Kaubamaja ümber elu keeb. Nn projekteerijate maja lammutatakse ning ümber alles jääva stalinistliku kortermaja kerkib Rävala galeriikaubamaja ja ärikvartal (KOKO arhitektid, Benoy ja Rstudio for Architecture, praegu projekteerimisel). Eesti Kunstiakadeemia piinlikult lõppenud majaehitussaagast tühjaks jäänud krundil hakkab kõrguma kuni 30korruseline City Plaza 2 (detailplaneering algatatud). Viru keskus plaanib ümberehitust ja laienemist. Kõike seda hakkab ühendama laialdane maa-alune parkimis- ja liiklemisala, mille tulemusel peaksid jalakäijad maa peal tagasi saama endise tänavaruumi Viru tunnelite kohal ja ainuvõimu Kaubamaja tänaval. Varsti lõppevad Tammsaare pargi ümberehitustööd (KTA Arhitektid). Ja kõige selle epitsentriks ongi Tallinna kaubamaja.
1960. aastal valminud müügimaja oli omal ajal märgiline ehitis, mis tõotas Nõukogude defitsiidimajandusest räsituile ostuparadiisi, aga oli juba algusest peale liiga väike. Nii valmis juba 1973. aastal kaubamaja juurdeehitis. Üsna eesrindliku ja pidevalt areneva asutuse suurimaks (arhitektuuri)plekiks on ilmselt Viru keskuse ühendusgalerii ehitamine 2004. aastal, mis peale peafassaadi rikkumise mõjus surmavalt inimlikule tänavaruumile ja blokeeris senised vanalinna vaatekoridorid.
Novembri keskel lõppes Tallinna Kaubamaja Grupi, Eesti Arhitektide Liidu ja Tallinna linnaplaneerimise ameti korraldatud arhitektuurivõistlus Tallinna Kaubamaja ehk Gonsiori tn 2 ja Rävala pst 6 kinnistute uushoonestamiseks. Võistlusega otsiti nüüdisaegse linna- ja ostukeskkonna lahendust ehk ümbersõnastatult on plaanis uus kaubamaja müügimaja, laiendatud Rävala büroohoone ja suured maa-alused ehitustööd autoliikluse vähendamiseks tänavatelt. „Tallinna esinduskaubamaja pind suureneb praegusega võrreldes 2,5 korda,“ võtsid meediakanalid loo lühidalt kokku.
Võistluse eesmärk oli kaugel tagasihoidlikust – žürii protokollist võib lugeda, et Tallinna Kaubamaja ei peaks olema ainult kauplemiskoht, vaid magnet, mis toob inimesi kesklinna, linnasüdame sotsiaalse elu osa. Kõik hoone küljed peavad olema aktiivsed ehk avalikkusele plaanitud funktsioonidega ning peasissepääs kolib lõunapoolsele Rävala puiesteele, mis võimaldab mõnusama linnaväljaku kujundamist (ning pöörab lõplikult selja Viru keskusele). Võidutöö autorid on avaldanud lootust, et uus Kaubamaja hakkab tänavaruumiga rohkem suhtlema ja ostukohast saab ühtlasi kohtumispaik. Jääb vaid loota, et see ekstravertseks nimetatud arhitektuur järgnevates projekteerimis- ja ehitusetappides kaduma ei lähe. Veidi ettevaatlikuks teeb muidugi LED-valgussüsteemi kasutamine ümber hoone välisperimeetri ja et lubatud suhtluskanal ei muunduks närviliselt vilkuvaks reklaamiribaks – sest just tooteid reklaamivat jooksvat pilti seletuskiri sinna lubab. Tänavaruumiga suhtleva arhitektuuri loomiseks ei piisa vaid tarbimiskultuurile uue läikiva kuue selgatõmbamisest. Pintsak vajab nööpe ja tänav mitmekesiseid, sh tasuta, tegevusvõimalusi. Eks edasise tööga saab veel end tõestada.
