Tammsaare auhind anti välja teist korda. Esimene laureaat oli Andrus Kivirähk oma romaaniga „Rehepapp”. Nüüd pärjati Indrek Harglat. Millega Hargla žürii ära võlus?

Žürii võlumiseks on parim nõks heade raamatute kirjutamine. Ja viimase  viie aasta sees kirjutas Indrek Hargla neid kohe päris mitu. Nii viljakat viisaastakut juhtub kirjaniku elus üsna harva. Ning tundus, et nimelt neil aastatel kirjutatu ähvardab jääda üsna oluliseks ka siis, kui vaatame Hargla loomingule tagasi kunagi kaugemas tulevikus. Lisaks paistab neist teostest ohtralt lootust põnevaks ootuseks edasise suhtes. Selline jätkusuutlik materjal.

Kuidas žürii otsuseni jõudis, kas ja kui palju oli Indrek Harglal rivaale?

Rivaale oli, aga maitse-eelistusi kõrvale jättes tundus Hargla kõigile žürii liikmetele objektiivselt õige valikuna. Antud ajaperioodi lõikes on ta nii sisu kui mahu poolest vägagi tugevalt esile kerkinud ning esile jäänud romaanikirjanik. Hargla tekst on tunnustatav kaugelt laiemas plaanis kui žanri(ulme)piirsena. Nois piires on ta aastate jooksul juba oi kui palju auhindu lõiganud. Ja küllap lõikab veelgi.

Milline üleüldse paistab eesti proosa, täpsemalt romaani praegune olukord?

Suurepärane, kuid mitte lootusetu. Loodan, et võimekatel kirjutajatel saab olema rohkem aega ja võimalust oma tekstiga tööd teha. Praegu kipuvad tihtigi ilmuma liiga toored tekstid. Ning kõhutunne ütleb, et hulk häid asju on nii-öelda õhus, oma aega ootamas, tagaajudes tiksumas. Kui hulk seni mitmel põhjusel edasi lükatud romaane kord rahuliku valmiskirjutamiseni jõuab, võivad meid korraga tabada plahvatus, murrang, uus laine ja kvantiteedi hüppeline üleminek uueks kvaliteediks.

Kas kirjanduse vallas jagatakse praegu liiga vähe, täiesti parajalt või liiga palju auhindu?

Liiga palju veel ei ole. Aga pigem ootan auhinnasummade kasvu, mitte enam niivõrd uute auhindade teket. Kuna trükiarvu ja honorariraha olulikku tõusu ei ole ette näha, võiksid parimatest parimad saada heldelt premeerit.