1934. aastal asutatud Tallinna Kunstihoone on Eesti Kunstimuuseumi kõrval vanim ja mainekaim kunsti-, eelkõige näitusteinstitutsioon. Selle pika aja jooksul on olnud paremaid ja halvemaid, iseseisvamaid ja sõltuvamaid aegu, aga kunstnikkonnale ja kunsti­publikule on see alati tähtis olnud. Taaniel Raudsepp on Tallinna Kunstihoone, ametliku nimetusega Sihtasutus Kunstihoone ees olnud pisut rohkem kui neli aastat (ta valiti 2014. aasta novembri lõpul) ja tundub, et praegu on Tallinna Kunstihoonel tõesti hea aeg. Seda nii majanduslikus – riigi toetus on kasvanud 615 000 euroni pluss veel 105 000 eurot remonditöödeks – kui ka iseseisvuse mõttes, näitusepro­grammi panevad kokku kuraatorid ja vastutavad selle eest. Tallinna Kunstihoone ei ole enam pelgalt siinne kunsti esindusasutus, vaid seda tuntakse ka väljaspool Eestit.

2017. aasta lõpul asutati riigi osalusega Sihtasutus Kunstihoone ja selle aasta algusest olete kultuuriministeeriumi eelarve rea peal. Võrreldes teiste kunstinäituste korraldajatega (galeriid või Tartu Kunstimaja) rahastab riik teid suhteliselt hästi.

Riigi toetus kunstivaldkonnale on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud ja üks oluline osa sellest kasvust on olnud Tallinna Kunstihoone eelarve. Minul on selle üle väga hea meel, see on saanud teoks tänu sisukale koostööle kultuuripoliitika otsustajatega. Eesti poliitikud, kellega rääkinud olen, mõistavad vajadust investeerida visuaalkunsti valdkonda. Väga loodan, et ka Tartu Kunstimaja, teiste näitusemajade ja galeriide toetus kasvab. See on väga tähtis, sest kunstielu ei ole ainult Tallinnas ja mõnes suuremas asutuses, vaid üle Eesti. Meil on palju häid kunstnikke ja nad kõik väärivad tööks ja eksponeerimiseks häid tingimusi.

Selgitustööd tuleb poliitikuile teha aga pidevalt, see on ka minu igapäevase töö väga tähtis osa. Kui võrrelda riigi panust kunsti kas teatri või muusika valdkonnaga, on kunst endiselt väikevend suurte seas. Näituste ja kunstiteoste produktsioon ei ole odav. Kasu, mis tõuseb toimivast kunstivaldkonnast ühiskonnale, on aga märkimisväärne. See on nii kultuuriline kui ka majanduslik, nii riigisisene kui ka rahvusvaheline ehk sõltumata poliitikute majandus­poliitilistest eelistustest on kunstivaldkonna toetamine (sinna investeerimine) tähtis.

Mis on muutunud Tallinna Kunsti­hoone elus pärast riigi osalusega sihtasutuse asutamist? Kas see on olnud üdini positiivne samm või on see toonud kaasa ka midagi, mida ei osatud ette näha?

Loodan ennekõike, et pikkade läbirääkimiste tulemusena sündinud reform aitab tagada stabiilsust ka poliitiliselt keerukatel aegadel. Uuel sihtasutusel on kaks asutajat – Eesti Vabariik ja Eesti Kunstnike Liit. Usun, et see struktuur on pikas perspektiivis hea ja tagab stabiilse arengu. Stabiilset arengut on kunsti­valdkonnale väga vaja.

Esmakordselt sel aastal suudame näituste produktsiooni rahastada riigieel­arvelisest toetusest ega pea kultuurkapitalist lisa taotlema. See tähendab rohkem vaba raha kultuurkapitali kujutava ja tarbe­kunsti sihtkapitalis. Kunstnike ja nende loominguta ei ole kunsti­institutsioonidel mitte mingit mõtet. Loodan, et tulevikus suudame ise katta kogu meil näidatava uue loomingu valmistamiskulud, praegu peavad kunstnikud selleks enamasti kultuurkapitali poole pöörduma.

Tähtis on, et riik võttis Tallinna Kunstihoone osas selge vastutuse, tegemist on ju 1934. aastast tegutseva näituse­asutusega, 15. IX tähistame oma 85. aasta­päeva. Tallinna Kunstihoone on eesti kultuuri orgaaniline osa, nagu Estonia, Draamateater või Vanemuine.

Midagi ootamatult negatiivset ei ole muutus endaga kaasa toonud, ootus­päraselt on mõnevõrra suurenenud bürokraatia hulk. Senisest rohkem ja täpsemalt tuleb teha finantsplaane, koos­kõlastada arengukavasid ja töötada välja strateegiaid.

Kas oma kunstikogust loobumine oli ikka õige samm?