Võistlust kommenteerib žürii liige, arhitekt Jaak Huimerind.
Alustame tagantpoolt ettepoole. Mis ikkagi saab galeriist, mille lammutamist Viru keskusele koostatud muinsuskaitse eritingimustega nõutakse ning mida paljud ei salli? Võistlusülesandes pidid arhitektid arvestama kahe variandiga – kas galerii säilimise või selle eemaldamisega.
Seda küsitakse palju. Galerii tõttu jääb mulje praegusest kaubamaja peasissepääsust justkui see oleks pime tagahoov, rõske ja varjuline, lisaks ebameeldiv liiklus ja ülekäigud, õigemini nende puudumine. Uus liikluslahendus tähendab aga kahe korruse ehitamist maa alla, neli ümbritsevat tänavat kaevatakse kõik üles. See on väga nutikas skeem, sest maa-alustesse parklatesse saavad ligipääsu ka EKA krundi uus torn ja Rävala galeriide arendus, nii et suur osa autosid läheb maa alla. See tähendab aga, et galerii ei saa oma kandekonstruktsiooni tõttu alles jääda.
Kokku esitati 15 tööd, mis pealtnäha paistavad erinevad, aga sisemuses määrab ilmselt palju ruumiprogramm, etteantud kaubandusnõuded jm tehnilised tingimused. Mis mulje võistlustööd jätsid?
Kvalifikatsiooni ja käibenõude tõttu ei saanud noored osaleda, eks see tingis ka tööde üsna väikese arvu. Omad piirid pani kaubandustehnoloogia, samuti detailplaneering. Eksperte oli palju ning väga hoolega kontrolliti detailplaneeringule vastavust, sest kõigile on teada kurvad kogemused ning detailplaneeringut kindlasti pärast arhitektuurivõistlust muutma hakata ei tahetud, sh ka funktsioonide osas (näiteks korterite lisamine, nagu pakkus ergutuspreemia saanud töö „Sarvik kannab Pradat“). Seega on tellija ülimalt range kinnihoidmine kehtivast, kuigi väga vanast detailplaneeringust arusaadav ja ilmselt isegi mõistlik, sest võistlus on juba ise kestnud aastaid ning uue detailplaneeringu tegemine tähendaks veel lisaaega. Tööd olid siiski pigem erinevad, mõtteid ikka oli. Olen ka 60–70 tööga võistlustel olnud, see oli žüriile väga koormav, nii et 15 tööd on täitsa optimaalne.
Kuidas sündis žürii otsus, kas valiku tegemine oli keeruline või lihtne?
Valik tehti voorude kaupa, järjest töid välja jättes. Kaks esimest kohta tulid väga selgelt esile, see oli selgelt konsensuslik ja nende vahel oli algul tõsine kaalumine. Selles mõttes ei olnud ühte selget favoriiti.
Võistlus on äärmiselt oluline, kuna hoone asub Tallinna südalinnas väga prominentsel asukohal. Kas peale jäi soov saada dominantne hoone või inimsõbralik linnaruum?
Need peaksid ikka tasakaalus olema. Võidutöö peab kindlasti vahetu linnaruumiga tööd edasi tegema. Tuleb tunnistada, et maja ja siseruum võttis nii palju aega ja energiat, et väliruumi väga ei jõudnudki. Mõned tööd olid sisetänavatega, huvitaval kombel kaubandustehnoloogiliselt need isegi sobisid, kuigi minu meelest pole läbiv tänav kaubamajalik, vaid just nagu kaubanduskeskus, nagu Solarise keskuses väikeste poodide vahelt läbiminek. Diagonaalsete sisetänavate loomise vastu oli ka lihtne arvutusloogika, sest see vähendas kohe kasulikku pinda. Kahel tööl jäeti vana kaubamaja alles, ühel tervikuna, aga need tööd olid kokkuvõttes veidi kohmakad.
