Iga detailplaneering on kaalukas dokument. See määrab linnaruumi arengu. Lihtsustatult öeldes: kuhu, kui kõrged, kui laiad ja kui pikad hooned saab ehitada. Ja milline peab olema nende hoonete funktsioon. Estonia pst, Kaubamaja tn, Rävala pst ja Teatri väljaku vaheline 2,7 hektari suurune kvartal asub Tallinna kõige kesksemas kesklinnas, osaliselt vanalinna kaitsetsoonis. Nii tähtsas asukohas ei ole ühtegi teist sedavõrd mahukat, Tallinna linnaruumi suuresti mõjutavat arendusvõimalust. Sellesse kvartalisse jääb ka endine teaduste akadeemia, praegu Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu hoone koos selle juurde kuuluva krundiga.

Estonia pst, Kaubamaja tn, Rävala pst ja Teatri väljaku vahelise kvartali detailplaneeringu kontaktvööndisse, s.t seda ala vahetult ümbritsevasse linnaruumi, kuuluvad Solarise keskus, Draamateater, Tammsaare park, Viru hotell ja Viru keskus, Tallinna kaubamaja, City Plaza, Euroopa Liidu maja, Radissoni hotell, välisministeeriumi hoone ja Estonia teater. Kontaktvööndi vahetud naabrid on reaalkool, Eesti Pank, kaitseministeerium. Kiviviske kaugusel on veel EBS (Estonian Business School), muusika- ja teatriakadeemia, kultuuriministeerium, inglise kolledž. Üle Pärnu maantee edasi liikudes olemegi Vabaduse väljakul.

Tallinna keskses asukohas, tähenduslike naabrite vahel arendamise võimalus saada ja see ette võtta on unikaalne. Suur on ka vastutus pealinna arengu, selle tulevase väljanägemise ja inimsõbralikkuse ees. Kõneks oleva detailplaneeringu alal on kaks suuremat, tulevikus linnaruumi ja linna elu enim mõjutavat osa. Kõigepealt endine projekteerijate maja ja sellega terviku moodustav Meloni kaubamaja. Teiseks Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu ja sellest Estonia teatri poole, Teatri väljaku äärde jääv endine nn Lippmaa instituut, keemilise- ja bioloogilise füüsika instituudile (KBFI-le) kuuluv hoone.

Omanikud näevad Meloni kaubamaja ja vana projekteerijate maja arendamist terviklikult. On eeldusi, et ka ülikoolile ja instituudile kuuluvate kruntide arendus toimub nii, et see moodustab terviku. Tasub loota, et kujundatav linnaruum on terviklikum ja lõpptulemus parem, kui seda arendatakse krunte liites ja ühtse idee alusel. Rävala 8 / Estonia pst arendajad on oma visiooni, Koko arhitektide kavandatut avalikkusele tutvustanud. Rävala pst 10 / Teatri väljaku arenduse puhul annab kujutluspildi Andres Alveri arhitektibüroos valminud eeleskiis. Mis edasi juhtuma hakkab, nii selge ei ole. Detailplaneering on raam. Milline pilt sinna sisse maalitakse, otsustavad eeskätt omanikud. Kui sedavõrd suurt asja teha, siis parimate jõududega, kes vähegi saadaval on. Ühiskonna kõrgendatud ootus nii keskses kohas oleva arenduse puhul on enesestmõistetav. Omaniku vastutus arenduste õnnestumisel on määrav. Ei kõlba nii öelda, aga eks suurel määral on siingi sedasi, et kes maksab, see tellib ka muusika.

Suur idee

On teada, et detailplaneeringute menetlemine kipub Tallinnas venima. Aga see, millest siin juttu, on täiesti erandlik ja ületab ilmselt kõik rekordid. Koos eelsoojenduse, tähendab ettevalmistustööga, et detailplaneeringu protsess üldse algatada, on kulunud kokku 20 aastat. Terve inimpõlv. Kas ettekujutus ja tulevikuarusaam, mis oli 20 aastat tagasi, ikka kehtib? Millisel viisil nüüd, küllap ikka 20 aasta jagu targemana, järgmise 20, 40, 60 aasta peale vaadata? Eriti veel olukorras, kus 30 aastat kestnud tõusujoones arengut on paigast loksumas. COVID-19, Ukraina sõda, ettearvamatu naaber ja järjest ebastabiilsem globaalne taustsüsteem. Eelnev ei saa arusaadavalt seisakuni viivaid kõhklusi tekitada. Olud muutuvad, rõhuasetused on teised, aga elu ja areng lähevad edasi. Lihtsalt tulevikku vaatavaid otsuseid tehakse praeguse tarkuse tasemelt.

