Õppetöö jaguneb kolme suurde gruppi. Eriala õppeainete grupp, ühiskondlikud distsipliinid ja üld-distsipliinid: humanitaar-teatrialased distsipliinid. Üksikud etappdistsipliinid: vehklemine, jumestamine, psühholoogia. II grupp aineid –  see on humanitaarne tee, mis viib teid algallikate juurde: kuskohalt oleme tulnud, kus oleme praegu. Et me oskaks määrata suunda, kuhu läheme homme. Peame lahti saama sellest naiivsest ettekujutusest, et meiega algab teater. Et mõistaksime otsinguid ja kõike muud, mis on olnud enne meid.

Kõige peamine – eriala. See ei koosne ühest ainest, näitlemisest, vaid kolmest ainest, mis annavad kokku ühe – näitekunst. Lavakõne, lavaliikumine ja näitlemismeisterlikkus. Teie arengut jälgides ja teie hindamisel ei saa vahet teha, kus lõpeb üks aine ja algab teine. Mida kiiremini te ise leiate silla Helmi Tohvelmanni tundidest, seal valatud higist; ja Karl Adra tundidest (terve kompleks: hingamine, hääle ette toomine, resonaatorite tajumine, emakeele tajumine jne) – mida kiiremini suudate viia silla näitlejameisterlikkuse juurde, seda kiiremini saab teist näitleja.

Pole hetkegi laval, kus oleksime välja lülitanud kas oma keha või oma sõna. Need ained koos on kõige ilmekamaks kvintessentsiks, kus avaneb teie oskus. Aga ühtlasi ei saa ma ette kujutada näitlejat, kui teda ei kanna kultuur, kui ta vaimsus jääb madalamaks, kui tavalisel teatrikülastajal. Või näitlejat, kes ei ole kodanik. Eriti peab see kõik olema lavastajal, kes on tähiseks ja terve kollektiivi tõrvikukandjaks teel sellele suurele plahvatusele, kuhu peab viima teatrietendus oma pealisülesande ja läbiva tegevusega.

Oleme alati esitanud küsimuse, ja esitatakse ka pärast meid (tahan loota, et teater igavesti eksisteeriks): kas on näitlemine õpetatav, mil määral on, ja milline peaks olema see süsteem, metoodika?

Nimetame siin tinglikult, aga ka sõnasõnaliselt, et tullakse õppima näitlejaks. Kunagi olid suured isetegevuslastena alustanud, meie teatri alustalad – Pinna, Lauter. Seda intensiivsemalt on nad aga ise õppinud ja valmistanud pinda, et meil oleksid teatrikoolid, kus saaks õppida seda, mis on õpetatav. Professor Ants Lauter oli juba minu õpetajaks, õpetas seda, mida oli ise õppinud teatris. Põldroos, Kalmet, Sepp, teatri alusepanijad 60 aastat tagasi, olid juba ise teatrikooliga seotud.

Oleme üks konservatooriumi kateedreid. Kas on erinevusi teistega? Meid on palju, palun teid rohkem varvastel liikuda kui teised liiguvad, sest lavakad on alati saanud kiruda lärmakuse pärast. Häält läheb vaja Adra tunnis, aga seal just tihtipeale ollakse vaiksed. On veel üks vahe – mujale võetakse eriilmelisest keskkoolist – muusikakeskkoolist. Näitlejal sellist keskkooli ei ole – veel – õnneks! Ja me alustame siin oma harmoonia- ja solfedžoõpinguid. Selles on mingi seaduspärasus, nagu Kunstiinstituudis perspektiivi- ja värviõpetusel. On olemas oma töövõtted, mille puhul ütleme: siit minge edasi ja leiutage oma „nippe”. See oma on kõige väärtuslikum. Kahel juhul hakkab üliõpilane arenema – kui tekivad oma „nipid” ja kui hakkab õppejõu käest küsima. See ongi näitleja töö iseendaga. On väga oluline just esimese kursuse, terve esimese semestri töö, sest me püüame teatrikunsti õpitava saladuse valdkonda. See saladus peab jääma. „Nipid” on erinevad. See on õnn, et inimesed on erinevad. Seob ühine lähtepunkt, kool, baas, aga õnn on see, kui näitleja omanäoliseks kujuneb. Tark sakslane Goethe ütles, et inimese kõige suurem õnn on tema isiksus – mitte ainult geenidega antav, vaid ka kujundatav. Aga midagi on ka ainult geenidega antav. Et te mõistaks neid pikki eksamipäevi. Miks mind valiti ja teist ei valitud?

