Tallinna kvartal viimases ideaallinnas

Tšornobõli tuumakatastroofi aastapäev tuletab üldsusele kord aastas õnnetust meelde. Hävinud reaktorist 50 kilomeetrit idas on aga linn, mille elanikele on jaam endiselt peamine tööandja. See 25 000 elanikuga linn on Tšornobõliga seotud raudteega, mis läbib koridorina Valgevenet. See linn on erisoodustustega majanduspiirkond ja Kiievi oblasti riigipiirilähedane enklaav. Linna üks hinnatuimaid rajoone on Tallinna kvartal. See linn on Slavutõtš.

Pripjatist evakueeritute ümberasustamiseks oli kiiresti tarvis ehitada eraldustsooni vahetusse lähedusse uus asula. Selleks pani Nõukogude Liit kohustuse mitmele liiduvabariigile, sealhulgas Eestile. Linna esimesed kaheksa rajooni on kavandanud lisaks Ukraina, Venemaa, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani, Läti ja Leedu arhitektid. Linn planeeriti kahe kuu jooksul ning ehitati valmis kahe aastaga. Selleks kasutasid osalevad liiduvabariigid Slavutõtši üldplaneeringu peaarhitekti arendusplaani ja eeskätt kohalikke kohandatud valmisprojekte. Hoonemahud, stiil ja avaliku ruumi lahendus jäi igaühe enda otsustada, mistõttu on Slavutõtš omamoodi hilissoveti arhitektuuri best of.

Saksa ajaloolase Veronika Wendlandi sõnul on nn Atomograd, aatomilinn Nõukogude Liidu viimane linnautoopia – viimane sotsialistlik ideaallinn.¹ Kuigi nii traagiline Pripjat, mis keerles tehnokraatliku utoopia ümber, kui ka Slavutõtš on ehitatud aatomienergia tähe all, on Slavutõtš märksa inimnäolisem. Silmatorkavalt on eiratud varem tuumajaamade lähedusse ehitatud näotuid satelliitlinnu. Samuti lubas 1980. aastate lõpu üldine poliitiline lõdvenemine julgemalt katsetada. Hoonete kõrgust piirati, paljud eramajad planeeriti piirdega eraldatud aedadega (tollal Ukrainas veel ebatavaline) ning looduslikku keskkonda üritati võimalikult palju säilitada. Eriline rõhk on ka tervislikul eluviisil. Ühistransport puudub, sest kõik on jalutuskäigu kaugusel, ning linna läbivad Nõukogude Liidu esimesed jalgrattateed. Säärane suhtumine oli toonases linnaplaneerimises omajagu üllatuslikult läänelik, kuna tavapärased olid olnud massiivsed hoonemahud ja avarad tühjad väljakud. Lääne ideaalidest mõjutatud, kuid vanade ehitusmeetoditega ehitatud linn on nagu kiil kahe ajastu vahel. Slavutõtš on seega huvitav segu idast ja läänest, omast ja võõrast ning asub kusagil isolatsiooni ja rahvusvahelise piiril.

Omapäraseks Atomogradiks teeb Slavutõtši veel see, et kogu linnas piirati viiteid aatomienergiale ja punaparteile. Kui Pripjati kõrged elamud kandsid tavapäraseid Nõukogude sümboleid ja aatomilinnale omaseid loosungeid, siis uues projektis otsustati puude ja puiesteede kasuks. Endise kohaliku omavalitsuse töötaja Dmõtri Kortšaki sõnul on see Ukrainas ainulaadne: „Linn on roheline, mugav, vaikne ja kompaktne. Selles mõttes on siin justkui sanatoorium, kus elatakse stressivabalt. Silm puhkab, kõrv puhkab, liiklusummikuid ja suuri tüütuid inimmasse pole.“ Kuna Slavutõtši puhul on tegu katastroofijärgse linnaga, on selline õhkkond taotluslik ja hoolikalt kureeritud. Selleks et elanikele võimalikult vähe toimunut meelde tuletada, pandi mängu kõikvõimalikud lahendused inimkeskse ja mugava keskkonna loomiseks.