Kõige tähtsam on ära tabada idee, suur plaan. Tajuda vastutust linna, hariduse, kultuuri, üldise arengu ees. Ruumiline keskkond Tallinna südames mõjutab paljusid. Võib öelda, et selle eest pole pääsu. Rajatav elu ja ilu, kultuur ja töö, vaimsus ja võimsus ei tohi lörri minna. Ruumi kvaliteet annab kvaliteedi elatavale ajale. Suurem osa eestlasi veedab enamiku ajast ruumis, keskkonnas, mille loomisel on inimene ise otsustavalt osalenud. See keskkond loob omakorda inimest. Laps, kes kasvanud kõrbes, erineb lapsest, kes kasvanud mägedes, metsade vahel või mere ääres. Oma ruumiga kujundavad meid kodu, kool, linn, nende ruumiline keskkond, dünaamika ja hingus. On eriti tähtis, et me ei täidaks oma linnaruumi andetuse, maitselageduse ja disharmooniaga. Ruum peab olema inspireeriv, turvaline ja ilus, et valitseks puhtus ja kord, et oleks hea olla. Et ruum ei täituks sisuga, mis sisutu, ja meile antud aeg, meie elu oleks täiuslikum ka ruumis, kus see paratamatult kulgeb. Ei ole võimalik elada väljaspool ruumi ja ignoreerida ajavoolu. Ehitame endale, rohkem aga ikka tulevastele põlvedele. Ei saa olla nii, et arenduste kaudu karistatakse meid väärtusliku hävitamisega, kultuuri ja vaimsuse vähendamisega. On vastuvõtmatu, kui asemele pressib odav kolearhitektuur ja valesse kohta rajatud sobimatu funktsiooniga hooned.

Raamat ei kao

Kogu arenduse väiksema poole omani­kud on ülikool ja instituut. Seal on võimalik ehitada ühiskondlikult kasutatavaid ruume, kortereid ja äripindu. Selle osa domineeriv ehitis on Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu. See on üks kolmest Eesti kõige suuremast raamatukogust. Raamatukogu ja selle ümbruse arendustööde lõpptulemus saab olla vaid praeguse väärtuse ja vaimsuse uude konteksti asetamine. Õiges tasakaalus uut planeerides ja vana säilitades saaks akadeemilisest raamatukogust luua kogu kvartali üks dominant, n-ö sisseviskaja – koht, mille pärast tasub kesklinna ka kaugemalt tulla.

Akadeemilise raamatukogu hoone põhiline arhitekt oli Uno Tölpus. Noorelt surnud Tölpus oli omaaegsetest tipparhitektidest üks eredamaid. Hoone on projekteeritud 1958. aastal ja see on Tallinnas ainukene näide stalinistliku arhitektuuri asendumisest modernse ruumikäsitlusega. Arusaadav, et hoone on muinsuskaitse all. Erilise kaitse alla kuuluvad maja fassaad, fuajee ja fuajees asuv Lepo Mikko loodud pannoo. Tänu Euroopa Liidu toetusele on kõik raamatukogu välisseinad soojustatud. Oluline, et selle, 2,3 miljonit eurot maksnud töö kavandamisel andis muinsuskaitse loa juba päevi näinud raamatukogu fassaadi kattev Saaremaa marmor uue vastu vahetada. Sedaviisi ongi kõige silmapaistvam osa hoone välisilmest, fassaad juba valmis uude konteksti asetuma. Arenguks vajaliku tasakaalu tagab aga see, et lammutada tohib õues asuv ja ajale jalgu jäänud raamatuhoidla. Samuti on võimalikud maja sees toimuvad ümberehitustööd.

