Pille Lille Muusikute Toetusfondi (PLMF) korraldamisel ja maestra Pille Lille kunstilisel juhtimisel toimus nüüd teist korda Tallinna kammermuusikafestival, kus pearõhk eesti interpretatsioonikunsti esitlusel.
Kokku 13 kontserdil esinesid eesti kammermuusikud, kelle üleslugeminegi hõivaks arvatavasti artiklile eraldatud leheruumi. Koos väiksemate eestimaiste kollektiividega nagu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammerorkester (kunstiline juht professor Mari Tampere) ja Pärnu Linnaorkester (peadirigent Jüri Alperten) esines Tallinnas ligi 80 eesti muusikut, alates noortest maailmavallutajatest (Anna-Liisa Bezrodny, Mihkel Poll, Peeter Altpere) küpsete meistriteni (Pille Lill, Peep Lassmann, Ivari Ilja, Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa, Mari Tampere, Peeter Paemurru).
Tallinna linna esindav väärtmuusika festival rikastas meie kultuuripilti ja lõpetas Eesti muusikaelu suvehooaja just enne uue muusika-aasta avakontsertide kogupauku. Ei saa ka mööda vaadata asjaolust, et juba hästi sissemängitud kammersaalide (raekoda ja Mustpeade maja) kõrval eksponeeritakse ka kammerlikult värskelt kõlavaid ja sobivas kohas Rootsi-Mihkli ja Jaani kirikut. Kui ühe festivali ideoloogia seisneb esitajate valikus, siis on päris selge, et ettekandele tulevad maailma väärtmuusika tippteosed Vivaldist Šostakovitšini, sekka üks kord Pärt ja üks kord Steiner ning etteheited oleks selles osas asjatud.
Tallinna Keelpillikvartett esines festivalil 20. VIII Jaani kirikus ja tunnistan, et see oli minu esimene kontserdikogemus selles hoones. Kui hoone osutus värskeks kogemuseks, siis kontserdi kava, s.o Haydni Kvartett “Lõoke” D-duur (1790), Pärdi “Psalom” (1986) ja Mozarti Kvartett D-duur KV 575, osutus vähemalt kord kogetuks (29. V 05) ja ka arvustatuks (Sirp 10. VI 2005). Seega võiks alustada vormiliselt ekspositsiooni kordusega ja see kõlab nii: “Jaapanist Kanadani on kvartett tutvustanud oma marki kvartetikultuuri tõsiseltvõetavatel lavadel. 21 tegevusaasta jooksul on koosseisus toimunud loomulikult muutusi, kuid mootor ja peaideoloog on muutumatult Urmas Vulp. Urmase ideoloogia on akadeemiline selle sisu kõige täpsemas tõlgenduses nii sisuliselt (repertuaar) kui vormiliselt (interpretatsioon). See seltskond tegeleb järjekindlalt kvartetimuusika põhiväärtustega, mis tänapäeva kirjus ja kiirelt muutuval kultuurimaastikul tekitab ning säilitab hinges turvalisuse. Kvartett ei hellita kodumaist publikut etteastete rohkusega, küll aga kvaliteediga” (Sirp 10. VI 2005). Selles sõnumis on vale vaid number 21, millest on tänaseks saanud 22.
Veel on siiski teatavaid erinevusi. Kui eelnimetatud arvustuses tõdesin, et tšellist Margus Uus, kvarteti uus liige, on rahuldavalt kohanenud ansambli akadeemilise maneeriga ning aeg ja kogemus on need, mis loomingulised impulsid valla päästavad, siis seekord oli taas omal kohal žanri ironman Henry-David Varema.
Tallinna Jaani kirik on akustiliselt miljöölt, asukohast rääkimata, hästi sobilik kammerlikuks musitseerimiseks ja paneb imestama selle vähene ekspluateerimine sel otstarbel, kuid sageli ei märkagi me väga lähedal paiknevaid väärtusi. Olen kuulnud kunagi hästi naljakat reaktsiooni, kui minu ettepanekule minna kuulama Mozarti Reekviemi kostus vastuseks: “Oh, ma olen seda juba näinud.” Seepärast on oluline nüüd märkida, mida uut kuulsin Tallinna Keelpillikvarteti kontserdil Jaani kirikus võrreldes sama kava esitusega Kadrioru lossis umbes aasta tagasi.
Ma täheldasin selgelt kristalliseerumisprotsessi kõlasid, äärmiselt täpseid tempovalikuid ja olematuid juhuvääratusi. Veel kuulsin, kasutades PLMFi patrooni president Arnold Rüütli sõnavara, et üldine kõlaline pilt on (v.a Pärt) veidi “kreenis” alumiste häälte suunas ning see asjaolu vääriks esitajate tähelepanu. Olulisem nendest minu seisukohtadest on aga tõsiasi, et see kava on ideaalilähedane eesti kvartetikultuuris ja väärib Tallinna Keelpillikvarteti interpretatsioonikunsti väärtustest osa saama järjest suuremat ja suuremat auditooriumi.