Puidust ehitatud keskkond on läbi aegade olnud Tallinnale tunnuslik, ent seda on peetud linnale ka koormaks ning tuleohutuse pärast on puitehitiste vastu võideldud sajandeid. Paljuski kadunud puitarhitektuur on nüüd saanud aga väärikalt jäädvustatud, sest 2014. aastal ilmus lõpuks mitu aastat tehtud ja mitu seisakut üle elanud raamat „Tallinna puitarhitektuur“. Teos osutus nii nõutuks, et juba sel aastal anti välja selle uus ja parandatud trükk.
Esmane üldmulje raamatust on üllatus: kas tõesti on Tallinn olnud selline? Tuleb vaid kahetseda piltide ja jooniste vähest hulka, sest kadunud puit-Tallinn oleks väärinud ja rohke valge lehepind oleks ka lubanud kadunu enamat jäädvustamist … Raamatu puidust Tallinn algab keskajast, millest omamoodi kurbkoomilise seigana on uurimiseks olemas füüsilist ainest, ent hilisemad ajad kajastuvad paraku paljuski pildis – ehkki raamatut väga hästi ilmestavana.
Peatükis „1920.-1930. aastate puidust sakraalhooned“ jäid aga silma seigad, mis pidanuksid ehk nii pika raamatutegemise ning uustrüki parandamise ja meie tänaste teadmiste juures juba olema kõrvaldatud või täiendatud uuemate andmetega. Peatüki autor Egle Tamm on alusena kasutanud oma 1999. aastal kaitstud magistritööd Eesti 1920.-1930. aastate sakraalarhitektuurist1 ning sellele järgnenud 2001.-2002. aasta arhitektuurimuuseumi näitust ja põhjalikku kataloogi2, mis on senini üks selle valdkonna alusmaterjale. Magistritöös käsitletud asju on vahepeal edasi uuritud, üht-teist uut kajastub ka raamatu vastavas peatükis, ent paljugi tähelepanuväärset, kuid enamasti juba kadunut, on uue trüki parandustele vaatamata jäänud käsitlemata.
Pisut on peatüki algul ka juttu Eesti 1920.-1930. aastate (puit-)pühakodade ehitusest ning tuuakse välja toona rajatud pühakodade seni teatust palju suurem arv. Ent ka see arv on 1999. aastast saadik muutunud, nt tollaseid uusi õigeusu pühakodasid teatakse praegu 11 asemel 31, vanausuliste palvelaid 1 asemel 7 ning roomakatoliku omasid 1 asemel 5. Luteri ja vabakirikute osas pole erinevus muidugi nii suur, kuid üht-teist uut on aja jooksul lisandunud nendegi hulka.
Rohkem või vähem kirjeldatakse antud peatükis seitset pühakoda nende rajamisaja järgi. Möödaminnes mainitakse veel kuut, tollal iseseisvat Nõmmet on tänapäevaselt käsitletud Tallinnana. Kuna tsaariaja lõpu kirikuid raamatus eraldi ei käsitleta (mainitud on ainult Bekkeri tehaseasula kirikut hoopis teises peatükis lk 192), on nende kaasamine sellesse peatükki täiesti õigustatud. Esimesena käsitletud Nõmme Rahu kiriku puhul räägitaksegi selle tsaariaja tööstuslikust ja kiriklikust minevikust ning alles siis hilisematest suurtest ümberehitustest.