Akadeemilise raamatukogu puhul nagu ei olegi tarvis pikalt rääkida selle hindamatust sisust. Baltika kogu, maailma kõige täiuslikum väliseesti kirjanduse, perioodika, separaatide kogu, sõjaeelse Eesti Vabariigi vaimuvara, 52 inkunaablit ja palju muud unikaalset. Nende tähtsust pole tarvis täiendavalt selgitada. Akadeemilises raamatukogus on kokku umbes 2,6 miljonit säilikut. Selline vaimuvara kuulub säilitamisele ja sellest targalt valitud osa peab alati kiiresti kättesaadav olema. Ajalooline, ka tänapäeva raamat on ka ajastu märk, kunstiteos. Raamat peab raamatukogus nähtav olema. Raamat loob meeleolu, raamatu füüsiline kohalolek loob raamatukogus erilise tunde. Ka siis, kui suurem lugemine, kas või sellesama, siinsamas riiulis oleva füüsilise raamatu lugemine toimub arvutis või taskutelefonis.

Milliseks kujuneb sünnist saati koos arvuti ja mobiiltelefoniga kasvanud laste suhe paberraamatuga on muidugi iseküsimus. Ma arvan, et muutub palju, aga paberraamat ei kao kuhugi. Raamatu kasutus saab olema eksklusiivne – süvenemiseks, keerulistest asjadest arusaamiseks, tõsiseks õppimiseks, mõnulemiseks, ka staatusele viitamiseks. Aadel loeb raamatuid, lihtrahvas sobrab telefone pidi. Midagi sinnakanti. Paarkümmend aastat tagasi ennast raamatukoguga sidudes tekkis lendlause: raamatukogu, kuhu tšillima ja hängima minna. Uue eesti aja algusest mäletan, kuidas maal, mööda maanteed sõites valitses ümberringi üsna suur pimedus. Ainsamad valgussaared, targu ka noorte kogunemiskohad olid üle väljade paistvad, uhkelt valgustatud bensiinijaamad. Aeg läks edasi ja kogunemiskohtadeks said kaubanduskeskused. Siit edasi oligi minu ettekujutuses raamatukogu. Huviliste ja mitte nii huviliste inimeste kogunemiskoht. Raamatukogu, mis on raamatukogu, aga mitte ainult. See on arvuti- ja moblamajanduse õppimise, kasutamise, arendamise keskus. Aga muidugi, mis põhiline – see on kokkusaamise koht. Mitte bensiinijaamas ega poodide, hoopiski raamatute ja muu haritust ja kultuursust kiirgava vahel. Muu haritust ja kultuuri kiirgav: see on kunst, muusika, kontsert, teater, töötoad, konverentsid, tipptasemel kõigile linna lastele mõeldud ja vastava õppeaine tarbeks sisustatud klassid, isetegemise võimalused. Nii on ka Andres Alveri büroos koostatud eeleskiisi pealkiri teadlikult pikk ja kirjeldav „Lugemis-, haridus-, õpi-, teadus-, kultuuri-, kunsti-, sündmus- ja konverentsikeskus“.

Raamatukogu kui kultuurisümbol

Siin peitub ka suur aga: kes maksab? Rahalise surutise alla pandud ülikoolilt seda loota ei saa. Ometi on ülikool kogu selle varanduse omanik. Pealegi, akadeemilise raamatukogu saatus kujunes nii, et pärast endisaegse akadeemia lõppu ja akadeemia instituutide valdavat ühinemist ülikoolidega ühines raamatukogu palju kirgi kütnud vaidluste käigus Tallinna ülikooliga. Koos lubadusega, et riik toetab raamatukogu ülalpidamist. See tähendas suurt tulevikku vaatavat otsust: raamatukogu jäi tervikuna alles. Kuna raamatukogu n-ö emaülikooliks sai Tallinna ülikool, siis kujunes olukord, kus Eesti mitte kõige suurem ja mitte kõige rikkam ülikool ei suuda ülal pidada üht Eesti kõige suuremat raamatukogu. Olukorra tasakaalustamiseks lepiti lõpuks kokku, et riik toetab haridus- ja teadusministeeriumi kaudu raamatukogu ülalpidamist. Lisaks toetab riik ülikoolide raamatukogusid teaduskirjanduse ostmisel. Elu on targu läinud nii, et riik pole oma toetust raamatukogu ülalpidamiseks pea 20 aastat suurendanud ja ülikoolidel, nagu öeldud, pole kaugeltki kõige paremad päevad.

Sedaviisi tuleb teist korda küsida: kes maksab? Üks vastus sellele küsimusele on algusest peale olnud, et krunt maksab. See tähendab, et antakse ära suur osa ehitusõigusest, mille koguväärtus küünib ligi 15 miljoni euroni ja selle rahaga uuendataksegi raamatukogu. See omakorda tähendab, et ebaõnnestunud partnerivalik võib piltlikult luua olukorra, kus raamatukogu sildi kõrval on kordades suurem tulede säras kasiino reklaam.