Kogu sai meie omaks, kui loodi meie eelkäija – SA Tallinna Kunstihoone Fond, mille ainuasutaja oli kunstnike liit. Kogu on nüüd kunstnike liidu hallata. Omal ajal andis kunstnike liit kogu Tallinna Kunstihoonele „algkapitalina“, selle eest tuli ka hoolt kanda. Uue sihtasutuse moodustamisega sai aga selgeks, et stabiilsuse tagamiseks on vaja oma ruume. Kunstnike liit panustas meie töösse ruumide tasuta kasutamisõigusega. On täiesti arusaadav, et kunstnike liit soovis uues olukorras kogu tagasi saada. Riik ei soovinud ega oleks ka saanud eraõigusliku mittetulundusühingu vara siht­asutuse reformimise käigus riigistada. See oleks olnud ennekuulmatu.

Kuidas teie eelarve on jagunenud? Kui suure osa sellest moodustab töötajate palk?

Kunstihoone eelarvest moodustab põhiosa näitusetegevus ehk 36%, koosseisuliste töötajate palgakulu on 23, 25 %, 1,5% nõukogu liikmete tasu, 19,4% majandamiskulud (üürid, rendid, teenused, küte, turundus), 13,6% remondid (investeeringutoetused) ja 5,25% arenduskulud ja investeeringud näitusetehnikasse (investeeringutoetused).

Te olete Eesti esimene kunstinstitutsioon, kes ei ole oma töötaja – uue kuraatori otsingutel piirdunud vaid Eestiga, teil oli kuulutus väljas rahvusvahelises online-keskkonnas e-flux. Kas leidsite sobiva kandidaadi?

Kokku laekus 46 sooviavaldust, enamik neist on vägagi arvestatavad. Kandidaate on Eestist ja ka mujalt. Otsust ei ole me veel langetanud, kutsusime teise vooru 12 kandidaati.

Kuidas hakkavad tööülesanded kolme kuraatori vahel jagunema? Tallinna Kunstihoone näituste aeg on pikenenud, ka galeriides ei kesta näitused mitte vähem kui kaks kuud ning õige sageli olete kasutanud väliskuraatoreid.

Tööülesanded hakkavad jagunema võrdselt, kuid lähtuvalt kuraatorite tugevatest külgedest. Tajume oma vastutust Eesti kunstivaldkonna eest, tahame jätkata laiapõhjalise institutsioonina. Meie fookus jääb aga kindlalt kaasaegsele kunstile ja uuele kunstiloomingule. Ka tulevikus on meil külaliskuraatorite projekte.

Kuraatorid peavad saama pühenduda sisulisele tööle. Nii saame tuua vaatajate ette huvitavamaid ja rohkem läbi töötatud näitusi. Kunstnike ja ka kuraatorite töö on intellektuaalne, vaja on keskenduda ja süveneda.

Sihtasutus Kunstihoone asub Eesti Kunstnike Liidule kuuluvas hoones. Kunstnike liidu praeguse juhtkonnaga on teil olnud igati viljakas koostöö. Kunstihoone ei vaja mitte ainult pidevat remondi- ja korrastamistööd, vaid suuremat renoveerimist. Kas jagate ka kohustusi, ning kui, siis kuidas?

Eks iga suurema töö puhul lepitakse kokku, kes mida ja millises mahus teeb. Selge on, et hoone vajab hädasti kapitaalremonti. Kunstihoones töötavad kunstnikud vajavad ja väärivad ajakohaseid töötingimusi. Ka meie näitusesaalid ei vasta nõuetele ja see piirab meie sisulisi valikuid.

Tallinna Kunstihoone on praeguses mõistes loomeklaster, siia on vaja investeerida. Investeerida, et meie tipptasemel visuaalkunst saaks areneda samamoodi nagu muusika või teatrikunst. Väärtus, mida see ühiskonnale pakub, on märkimisväärselt suurem kui vajalikud investeeringud.

Paari kuu pärast tuleb kokku kunstnike liidu suurkogu, valitakse uus president ja asepresident, vahetub ka kolmandik volikogust. Mida tahaksid öelda neile, kes on valmis kandideerima ja võtma need kohustused oma õlgadele?

Loodan, et kandideerijaid on palju ja nende programmid tugevad. Kunstnike liit kätkeb endas märkimisväärset potentsiaali. Just see organisatsioon saaks seista senisest märksa rohkem kunstnike ja kunstivaldkonna hea käekäigu eest, võidelda suuremate kunstnikutasude ja paremate töötingimuste eest. Teha selgitustööd poliitikute seas ja avalikkuses, et kõik mõistaksid kunsti vajalikkust ja kunsti rolli ühiskonnas. Just selle potentsiaali pärast tasub kandideerida. Vastutuse võtmine oma tegutsemisvaldkonnas on väga oluline.

Kui ise kandideerida ei taha, on iga liikme kohus anda suurkogul oma hääl, mitte mingil juhul ei tohi jääda passiivseks pealtvaatajaks.

Loodan, et riigi, kunstnike liidu ja Tallinna Kunstihoone koostöö jätkub ja teeme koos kunstihoone päriselt korda. Loodan ka, et Arsi areng jätkub.