Seejuures on kummaline, et pole vihjetki Tallinna südalinna samal ajal püstitatud 1200 iste- ning 3000 üldkohaga Tallinna (ja ka Eesti) suurimale puitkirikule, mille kõrge torn oli kogu Võllamäe ja Tõnismäe ümbruse tuntumaid maamärke. See oli evangeeliumi kristlaste palvelahoone (projektis lihtsalt „kuur“, vene keeles „sarai“, rahva seas ka „kapsakuur“), mille rajas 1909. aastal insener Ernst Boustedti projekti järgi kõrvalhoonena oma krundile (tollal Veerenni 4, tänapäeval Vana-Veerenni tänav) toiduainetööstur („viljakohvikuningas“) ja vabakoguduste liikumise tegelane Jakob Eduard Lilienthal (1871–1952). 1918. aastal ehitati ka see hoone ümber kirikupäraseks ning sellele lisati torn. Algse tagasihoidliku projekti tegi insener Karl Jürgenson, hilisema suurele mahule sobiva kõrge torniga lahenduse aga arhitekt Eugen Habermann.3
Hoones peeti vabakirikute konverentse, aga ka muid suure rahvahulgaga üritusi. Lilienthalil endal ei läinud enam hästi, 1930. aastal müüdi hoone metodisti kirikule. Metodistid ise loevad oma aega selles kirikus juba esimesest jumalateenistusest kevadel 1929.4 See ajahetk on viinud eksitusse ka Tallinna eeslinnauurijad, kes on seda esitanud kiriku ehitamisajana.5 1938. aastal ehitati arhitekt Eugen Sachariase (Saarelinna) projekti järgi hoone ümber, et kaotada lõplikult tööstushoone kuvand. Hoone hävis 9. märtsil 1944, ent oma tähtsusega vabakoguduste liikumises, arhitektuuriliselt väljapaistava lahenduse ja tipparhitekt Habermanni loomingu varase näitena väärib see ikkagi jäädvustamist puit-Tallinna loos.
Kohe peatüki algul (lk 257) mainitud Kopli luteri kirik (tegelikult kaks eraldi hoonet kunagise Peeter Suure merekindluse hospidali alal) vääriks samuti pikemat käsitlemist. Esimene luteri kirik ehitati 1925. aastal mh ka kinona kasutatud sõjaväehoonesse, hospidali õigeusu kirik oli siis Kalevi pataljoni sepikoda. See saadi endale 1931. aastal, ümberehitusprojekti tegi insener Aleksander Berting ning see oli ainuke õigeusu kirik Eestis, mis muudeti luteri kirikuks. Seega asuski luteri kirik erinevalt raamatus väidetust (haiglahoones) vanas kirikuhoones. Hoone põles 1939. aastal, muud endise sõjaväehospidali hooned (sh ka vana luteri kirik) põletas taganev punavägi suvel 1941.
Ka Kopli õigeusu kirikud vajaksid enamat kui lk 265 kirjutatu. Korraks mainitud „rahvamaja“ oli tegelikult peamiselt tehase tööliste söökla, mida sai kasutada ka rahvamajana ning mille idaosas pühitseti 1913. aasta lõpus Nikolai kirik. Hoone otsas olid ka kirikule viitavad neli torni, nende ja katuse kolmnurkse pikivalgmiku tõttu oli hoone niivõrd eripärane, et väärinuks raamatus kindlasti pilti. Hoone põles 26. detsembril 1934.
Alles 1936. aastal anti kogudusele üks vana hoone, millest ehitati arhitekt Aleksandr Vladovski projekti järgi uus Nikolai kirik. Väide, et see ehitati töölisbarakki (lk 265), pole õige, raamatus viidatud töös puudub selline ütlus, pealegi on õige vastus olemas raamatus lk 190: uus kirik rajati tõesti endisesse tuletõrjehoonesse.