Männid ja mänguväljakud

Pärast Tšornobõli katastroofi tehti planeerijatele ranged ökoloogiaalased ettekirjutused. Pinnas ja õhk pidid olema radiatsioonivabad. Selle tagamiseks valiti linna asukohaks Tšernobõlist sobival kaugusel olev rikkumata loodusega ala ning kogu linna pindala kaeti igaks juhuks veel kahemeetrise puhta pinnase kihiga. Linn rajati keset metsa ja seepärast oli esmalt vaja teha ulatuslikku raiet. Mikrorajoonide planeerimise tava järgi eelistati ehituseks tühja platsi, kuhu rajati hooned ja seejärel uus haljastus. Metsa potentsiaali taipas esimesena ära kasutada Tallinna kvartali peaarhitekt Mart Port, kes tahtis rajooni südamesse männid alles jätta. Tema soovitusel otsustati kogu linnas sajanditevanust metsa võimalikult palju säilitada. Turvalisuse kaalutlustel tuli seetõttu aga kõigilt puudelt maapinnast kolme meetri kõrguses koor eemaldada. Sellest hoolimata pidasid männid vastu ning on nüüd üks linna sümboleid.

„Mulle meeldib Tallinna kvartali juures kõige rohkem see, et siin on palju puid ja lapsi. Iga kord, kui kööki lähen, näen aknast mände ja mänguväljakuid,“ kirjeldas Polina Skrõnnikova oma lapsepõlvekodu Tallinna kvartalis. Kuigi hilisteismeeas Polina on läinud Kiievisse õppima, käib ta igal nädalavahetusel Slavutõtšis. „Kogu aeg, kui siin kasvasin, tahtsin kolida suurlinna. Nüüd aga, kui elan Kiievis, tunnen puudust siinsest tühjusest ja vaikusest.“ Linna teises otsas Dobrinski kvartalis elav ajakirjanik Anna hindab kõrvuti asuvaid Balti kvartaleid linna parimatena: „Siin on üsna vaikne, siin on lasteaiad ja väga mugav jalutada. Kui saaksin valida, elaksin Tallinna kvartalis, sest siin on loodus eriti tähtsal kohal.“

Teiste linnaosade kõrval paistab Tallinna kvartal silma veel hea kvaliteediga materjalide ja ehitustöö poolest. Kortermajade fassaadid ja trepikojad on endiselt heas korras. Samuti leidub siin vähem lapitekitehnikas parandatud hooneid, kus igaüks oma oskustega soojustab maja ühe korteri haaval. Tundub, et elanike seas leidub piisavalt üksmeelt või uhkust, et hoida kvartal puhta ja terviklikuna. Eriti kiidetakse restorani Vana Tallinn, mis on läbi aegade olnud linna parim restoran.

Kokku pidi Eesti ehitama 20 000 m² elamispinda, 230 kohaga söökla-restorani ja 30 × 30 meetrise pindalaga monteeritava metallkonstruktsiooniga spordihalli.² Tallinna kvartali südames asuvat tihedat männisalu ja mänguväljakuid ääristavad helekollased viiekorruselised paneelmajad, hallikad kahekorruselised terrassiga ridaelamud ning tumepunased ühekorruselised eramajad. Hooned on pigem tagasihoidlikud. Rohkem rõhku on pandud majadevahelisele avalikule ruumile. Samuti on tähtsal kohal juba mainitud looduse ja ehitatud keskkonna tasakaal, kuivõrd Tallinna kvartal piirneb ühes otsas keskväljaku ja teises linna ümbritseva metsaga. Kuigi looduse ja ehitatu süntees võiks teoreetiliselt Tallinna kirjeldada küll, ei meenuta Tallinna kvartal oma nimekaimu arhitektuuri poolest pea üldse. 80% elamispinnast paikneb Annelinnast tuttavates Tartu elamuehituskombinaadi majades ja ülejäänud 20% Pärnu KEKi ühepereelamutes Priit. Elamute monteeritavad puitpaneelid ja -detailid valmistati Pärnus ja transporditi mööda raudteed Slavutõtšisse.

