Kõik „Docpoint’i” seansid müüdi välja, filmi „Punane kabel” („The Red Chapel”, 2009) linastusel Artises mahutati 180 kohaga saali 250 inimest, kahe ja poole päevaga koguti üle 2000 külastaja, mis kinnitab, et „Docpoint” on jõudnud sinna, kus teda oodati. Kui Helsingi „Docpoint’il” näidati sel aastal 136 filmi 20 riigist (ja festival kestab peaaegu terve nädala), siis Tallinna debüüt oli oma 17 valitud linateosega kammerlikum.  Meeldiv oli ka pileti hind, kõigest 25 krooni. Sisuliselt koosnes Tallinna programm näpuotsatäiest heast ja paremast, mis mitmeteistkümne teemaprogrammiga emafestivali valikust näitamisele tuli. „Docpoint’ile” iseloomulikult oli siin esindatud isegi üks retrospektiiv: poola režissöör Marcel Łoziński näitas oma tunnustatud filme ja rääkis oma tööst. Koos filmidega toodi Soomest edukalt  ka festivali külalisi: pea poolel seanssidest oli filmitegija ise kohal. Teiste hulgas filmi „Max 44500” kangelane Max Perttula, mees, kes mõtles seitsmeaastasena välja oma esimese kreemi, kes on Soome väikelinnas pannud püsti oma parfümeeriatööstuse, üritab nüüd vallutada maailma enda loodud Eau de Finlande’i lõhnaga ning kes on kõigi oma veidruste juures (näiteks 2010. aastal täiendas ta oma meesteparfüümide seeriat tootega  Erotomaniac) üllatavalt tõsiseltvõetav. Perttula oli oma rikkaliku parfüümiletiga kohal ka Kumu fuajees. Märksa ebameeldivamalt lõhnasid aga probleemid, mida käsitleti programmi sotsiaalkriitilisemas pooles.

Vietnami sõja räpaseid telgitaguseid paljastav suurepärane ajalooline dokumentaalfilm „Ameerika kardetuim mees” („Most Dangerous Man in America”, 2009) avas lisaks huvitavale persoonile,  saladokumendid avaldanud Daniel Ellsbergile, ka demokraatia haavatavuse ja näilisuse. Samavõrd hirmutavana mõjus meelelahutuslikumas toonis rootslase Erik Gandini kokku pandud „Videokraatia” („Videocracy”, 2009), mis heidab markantsete tegelaskujude kaudu kummastava pilgu Berlusconi orkestreeritud Itaalia telehulluse kulisside taha; avanev pilt paneb oma banaalsuses jahmatama.  Juba mainitud „Punane kabel”, mis sai „Docpoint’i” pidamise ajal auhinnatud ka „Sundance’il”, viib võika sotsiaalse absurdi täieliku äärmuseni: filmitegija Mads Brügger saabub koos kahe Korea päritolu Taani koomikuga Põhja-Korea pealinna P’yŏngyangi, et anda seal etendus kohalikule publikule, ning satub silmitsi hirmuäratava süsteemi ebainimlikult järjekindla ja korrapärase fassaadiga. Tegelikult vääriksid pea kõik „Docpoint’il”  linastunud filmid eraldi esiletõstmist, tase on n-ö dokumentalistika keskmisega võrreldes väga kõrge ja loodetavasti jõuavad mitmed filmid kunagi ka meie teleekraanidele. Festivali populaarsus näitab nälga kvaliteetse info järele, mis pakuks alternatiivi pidevalt kõrvus kohisevale teabemürale ja infokildudele, mille edastamiseks isegi 140 tähemärki on ilmselge raiskamine. Igal juhul järgmisel aastal tuleb festival  uuesti: juba on teada, et „DocPoint Tallinn 2011” leiab aset 27. – 30. jaanuarini.

Meeldiva vaheldusena võib veel rõhutada, et Eestis on juures üks festival, mis kannab nimekuju **FF.