Tänavune “Wien Modern” oli mitmekülgselt ühetaoline festival. Millest selline vastuoluline hinnang? Eelmiste aastatega võrreldes oli seekordne WM tõesti esmapilgul ehk ühekülgne. Esmapilgul, seda just sisulise poole pealt. Vormilist mitmekesisust ja eksperimenti pole mõtet ilmselt eraldi rõhutada, see on niikuinii tänapäeva (muusika)kultuuri olemuslik seisund. Vana hea akadeemilise kontserdi vorm tundub nüüdismuusika keskkonnas juba iseenesest vaat et erandlik, kuna kõik piire ületavad vormistused on saanud pigem reegliks.

WMil 2005 olid need kaks, akadeemiline ja eksperimenteeriv poolus, päris heas tasakaalus: Lachenmanni muusika kõlas nii alasti kehade taustal Boris Charmatzi tantsuetenduses “herses (une lente introduction)” kui ka Arditti keelpillikvarteti poolt korralikes ülikondades ette kantult (kui mainida äärmusi).

Kogu festivali muusikalise tuuma moodustasidki kolm heliloojat: Helmut Lachenmann (1935) Beat Furrer (1954) ja Giacinto Scelsi (1905 – 1988). Nende kolme komponisti muidu isikupärasel loomingul on ühesugune eesmärk, kõik nad väärtustavad kuulamist kui muusika tajumise akti omal uuel moel. Lachenmann teeb seda, transformeerides heli füüsikalised omadused metafüüsilisele tasandile, Furrer toob läbi teiste kunstiliikide kaasamise kõrvakuulmisele appi ka muud meeleaistingud ning Scelsile on heli ja kuulamine üks kõikehõlmav eksistentsialistlik kogemus.

Kuigi lähtepunkt erineb, on nende meeste heliloomingu kõlalised tulemused nii mõneski mõttes sarnased, pisikestele detailidele keskendunud, süvenemist ning tihtipeale ka pikka aega nõudvad teosed. Lachenmanni sõnul on fantastiline, et tema teoseid kuulates jõutakse nii esitajate kui ka publiku hulgas siiamaani tihti tõdemusele, et “see ikka ei ole muusika”. Helilooja, kes on oma loomingulise potentsiaali suunanud inimese (kuulamise) vabastamisele sissekodeeritud väärtushinnangutest, on oma teostes, aga ka teoreetilis-filosoofilistes kirjatükkides võtnud teadlikult destruktureeriva suuna.

Festivalil leidis see suund minu arust väga vaimuka ja ühtlasi tehniliselt perfektse visuaalse väljenduse Tanzquartier Wienis toimunud Xavier Le Roy lavastatud kontsertetendusel “Mouvements for Lachenmann”. Autoriõhtu oli üles ehitatud harilikul kontserdil nähtava ja kuuldava desünkroniseerimisele ja destruktureerimisele: lavale tuli neli kitarristi, kaks pillidega, kaks paljaste kätega. Enne teose “Salute for Claudwell” algust varjati kitarridega kitarrimängijad kahe musta sirmiga ning publikule jäid näha vaid pillitud pillimehed. Siis kõlaski muusika nähtamatusest ja näha olid vaid muusikud, kes mängisid täpselt sama teose mängimist – lihtsalt ilma pillideta, kitarrimängu liigutustega muusikat täpselt matkides. Liigutuste ja heli perfektne sünkronisatsioon või siis vastavalt sihilik nihestamine lõid kummastava elamuse, mis ähmastas tavapäraselt kontserdil tajutava piire. Seesama “tavapärase taju” dekonstrueerimine on aga ka Lachenmanni maailma üks läbivaid mõtteid. Harva tuleb ette, et sellise eksperimentaalse vormi juures tabab lavastaja ära heliloojale midagi niivõrd olemuslikku ning valab selle samas ka parimas mõttes efektsesse ja vaimukasse vormi. Crossover jääb ju paraku tihti pinnapealseks ja poolikuks ning see tegelikult paljude teiste sarnaste ürituste puhul WMil – vähemalt võrreldes Le Roy etendusega – ka nii oli.