„Mäletamist mööda käisid seal EKE Projekti tolleaegsed juhtivad insenerid, kellel oli platsil töötamise kogemus ning kes aitasid kohapeal tööd planeerida ja organiseerida,“ ütles tolleaegne EKE projekti arhitekt Ülle Kupri. Olukord oli nii töö kui ka elukorralduse poolest seninägematu. EKE Projekti projektijuht Toomas Lukk, üks neljast Eesti delegatsiooni liikmest Slavutõtšis, on meenutanud: „Pärast projekteerimiskorralduse saamist anti aega üks kuu ehitusprojektide valmimiseni. Tööpäevad olid 10–12 tundi pikad ning laupäeviti käisime ka tööl. Aja surve oli tugev, ette antud valmimistähtaja ületamine ei tulnud kõne allagi. Sel perioodil jäid eraelus kõik asjad tegemata, sealhulgas ostmata jõulukingid pereliikmetele.“

Tallinna kvartali murelasteks osutusid toona Pärnu KEKi Priidud. Kuigi tänapäeval on need elanike lemmikud, langesid nad toona Ukraina võimude kriitika alla. Volodõmõr Petrovi sõnul, kes on üks Slavutõtši kesklinna arhitektidest, olid hooned küll kenad, kuid meenutasid liialt datšasid, aga linna eesmärk oli ju tagada parim võimalik hoonestus ja mugavus. Kiire ehitusgraafiku tõttu ei olnud siiski võimalik muudatusi teha ning kõik 49 Priitu ehitati ikkagi valmis.

Monolinna mured

Kui uurida linlastelt, mis tüüpi inimesed Tallinna kvartalis elavad, ei tule välja selget klassivahet. Linna võrdlemisi lühikest ajalugu ja korterite jagamise põhimõtet (suuremad pered said eramud või paarismaja, väiksemad suured korterid, lasteta või üksikud inimesed pisemad korterid) arvesse võttes elavad kõik seal, kuhu nad esialgu korteri olid saanud. Kuigi üldiselt on Tallinna rajooni puhul tegu hinnatuima rajooniga, siis suurt liikumist linna kvartalite vahel ei toimu. Ühelt poolt on vähepopulaarses kvartalis keeruline leida ostjat, teisalt on paremates linnaosades kallid hinnad ja pakkumist vähe. Renditurg peaaegu puudub. Pealegi teeb varsti arendusplaanidele kitsaks jääva linna (isegi surnuaed on juba täis) linnaosade laiendamise keeruliseks Slavutõtši eristaatus Kiievi oblasti enklaavina, mistõttu on linnapiiri nihutamine bürokraatlik õudusunenägu.

Slavutõtši ja Tallinna kvartali tulevik on lahtine. Tuumajaamas jääb töökohti iga aastaga vähemaks. Samal ajal on Slavutõtš endiselt Ukraina noorim linn, kus on võrdlemisi palju lasteaedu ja koole. Kuna uutest töökohtadest on linnas suur puudus, tähendab koolilõpupidu noortele tihti ka lahkumispidu. Et uus põlvkond kohalikku majandusse panustaks, tuleb esmalt lahti saada monolinna staatusest. Seega peab kunagine rikas Atomograd leidma uued eesmärgid. Sarnaselt muu Ukrainaga peab Slavutõtš viimaks tõtt vaatama hääbuva Nõukogude pärandiga ja määrama uued arengusuunad. Võttes arvesse Slavutõtši eristaatust ja välja kujunenud kõrget elatustaset, on muudatuste põhjendamine ja teostamine võitlus nii algsete elanike, linna tekkeloo ja Tšornobõli endaga.

Praegu on lähimaid eesmärke tuua linna üks osa Krimmist ümberkolitavast Sevastopoli ülikoolist. Planeeritava instituudi üks tegevussuundi oleks aatomijaama reaktorite tegevuse lõpetamisele kaasaaitamine, sest maailma juhtivad eksperdid elavad Slavutõtšis. Instituut tähendaks uut hingamist ka linnaelanikele. Lisanduvad teenindussektori töökohad ja renditulu aitaks lahendada nii töötust kui ka tühjalt seisvate ruumide probleeme. Veel enam – loodaks võimalus Ukraina noorima linna abiturientidel kodukohas edasi õppida. Sümboolselt tähendaks see ka parimat viisi kasutada Tšernobõli tuumakatastroofi kogemust, mis kunagi linnale aluse on pannud.