Raamatukogu suurus on 10 000 ruutmeetrit. Tulevikus võiks see olla poole, oma kasutatava pinna poolest vahest tagasihoidlikumgi. Seega ei enam kui kolm kuni neli protsenti kogu kvartalis eeldatavalt toimuva arenduse tervikmahust. Mida rohkem tuleb raamatukogu juurde oma ülikooli, seda parem, mida rohkem teisi ülikoole, väga hea. Oluline on koostöö linnaga, mõne kultuuriasutusega. Edasi juba muu, järjest enam kommertsi poole. Igatahes peab valem selliselt kokku jooksma, et kõik osalised maksavad oma tegevuse eest.

Raamatukogust räägime kui kultuurisümbolist, kokku tulemise, koos õppimise paigast. Nüüdisaegses raamatukogus kulub suur töömaht n-ö nähtamatu tegevuse peale. See on digiteerimine, andmebaaside, akadeemilise raamatukogu puhul eeskätt teadusandmebaaside hankimine ja kättesaadavaks tegemine, ülikooli infosüsteemi arengus osalemine. Akadeemilise raamatukogu digikeskus koos teadusliku e-raamatukoguga ETERA on Eesti teaduse infra­struktuuri objekt. Pole kahtlust, et lähema ja kaugemagi ümbruskonna kõige moodsam ja võimekam. Me oleme osalised üleriigilise E-varamu portaali rajamisel. Laiem, riiklik, lausa põhiseaduslik ülesanne on see, et kui meie noorte, veel enam laste, elu kolib suuresti mobiiltelefoni, siis sinna peab kolima ka Eesti vaimuvara. Seda eriti tehisaru ja juturobotite kui mängumuutjate platsile tulekul.

2025. aastal saab eesti raamat 500aastaseks. Kümmekond aastat varem, 1513 saatis Martin Luther Wittenbergist oma kristlikele vendadele Tallinnas, Tartus ja Riias kirja. See on akadeemilises raamatu­kogus olemas. 1524. aastal kutsus ta üles asutama koole ja raamatu­kogusid. Trükikunsti levik. Reformatsioon. Kardinaalne maailmapildi muutus. Veel selgem eemaldumine õigeusklikust ja islamistlikust maailmast. Arusaam, igaüks on ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Eestikeelne kirjasõna kui tarkuse levitaja. Aga, mis eriti oluline, rahvuse looja, ühtsustunde kasvataja.

Lõpetuseks uljaid värve

Kui kõik välja tuleb, paneme uuele keskusele nimeks Kali. Kali, omastav kalja, on linnaste, jahu või leiva leotisest, samuti mahlast vm ainest pärmi toimel kääritatud jook, ka jahule (leivale) valatud veest hapendatud jook, taar. Kali-kalja on tulenenud kali-kalist kui jõu ja sitkuse allikast. Murdekeelsena on kali-kali veerispuuna või hoovana kasutatav pikem kaigas. „Hõbevalges“ kirjutab Lennart Meri: „Akadeemik Paul Ariste üldist tunnustust leidnud käsitluse kohaselt on sõna kalev tekkinud sarnaselt sõnaga tugev … Kalevi puhul: aluseks oli kali, millest kujunes kalev jõulise, suure ja vägeva inimese tähenduses … Kali on kang … kalid olid paadirulli pööramise puud (Saareste). Läänemere muinaslaev oli universaalne, ta sõitis nii meredel kui jõgedel, ületades veelahkmeid lohistitel, kus laeva nihutati kalide abil edasi. Kali oli tugevast puust, sitke ja murdumatu, ka löömariistana käepärane … Koos jõukusega kandus Virumaale muinaslaevanduse raskuspunkt, koos laevateedega kalimeeste poeetiline kajastus arvukate Kalevi-muistendite näol.“

Helsingi elanikel on Oodi. Ood on kirjalikule hümnile lähedane ülev lüüriline luuletus, ideele, isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele vm pühendatud ülistus- või mälestuslaul. Piltlikult: piiritu (suuresõnaline) ülistus.

Soomlastel Oodi, meil jõu ja sitkuse allikas Kali.

Kindlasti ei tee me väikest Oodit. Meie teeme kalja ja meil on ka Kali.