Kõik ei lõpeta. See ei tohi olla teile hirmutuseks. Kui see, kes ei lõpeta, esitab küsimuse: aga miks mind välja lülitati?, siis peab ta vaatama oma kladesse. Ja ka siis peab vaatama, kui lõpetab. Ainel on oma ABC, lihtsad tõed – nendes eksimine, ükskordühe mittetundmine maksabki pärast kätte.

Võistlus kestab, jääb kestma ka neil, kes lõpetavad kooli – ega muidu pole teatris kategooriad, palgavahed, rollivahed. Miks tekib situatsioon, et ühtesid näitlejaid tahavad, vajavad kõik – ja teised seisavad, uus põlvkond tuleb peale. Siis küsib inimene järsku uuesti – miks?

Teatris võivad tekkida kaebajate koorid: miks meile ei anta rolle? Pole pahatahtlikke, kes kiuste ei anna rolle. Kui üks lavastaja ongi sihilik, siis kolm või neli lavastajat ei saa olla sihilikud ühe näitleja suhtes.

Teile võib tunduda tänane ettekanne pessimistlik. Kuid see on öeldud suurima südamesoojusega – sest me loodame, et kõik on arenemisvõimelised.

Minust vanemate ja targemate poolt on öeldud, et teatrikoolis võib õppida näitlejaks, aga ei saa õpetada. Õppida on palju – siin on meil inimesi, kel on vanaduse kogemused ja on nooruse hoogu. Teid on vaja äratada, aga siis peate tegusid tegema. On vaja intuitsiooni, siis tuleb tunnetus. Et oleks nii: kellel on hiigelahi südames, et see suurendaks ja avardaks aju osa – ja vastupidi.

Õpitakse vigade kaudu. Kõige suurem tõetera, mida ütleb kogenud näitleja: ära ütle, mis koht mul mängus hea oli, siis ma ei saa seda enam teha! Ütle seda, mis paha oli! Kogu erialaprotsess on norimine – peab olema mehine, oskama arvustust vastu võtta, nagu hiljem teatris kriitikat vastu võtta, tajuda, reageerida, mõista. See protsess on väga voolujõuline, võib-olla kõige määravam. Võite pisaraid valada, meeleäraheiteni minna – puua ei maksa, siis on karjääril lõpp – aga selle ääreni võite minna. Aga kui olete peaga vastu seina jooksnud, siis tekib tagasiside iseendaga, ja kui see on käes. Siis on kool läbi.

Elemendid, ütlen teile need punktide kaupa, on:

õige lavaline enesetunne

tegevus + kontrategevus

konflikt

situatsioon, antud olukord

suhtlemine

tähelepanu

karakteri loomine

ümberkehastumine

moraalne – eetiline baas,

millele toetun.

Tööprotsess koosneb kolmest osast, mida Stanislavski formuleeris: näitleja töö endaga, näitleja töö rolliga, eetika. Neile kolmele vaalaskalale toetub terve protsess. Number üks on siiski eetika. Aga selleni jõuate hiljem, kui saate aru, et see on seotud minu elu põhiülesandega: milleks ma elan, mida ma tahan kätte saada selle eluga, mida olen teinud selle materjaliga, mis mulle on antud looduse poolt.

Tagasiside iseendaga on selle teadmine, tajumine ja tunnistamine, mis minus toimub. Näitleja hakkab igas proovis nullpunktist peale, kui ta on loov näitleja. Tuleb proovi alandliku tahteküllusega, et sünnitada uus roll punktist: ma ei tea mitte midagi. Rutiin ja rooste algab sellest punktist, kui ma juba ette oskan, olen meister.

Nii tähtis, kui ka on oskus – veel tähtsam on oskusele ehitatud puhkev looming, tunnist tundi, aastast aastasse. Ainult see on arenemisvõimeline, kes veel viimasel tööpäeval esitab küsimusi, leiab nippe, et areneda.

Piscatori teatris oli kord seinal üks käskkiri: „Etendus on lagunenud, iga näitleja  temale teadaolevate vahenditega viigu ennast nivoo kõrgusele tagasi.” Tähtis on just see, et igaüks peab leidma enda jaoks need ainult temale teada olevad vahendid.

Teid on valitud talendi järgi, kuna arvame, et teie geenides on materjali. Muu sõltub kõik sellest, mis te selle materjaliga teete.

Eetika: kas inimene areneb veel viimaselgi eluaastal? Liiga palju andeid on keskpäraseks muutunud, alla käinud, kohviku- ja klatšijuttudes peeneks vahetunud, hakanud pikka rubla taga ajama.