 

Intermediaalne ettevõtmine

 

Üheks suurejoonelisemaks intermediaalseks ettevõtmiseks kogu festivalil oli selle viimastel päevadel etendunud Beat Furreri “FAMA”, teos, mille ettekandesse lisaks instrumentalistidele, lauljatele ja näitlejale, valguskunstnikule ja akustikainsenerile oli kaasatud ka arhitekt. Helilooja kasutab selles teoses ruumi omalaadse metainstrumendina, mille erinevate akustiliste plaatidega varustatud seinad struktureerivad ettekande ajal avanedes ja sulgudes kuulaja taju lisaks meelelisele ka füüsikalises ruumis. Ruumi keskel istuv publik ning ümberringi liikuvate seinte taga olevad muusikud näevad ja kuulevad üksteist vastavalt sellele, kuidas mängib see pill, mille sees nad kõik asuvad. Pean siinkohal tunnistama, et ma ise kahjuks sellele etendusele ei jõudnud (kirjeldus pärineb festivali bukletist ja kohal käinud rahva suust).

Aga mulle tundub, et dünaamilisest ruumist tundsin ma puudust ühel teisel Furreri kontserdil festivali alguspäevil, kus saali keskel asetsevat lava ümbritsesid koridorina väikeste vahedega Hanns Kunitzbergeri (1955) seinakõrgused maalid ning ruum oli kujundatud “FAMAga” samal printsiibil. Muusika ja maalikunsti interaktsioon jäi siin aga kuidagi poolikuks ruumikujunduse jäikuse ja nähtava ning kuuldava terviku ühendamatuse tõttu. Ilmselt sai siis “FAMAs” see sisekujunduslik “viga parandatud”.

Nendest kolmest heliloojast vahest kõige tuntuma, Giacinto Scelsi jõudmine helimaailma uudse taju juurde on muusikaajaloos üldtuntud. Nimelt, sattunud närvivapustusega haiglasse, leiutas ta seal enda jaoks ise tõhusa ravimeetodi: mängis iga päev tundide kaupa klaveril vaid ühte nooti. Lisaks tervise taastamisele aitas see tal leida ka isikupärase helikeele – sealtpeale kannab kõiki tema teosed “ühe noodi vaatlemise” printsiip. Teoste muusikaline materjal põhineb helil, selle ülem- ja alamhelidel, ning struktuur materjali intuitiivsel vaatlusel (loe: vabal improvisatsioonil). “Wien Modern” andis Scelsist aga palju ülevaatlikuma ja mitmekülgsema pildi. Seda erinevas interpretatsioonis (üks värskemaid lähenemisi oli Olari Eltsi ja RSO Wieni ette kantud orkestriteos “Chukrum”), sisukate tekstidena festivali bukletis ning lisaks sellele ka tänu paljudele heliloojaga koos töötanud ja sel festivalil kohal olnud muusikutele. Scelsi-pilt avardus ka bukletis avaldatud rikkaliku tsitaadikogumiku kaudu, kus helilooja muu hulgas ise soovitab: “Ärge pidage mind vaid pühakuks! Ma olen muuseas võitnud ka tantsuvõistlusi!”

Komponeerimine ja kuulamine on siiski Scelsi muusikas äärmiselt intiimsel tasandil (poolenisti alateadvuses) läbi tunnetatud kogemus. Isiklikku kogemust peab oluliseks ka Helmut Lachenmann, rõhutades muusika ülesannet inimese iseenese äratundmise teel. Nende ühised püüdlused nihutada kuulamise fookust, sättides seda pigem vertikaalset joont pidi vastukaaluks horisontaal-lineaarsele, lähtuvad teatud määral vastandlikest algetest, kuid ühinevad sarnases lõpptulemuses.

 

Uus kuul(a)mine

 

Igal uue muusika festivalil on lisaks eesmärgile pakkuda esteetilist naudingut kindlasti ka pedagoogiline missioon – kasvatada ja harida publikut. WM teeb seda juba mitmendat aastat järjest ka rohujuure tasandil: festivali sees on veel üks alafestival “Dschungel Wien Modern”, kus harjutatakse lapsi juba teisest eluaastast suhtuma ümberringi kõlavasse loominguliselt ja isiklikul pinnal. Üks etendus põhines sealgi Lachenmanni klaveritsüklil “Ein Kinderspiel”. Kindlasti on aga kergem õpetada kui ümber õpetada. Kuulamiskogemuste kassitappu täis kasvanud inimestel on Lachenmanni või Scelsit endale lähedale lasta ilmselt raskem kui süütutel lapsukestel. Aga – uut muusikat tuleb tahes tahtmata kuulata uut moodi. Kõrv peab õppima mööda kuulama aja jooksul sinna sisse mängitud ja salvestunud muusikalistest ootustest ning suutma ennast vabaks lasta. Nii on uue muusika festivali ülesanne alati olla ka sellise uue kuul(a)mise meistrikursus. Kuulamisteede teraapia.