Mille poolest eristub võidutöö? Seda kiideti kaubamajalikkuse ja avatuse eest, kuigi näiteks Mart Kalm on arvanud, et nii leigelt neutraalses ümbruses eeldanuks kaubamajalt veidi rohkem särtsu: „Võistlustingimustes oodati maamärki, kuid seda see maja pole, sest ta ei eristu, vaid sulandub kenasti ümbritsevasse keskkonda.“*
Võidutöö taheti algul lausa välja visata, sest detailplaneeringu järgi ei tohtinud kaubamaja tänava poolel seal kõrgemat osa olla. Aga nad olid selle ära põhjendanud, nihutanud maja kolm meetrit ja esitanud uue insolatsiooniarvutuse, et see sobib. Kõige iseloomulikum on nende perimetraalne aatrium, tõusev vitriinaken, mis nagu lint ümber maja iga külje pealt näitab kaubamaja sisu väljapoole. Katuseterrassid on väga head, sätitud just nii, et kohvikust avaneks vaade vanalinnale. Siseruum tõuseb tugevalt esile teiste töödega võrreldes. Fassaadidega tuleb veel tööd teha, valida väärikamad materjalid. Liiga palju ei tohi ka ümbrusega sulanduda, vähemalt mitte Viru keskuse poolega.
Kaubamaja korraldas ka suurejoonelise rahvahääletuse. Töödega sai tutvuda nii aatriumis kui ka veebilehel, hääletajate vahel loositi kolm sajaeurost kinkekaarti ja publiku lemmiku auhinnaks oli 3000 eurot. Samamoodi kui Tartu Kvartali ostukeskuse arhitektuurivõistluse järel võitis ekspertidele ootamatu töö ning inimesed ei saanud hästi aru, mida ja kas nende valik mõjutab. Kuidas sellesse suhtud?
Mõnes mõttes oli see täitsa hea. Aga kummaline oli see, et alguses juhtis selgelt üks töö, viimase ööga tuli väga palju hääli juurde teisele, väidetavalt Venemaa avarustest, ning need kahtlused tekitavad mõtteid häälte ostmisest või organiseerimisest. Sellest ma ei saa enam aru. Rahva lemmik oli töö „Võrk“ (Arch-D). Žürii poolt vaadates see esimesel pilgul kaubandustehniliselt isegi sobis, aga arhitektuurselt siin midagi erilist ei olnud. Protokolli sai vist märkuseks lausa „parkimismaja imago“.
* Mart Kalm, Daamide õnn jõuab Tallinna. – Postimees 20. XI 2017.
Tallinna kaubamaja arhitektuurivõistlus
I preemia – „City Break“, Jaan Kuusemets, Erko Luhaaru, Anne Vingisar, Jose De la Peña Gómez Millán, Jose A Pavón Gonzalez, Myriam Rego Gómez (DAGOpen ja Bakpak Architects)
II preemia – „Ko-kii“, Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi, Marianna Zvereva, Agur-Andri Tarmo (HG Arhitektuur)
III preemia – „Oonyks“, Eva Kedelauk, Peeter Pere (Peeter Pere Arhitektid)
Ergutuspreemiad – „Sarvik kannab Pradat“, Karli Luik, Johan Tali, Harri Kaplan, Mae Köömnemägi, Liina Soosaar, Kristian Taaksalu, Harry Klaar (AB Kontekst), „Teemant“, Aleksandr Zverev, Heleriin Vaher, Ingrid Aasoja-Zverev, Taavi Põlme, Teresa Malmre, Emil Urbel (AB Emil Urbel)
Žürii: Peeter Kütt (Tallinna Kaubamaja Kinnisvara), Mati Ivask (MSI Grupp), Erkki Laugus (Kaubamaja), Arvo Rikkinen (Tallinna Linnaplaneerimise Amet), Martin Aunin, Jaak Huimerind ja Peep Jänes (kõik arhitektide liit).