Tagasiside: iga uue rolli puhul jõuda selle tajumiseni, mis minus toimub. Kas valetan või mitte – tundmuste keeles, autori teksti keeles, elutõe keeles. Kas ma hingan koos rolliga või mitte, kas minus on pinged või mitte. Millega puutun kokku esimeses koolitunnis, sellega hakkangi kokku puutuma kogu elu lõpuni.

Tule
b tegeleda treeningu ja drilliga, nagu joogas. Muidu te ei valda elukutse elemente, häbenete, valetate, olete krambis ja ise seda ei tea, sest teil pole tagasisidet. Alver kirjutab: „Ja peas, mu laps, sa kanna okaskrooni / ja ise sellest midagi ei tea.”  Kui palju näitlejaid on läinud hauda ilma tunda saamata, mis tähendab õige lavaline enesetunne. Olla mina ise, aga olla  rollis mina ise!

Chaplin lõvipuuris – „mängib nii, nagu temaga tõesti juhtuks see” (Maria Knebel). Et selleni jõuda, tuleb palju eksida, palju peaga vastu seina joosta, uuesti teha ja siis vihikust vaadata: ah jaa, Panso ütles ka nii.

Teoreetiliselt võiks sõnadesse pandava ära õppida ühe kuu jooksul. Võiksime anda oma teadmised edasi kontsentraadis. Aga näitlejat siis ei sünni. Neli aastat kulub selleks – neil, kes oskavad areneda – et jõuda iseenda juurde. Treening ja drill – seda me keegi kontrollida ei saa, anname ainult harjutused kätte. Aga kas siit lähete edasi, kas see muutub teie päevasüsteemiks? Tulevad meelde Põldroosi sõnad: näitleja, kes tuleb teatrisse ja kelle esimeseks mõtteks pole Põldroosi välja süüa – see polegi näitleja. Ületada oma õpetaja – ausas võistluses!

Elementide õppimisega paralleelselt töötame esimesel kursusel ka autori sõna, võib-olla isegi mõne raske materjali juures. Elu on näidanud, et näitlejaksõppija on nagu pisut alaarenenud esimesel aastal, pole ette valmistunud, ei taipa paljut. Aga ratio võib hiljem ka liiga segama hakata!

Esimese kursuse üliõpilane võib teha harjutusi ja siis öelda: andke mulle Hamlet! Ja me annamegi. Ja viimasel kursusel läheme tagasi elementide juurde. Ainult siis, kui tervik hakkab nii helisema, et seda on kahju lõhkuda, kui see elav inimene on laval olemas – küll me ta ära tunneme!

Tähtis on see, kui ruttu hakkate taipama,  mille nimel, ради чего; mis on see pealisülesanne – miks ma näitlejaks tahan saada. Elu pealisülesanne!

Meie põlvkonnad elavad sootuks erineval tasemel, võrreldes esi-esi-isadega. Teame, et on üks elu, ta on küllalt pikk või küllalt lühike oma 60 aastaga, 70 aastaga, 80 aastaga. Kas on see üks elu täis leidmisi, imet või ärasolgerdatud elu, mis ei tasunudki elada – see on suuresti meie enda teha. On paar pöördepunkti, mis võivad saada saatuslikuks – üks neist on tänane. Mind võeti „kogudusse” vastu, ma hakkan õppima. Kas tegin õige sammu, kas lähen õigesti edasi seda teed?

Kui kirjutate oma elulugusid, siis dialoogis iseendaga on väga tähtis see, kas võidab faustilik või mefistolik alge – mõlemad istuvad meis, mõlemad võitlevad. Mida ma olen enesega teinud – mina, see bioloogiline nähe, kes elab ainult üks kord. Hällist hauani.

Kevadel on kateedri 20. juubel, siis aasta pärast võtame 10. lennu. Siis on terve eesti teatri enamik – seenioridest peale – kateedri kasvandikud. Teater vajab inimesi mitut moodi, loodame, et igaüks leiab oma koha. Koht ei tule leida kohandumisega!

Kui kõik räägitu ühes lauses kokku võtta: talent on väga tähtis, aga talent on ainult lubakiri, mis lubab sul astuda tuppa, kus istuvad meistrid.

Üles kirjutanud Lea Tormis

 

Voldemar Panso toonane kõne, mida nüüd on pisut kärbitud ja toimetatud, ilmus esimest korda ajakirjas Kultuur ja Elu (1978).