võimaldasid mõisate sügavamat uurimist ning massilist kaitse alla võtmist. Kahtlemata oli uus kvaliteet ka siirdumine seniselt üksikhoonete uurimiselt terve ansambli kaitsmise vajaduse rõhutamisele. Kitsamalt Tallinna vanalinna kaitsevööndi moodustamisele oli pühendatud Lilian Hansari ettekanne, mille kandis ette Riin Alatalu (ilmub täismahus oma kasvandikule pühendatud Tartu ülikooli väljaande Baltic Journal of Art History 2011. aasta erinumbris).
Tallinna vanalinna kaitsevööndi moodustamisega seondunud probleeme ja osaliselt ka tollaseid telgitaguseid valgustas selle töö tellijaks olnud Dmitri Bruns. Muide, määruse lisa ehk kaitsevööndi põhimäärus oli muutmata kujul kasutusel kuni 1999. aastani. Vastava ENS V ministrite nõukogu määruse ja selle ettevalmistamisega seotud töörühma igapäevaseid tegemisi kirjeldas töörühma liige, Helmi Üpruse nn parem käsi Marta Männisalu. Koostööl 1970ndatel oma „akadeemilise ema” Helmi Üprusega peatus temale omases üliemotsionaalses vormis Leonhard Lapin. Helmi Üpruse aastakümnete salaarmastusest etnoloogiast ja tema poolt selles valdkonnas kordasaadetust kõneles Anu Kannike. Helmi Üpruse ja Rein Zobeli tehtu oli vaieldamatult üheks eelduseks, et Tallinn lisati kolmkümmend aastat hiljem, 1997. aastal,
UNESCO maailmapärandi nimistusse. Elu ei ole seisma jäänud ning muutunud seadusruum, uued omandisuhted ning totaalselt teisenenud linnaruum seavad meie ette järjest uusi ülesandeid. Tallinna vanalinna kaitsealal kui maailmapärandi nimistu objektil ning sellest tulenevatel erinõuetel peatus Henry Kuningas
Tallinna kultuuriväärtuste ametist. Kuninga igapäevaste tööülesannete hulka vanalinna inspektorina kuulub vanalinnas toimuva jälgimine ning vastavate suuniste andmine siin elavatele ja toimetavatele elanikele, institutsioonidele ja asutustele. Seda, et loorberitele ei tohi puhkama jääda, näitab kujukalt UNES CO maailmapärandi komitee ning ICOMOS i ekspertide kriitika ning nõue radikaalselt muuta ka varem linnavalitsuse ja volikogu poolt kokku pandud, kuid üsnagi õõnsat arengukava ning viia see reaalse eluga vastavusse. Vanalinna kaitsetsooni uue arengukava koostamisel peatuski selle koordinaator Mark Sepp. Helmi Üpruse ja tema legendaarse maalikunstnikust õe Hilda Üpruse (Tibi) isiksuste ja Eesti kunstilukku niivõrd tuntava jälje jätnud persoonide kujunemislugu aitas lahti mõtestada konverentsi vaheajal näidatud 1988. aastal Aire Kasera Eesti Televisioonis valminud film „Õed Üprused”. Voldemar Vaga, Valdemar Väli, Juhan Maitse ning Aire Kasera juhitud stuudiovestluses esitavad filmis oma vaatenurga õdedele Üprustele Ants Viires, Irina Solomõkova ning Helju Sirel.
1993. aastast Eestis peetavate Euroopa muinsuskaitse päevade tänavune pealkiri oli „Ajaloolised linnad ja külad”, sellest ajendatuna toimus 7. septembril omamoodi jätkuseminar „Miljööväärtuslikud alad väikelinnades”. Tarvastu vallavanema Alar Karu initsiatiivil korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts selle Mustlas, millega Helmi Üpruse perekonnal olid tihedad sidemed. Ühe Viljandimaa huvitavama ajaloolise keskuse näitel analüüsisid nii arvutiettekandes kui ka hilisemal jalutuskäigul linnas miljööväärtuslike aladega Eestis laiemalt tegelnud arhitekt Maie Kais (keskendus põhiosas Sindile ja Peipsi-äärsetele valdadele) ja Tartus iga päev sellega rinda pistev kunstiajaloolane Mart Siilivask neid positiivseid ja ka negatiivseid ilminguid, mida toob kaasa väikelinna või küla regenereerimine või ka heakorrastamine. Olgu siis tegemist peatänava saneerimisega, uue valgustuse paigaldamise või plastakende problemaatikaga. Et huvi selle teema vastu ei ole ainult Mustlale omane, näitas ka Sindi, Valga ja Viljandi esindajate kohalolek. Kokkutulnute üksmeelne otsus oli, et selliste üritustega tuleb jätkata. Seminaripäev lõpetati lillede asetamisega perekond Üpruse hauaplatsile Tarvastu kalmistul, kuhu on sängitatud ka Helmi ja Hilda maine põrm. Helmi Üpruse isikuarhiiv ja raamatukogu on tallel muinsuskaitse ametis, kes on neist kokku pannud ka vastavasisulise, külastajatele avatud näituse.