TBO on esinenud nii väikeses kui laiendatud koosseisus, kusjuures tegevuse põhimotiiviks pole mitte niivõrd koostegemise lust ja n-ö hurraaga minek, vaid empaatiline musitseerimine – eelkõige seisund, mil igaüks on solist võrdsete ansamblis. Ajaloosündmuste kulgu iseloomustab hästi kavalehelt loetu: „See on olnud hullumeelsete teekond, kus kõik tuli otsast peale ise luua – nii maakaardid kui liiklusvahendid”.

Ussimaarjapäeval Rootsi-Mihkli kirikus esitatud Bachi Brandenburgi kontsertidest – Neljandast ja Viiendast – jäi meelde hea ansamblitunnetusega Neljanda kontserdi avaosa Allegro, kuhu siiski oleks juurde soovinud veel vabamat lennukust ja kõlajõulisi kontraste. Kõike seda eesmärgil paremini välja tuua vivaldilikult hasartseid pilligruppide vastandamisi ja üldliikumise vuhisevat hoogu. Neljanda kontserdi teises osas Andante oleks samuti võinud olla barokktantsule omast „kerget sammu” ja pigem ülespoole pürgivat varvastel „vedrutavat” helilist kehaplastikat. Külalisviiuldaja, lätlanna Alise Juška soolopartiid mõjusid oma paindlikkuse ja hea kõlaesteetikaga, eriti aeglastes osades. Türgis resideeriv muusik on teadupärast „kodus” ka jazzimprovisatsioonis, mis annab tema mängule suure lisaboonuse. Reet Sukk musitseeris talle omase selge tunnetuse ja filigraanse fraseerimisega. Tema mängus avanes kuulajatele barokkmuusika hinnaline seisundiline pärisosa – kõrgendatud meeleolu (vene keeles tähistab seda veel parem sõna – преподнятостъ) ning sellest johtuv sugestiivsus iga meeleoluvarjundi edasiandmisel.

Haruldaselt plastiline ja voolav oli Viienda Brandenburgi kontserdi II osa Affettuoso pärast klavessinist Reinut Tepi suurepärast soolokadentsi, mis pakkus nii täiskõlalisust kui peenemaid varjundeid. Klavessinisti musitseerimist iseloomustas ühelt poolt loominguline palang, teiselt süvenemine ja detailitunnetus, tegelikult tõeline zen – s.t siin ei kõlanud ainsatki mõttetut, suunata ja värvita heli, intervalli ega murtud akordi.

Kammerorkestri üldine kõla oli sume ja pehme, üksteise soolodele ja artikulatsiooni nüanssidele reageeriti erilise tundlikkusega. Kohati tundus, et vastukaaluks solistide nõtkele musitseerimisele oleksid bassi pillid võinud ehitada tugevama „vundamendi”.

Õhtu ainus vokaalsolist Teele Jõks esitas Bachi kantaadi „Widerstehe doch der Sünde” BWV 54, lisades kontserdile tubli annuse sisukust ja kõlailu. Hea oli kuulata tema sundimatu kergusega edasi antud ümaraid fraase, täiuslikku kontrolli hingamise reguleerimisel (Bachi puhul on see reeglina keeruline), head sisseelamisvõimet – ühesõnaga professionaalsusele toetuvat esinemist. Kantaadi viimases osas, aarias „Kes pattu teeb, see on Kuradist” („Wer Sünde tut, der ist vom Teufel”) ootasin rohkem teravust sisu edasiandmisel, tekstiga seonduvate painajalike pooltoonide valulisemat „läbielamist”. Aga eks barokkmuusikas ongi ju afekti tabamine interpreedile üks raskemaid väljakutseid.

Läbi aastate on tšellist Egmont Välja olnud TBO korraldaja ja kunstiline juht, kes teinud oma tööd vaikselt, ent suure pühendumusega. Paljuski tänu sellele on orkester kujunenud suveräänseks oma ala meistrite koosluseks, mitte isesorti sektiks, kes tahab iga hinna eest olla teistsugune ega suuda tegudes tõestada oma kunstilisi valikuid ega argumenteerida eelistusi.

Tervikliku muusikaõhtu lõppedes jäi kõrvu kajama lause kavalehelt: „Bachi muusika on meie teel olnud kõrgeimaks sihiks, aga selliseks, milleni välja jõuda ei saagi ja mis tagab alatiseks teelolemise erutava tunde”.