Etteruttavalt olgu juba öeldud, et kokkuvõttes on autorid püstitatud ülesandega hästi toime tulnud ja ka Eesti lugeja saab kõnealusest raamatust teada palju uut ning võib õppida Tallinna veidi teisest vaatenurgast tundma. Jääb soovida, et raamat tõlgitaks peagi ka eesti  keelde. Selle raamatu sihtgrupiks on pigem korralike ajalooteadmistega saksa lugeja, kuid kindlasti mitte tavaturist, kes otsib kerget ja meelelahutuslikku kirjandust oma puhkuse sihtkoha kohta.       

Tuchtenhageni sulest pärinevad keskaega ja varajasemat uusaega käsitlevad peatükid, Brüggemann kirjutab XIX ja XX sajandist ning ülejäänud perioode on nad koos käsitlenud. Tuchtenhagen on oma teemadele lähenenud enamasti suhteliselt traditsiooniliselt, pakkudes pikkade lõikude kaupa klassikalist ajaloojutustust,  kus on kesksel kohal poliitika ja õigus, Brüggemann puudutab veidi rohkem kultuuri ja igapäevaelu küsimusi, nagu näiteks ajaviitemuusika, kaotamata siiski silmist poliitilist konteksti.     

Raamat on jaotatud neljaks ulatuslikuks peatükiks, mida täiendavad läbimõeldult kronoloogia, bibliograafia, koha- ja tänavanimistu ja isikute register. Kohe kindlasti on autorid läbi töötanud rohkem kirjandust, kui nad välja on toonud. Kahjuks on puudu viited, mistõttu ajaloolased või tudengid ei pruugi alati aru saada, millise autori andmetele on tuginetud. Tavalugeja seisukohalt ei pruugi see muidugi puudus  olla. Stiil on ladus, kuid kohati üsna akadeemiline, seda eriti Tuchtenhageni kirjutatu puhul. Seetõttu oleks võinud raskemaid võõrsõnu ja erialased terminid mõistetavamateks, kuna ka haritud lugeja ei pea just tingimata teadma, mida tähendab „sufragaan või portorium”.   

Küsitav on ka, kas kõik saavad aru keskalamsaksakeelsetest tsitaatidest (nt lk 74). Kahjuks esineb ka trükivigu, nii suri Aleksandr Menšikov juba enne sündimist (lk 113) ja vahel tuleb ette lihtsaid arvutusvigu statistiliste andmete puhul (nt lk 185). Need pisivead saab muidugi teise trüki või tõlke puhul parandada. Väga teretulnud on tekstikastid, kus käsitletakse põhjalikumalt  sääraseid huvitavaid teemasid nagu „Tallinna pilt Nõukogude Liidus” või süüfilis linnas või tsiteeritakse allikatekste ja memuaare. Siin on autorid ka kirjandusele viidanud. Eriti Brüggemann kasutab mälestusi andmaks kirjutatule inimlikku ilmet. Hästi valitud illustratsioonid ja fotod annavad üldiselt positiivsele muljele veel viimase lihvi. 

Teksti sisutihedus kõigub. Eriti hästi on õnnestunud lõigud, mille aluseks on autorite endi uurimused, näiteks Põhjamaade dimensioon Tuchtenhageni puhul ja Vene vaatenurk Baltikumile Brüggemanni puhul. Üks töö tugevusi on kindlasti ka sündmuste ja  arengusuundade laia konteksti asetamine. Tallinna eelajalugu, mida on uurinud peamiselt arheoloogid, oleks vajanud ehk veidi rohkem ruumi. Põhjalikult käsitletakse ehitusajalugu ja arhitektuuri. Kohtume ka harjumuspäraste tegelaskujudega nagu Tacitus ja aestid, Balthasar Rüssow või August von Kotzebue. Keskaega käsitletakse – vähemalt niipalju, kui seda hinnata oskan – soliidselt ja korralikult, kuid üsna traditsiooniliselt. Erandi moodustavad argielu  ja pidustusi, toitumist, riietumist ja eluasemeid puudutavad lõigud, mis põhinevad enamasti Tallinna medievistide uurimustel. Üllatav on, et reformatsioon tuleb põhjalikumalt kõne alla alles pärast poliitilise olukorra käsitlemist kuni aastani 1783.       

Retsensioonis ei saa ega peagi raamatu sisu ümber jutustama, seetõttu piirdun siinkohal üldmulje kirjeldamisega. Hilisema aja puhul tõuseb suurel määral sotsiaal-, argi- ja kultuuriajaloo osakaal, kuid siin mängivad olulist rolli kindlasti ka allikate olemasolu ja ajalooteaduslike uurimuste hetkeolukord ning autorite  huvialad. Tsaariaja lõpu käsitlus mõjus väga veenvalt. Saksa okupatsiooni puhul Esimese maailmasõja ajal oleksin oodanud veidi rohkem sügavuti minekut ja viidet sellele, et tegemist ei olnud ainult „Saksa korraga” – tegelikult oleks õigem öelda „korralagedusega” –, vaid siiski ka üsnagi raske okupatsioonirežiimiga piirkonnas, mis oli plaanis tulevikus germaniseerida ja annekteerida. Sõdurite nõukogudest Saksa armees 1918. aasta kevadel (lk 226) kuulen mina küll esimest korda, arvatavasti eksib  siin Brüggemann milleski. Sõdadevahelist perioodi on käsitletud põhjalikult, kaasa arvatud 1924. ja 1934. aasta sündmused, puudust tunnen vaid selgest viitest sellele, kui suure ja tähtsa arenguhüppe Eesti riik eesotsas oma pealinnaga sellel ajal läbi tegi.   

Tagaplaanile ei jää ka Teine maailmasõda ja sovetiseerimine, mida on käsitletud kõige värskemaid uurimusi arvesse võttes. Siiski on Brüggemann pühendanud natsiterrorile poole rohkem ruumi kui Stalini omale (neli lehekülge kahe vastu) ja asetanud sellega reaalsed suhted  seoses terrori pikkuse ja intensiivsusega kohalike jaoks pea peale. Sõjajärgse aja sotsiaalkatastroofi, kui Eesti linnade elamistingimused olid sõjaaegsetest hullemadki, on ignoreeritud täielikult. Stalini surma järgse aja puhul on Brüggemann keskendunud vähem poliitilistele sündmustele ja rohkem kultuurile ning linnaplaneerimisele, lugeda tasuks eriti just džässi ja olümpiamänge puudutavaid lõike. Loomulikult ei tohi puududa ka laulev revolutsioon. 1991.  aasta järgne areng üheksal leheküljel jääb liiga napiks. See on lühem kui Saksa okupatsiooni puudutav osa! Kas viimase kahekümne aasta jooksul on linnas tõepoolest nii vähe juhtunud või on demokraatia ajaloolaste jaoks lihtsalt liiga igav teema?         

Kokkuvõttes on aga tegemist raamatuga, mida võiks igati lugeda soovitada, hoolimata sellest, et kirjutatud on see spetsiaalselt Saksa  publikule.