Seekordsel WMil õnnestus see päris hästi, kuna teemaheliloojad olid vastavalt valitud. Mõnel tavalisel reakontserdil võib Lachenmanni muusika kuulamine ilma ettevalmistuse ja järelmõtiskluseta paremal juhul tekitada lihtsalt arusaamatust. Halvemal juhul võib see kogemusteta ja ettevaatamatu kuulaja uue muusika suhtes sootuks tülgastada. Kolme ja poole nädalase festival
i jooksul on aga aega nii ehmatada, imestada, armastust või viha tundma hakata ning lõpuks harjuda. Igal juhul tundma õppida.

 

Festivali organism

 

Mida toob üldse endaga kaasa festivalisituatsioon muusika jaoks? Ligi neli nädalat kestev kaasaegse muusika ülevaatus peab olema muidugi midagi enamat kui lihtsalt üks kontsertide kogum. See peab haarama kuulaja meeli laiemalt. Pugema talle hinge, aga kammitsema ka keha, mis hinge kontserdipaika kohalejõudmiseks hädavajalik on. WMil oli üheks selliseks materiaalseks abivahendiks kindlasti festivali buklet, mis oma mahult ja sisukuselt ületas julgelt publiku esmase vajaduse kontserdikavade annotatsioonide järele – lugemist jätkus ka trammi nii enne kui pärast kontserti. See mahukas teatmeteos sisaldas lisaks festivali programmile nii populaar- kui tõsiteaduslikke kirjatükke ja pilte festivalil käsitletud teemadest ning õhtuti võis selle suure ja punase formaadi tõttu linna peal ära tunda ühise vennaskonna liikmeid.

Üks festivali kontsertide “stammkundesid” ühendav element oli ka sel aastal esmakordselt WMi ajaloos toimunud igaõhtune festivali klubi Wien Modern Lounge  ühe põhilisema kontserdipaiga, Wiener Konzerthausi keldrikorruse ruumides. Spetsiaalselt selleks kujundatud ruum andis peavarju kontserdijärgsetele ametlikele ja ebaametlikele sõnavõttudele, avalikele ja salajastele aruteludele heliloojate, esitajate ja muusikahuviliste vahel.

See kõik moodustas ilusa ühise vereringe, mis kandis selle organismi liikmete meeleelunditesse uue muusika toitaineid.

“Kui ühte heli hästi kaua mängida, muutub ta suureks…

…ja järk-järgult neelab see heli sind endasse”. Need Scelsi sõnad sobivad tegelikult päris hästi iseloomustama kogu selleaastast “Wien Modern’i”. Mingilt tasandilt võib tervet festivali kompaktselt vaadelda samade põhimõtete järgi, kui seal esitatud Scelsi või Lachenmanni teoseid eraldi. Määravaks on just struktuuri mikro- ja makrotasandi (teos-kontsert-festival) sidusus. Esmapilgul tundunud ühekülgsus oli avatud nii põhjalikult ja eri külgedest, et muutus kõikehõlmavaks. Kolm ja pool nädalat kestnud “üks heli” pani igal juhul taju piirid proovile – avardav kogemus.

 

 

 

New York Times  tunnustab eesti plaate

 

Ajalehe New York Times kriitikud valisid 2005. aasta paremate plaatide hulka ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Paul Hillieri CD “All-Night Vigil”, millel kõlab Sergei Rahmaninovi muusika. Plaat, mille tänavu aprillis andis välja firma Harmonia Mundi, on aasta jooksul saanud mitmeid kiitvaid arvustusi prestiižikates väljaannetes.

New York Times kommenteerib plaadi valimist aasta paremate hulka sõnadega: “Kõik, mida Paul Hillier puudutab, muutub koorikullaks,” ning kiidab Eesti Filharmoonia Kammerkoori, mille koosseisus on ka vene klassika esitamiseks vajalikud sügavad bassihääled.

Ka ERSO ja Paavo Järvi CD “Peer Gynt” (koostöös tütarlastekooriga Ellerhein ja RAMiga) jõudis New York Timesi aasta paremate nimistusse – plaat nimetati aasta üllatajaks klassikalise muusika vallas. Kõnealuse CD andis välja Virgin Classics.