Enim tähelepanu on peatükis pööratud Nõmme õigeusu kirikule. Selle autorina on tavapäraselt välja pakutud Aleksandr Vladovski, ehkki mainitud on ka Aleksei Golubkovi osalust. Lihtsustav väide, et Vladovski on autor sellepärast, et tema oli kunstnik ja Golubkov insener, pole päris õige: ka Golubkov õppis Peterburi kunstiakadeemia juures asuvas kõrgkoolis, seega ei saa olla kahtlust temagi võimekuses maalida ilusaid akvarelle. Tsaariaja lõpu Peterburis oli pisut vanem Golubkov erialaselt tuntumgi tegija. Ka koguduse kroonikas pole autorsus üheselt selge, mistõttu olekski õige nimetada autorina mõlemat. Täpsustusena tuleks veel lisada, et kiriku esialgne ikonostaas polnud pärit mitte lk 262 väidetud Bekkeri tehase kirikust, vaid maaväe Nikolai kirik-maneežist (praeguse aadressiga Küti 4, ent peasissepääsuga Oda tänavalt).6
Ainult mainitud on ka vanausuliste palvelat praeguses Torupilli asumis, ehkki tipparhitekt Anton Soansi loomingu ühe varase näitena vääriks see hoone vähemalt omaette piltigi. Lilleküla palvela puhul jääb raamatust mulje, et hoone teostati täpselt projekti järgi ning on tänapäeval autentselt restaureeritud (lk 265). Paraku sobivad välimiku detailsed kirjeldused ainult projektide kohta, hoone tegelikust välimusest puuduvad üldse täpsed teated. Ka see palvela hävis poolenisti 9. märtsil 1944 ning oletus algse otsalaudise kohta pole seega õige (lk 264). Ümber ehitati seda veel ka nõukogude perioodil ning praegune korrastamine põhineb arhitekt Niina Mägeri uuel projektil. Tegu on seega rekonstruktsiooniga, kus arhitekt on oma loomingusse laenanud ka ajaloolist plaanimaterjali, ning hoonet tuleks sellisena käsitledagi.
Üldse on jäänud käsitlemata tollal Nehatu valda Harjumaal kuulunud, kuid tänapäeval Pirita linnaosas aadressil Pojengi 31 asuv baptistide Betaania palvela (1936–1939, arhitekt Engehardt Corjus).7 Hoone on tänaseni säilinud elamuna, kütab oma taastumispüüetega ümbruskonnas kirgi ning kuulub oma olemusega täiesti puit-Tallinna. Märkimata on ka priilaste palvela Villardi tänaval ning mitugi muud ajutist kirikut. Viimased võivad ju tunduda vähetähtsana, kuid peab arvestama, et ka ajutine kodu (nt Kopli Nikolai õigeusu kirik oli ajutises asukohas peaaegu kaks aastat) sai alati mingisugusegi kirikule kohase ehitusliku lahenduse ja väärib seega puitehituskunsti mõttes uurimist ja jäädvustamist. Väike-Kompassi 14 hävinud palvela autori puhul peaks traditsiooniliselt kasutama ikkagi eestistatud nime: seega on autor Tallinnas vägagi tuntud poliitik, teadlane ja insener Aleksander Pürge, mitte Bürger, nagu on lk 265 pildiallkirjas.
Kokkuvõttes võiks raamatus kirjutatu ja seal kasutatud piltide järgi olla muretu (või hoopis murelik?): väga palju on veel uurimisainest, millest teha järgmisi raamatuid. Pildiaines arhiivides, muuseumides ja erakogudes tahaks ju tegelikult kasutamist, et omaaegne nii mõistetav linnapilt tunduks praegugi pisutki tuttavana. Töömahukuselt ehk ulmelisena, ent kasutamata ainese trükkipääsemise seisukohalt vajalikuna võiks ju puit-Tallinna jäädvustamise ette võtta raamatute sarjana.
1 Egle Tamm, Eesti kirikuarhitektuur 1918–1940. Magistritöö Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna kunstiajaloo õppetoolis. Tartu 1999.
2 Egle Tamm, Moodsad kirikud. Eesti 1920.-1930. aastate sakraalarhitektuur. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn 2001.
3 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiiv. Toimik nr 3313.
4 Eesti Metodisti Kirik 1907–2007. Koostaja Toomas Pajusoo. Tallinn 2007, lk 71-72.
5 Metodistid. Entsüklopeedia, kd 1, lk 339; Robert Nerman, Veerenni asumi süda oli Lutheri vabrik. Postimees 15. VIII 2008, lk 10; Aare Olender, Kadunud vaated. Tallinna muutumine enam kui 400 fotol. Tänapäev, 2014, lk 148-149.
6 Toomas Schvak, Nõmme Ristija Johannese kogudus. Tallinn 2013, lk 20 jj.
7 Nt Egle Tamm, Moodsad kirikud, lk 79.