Viimastel nädalatel on ekraanile paisatud vähemalt 13 (!) uut lühimängufilmi ja tegijad ühe erandiga (Toomik) on kõik noored. Eks tibusid loetakse ikka sügisel, kaua munetud (ka väikese raha eest ja suisa ilma eelarveta) kaunikesed tuleb hindajate silme ette tuua. Jäme ots on Balti filmi- ja meediakooli (BFM) rahva käes, aga koos filmitudengitega arenevad ka nende eakaaslaste väikestuudiod, nende tootmisja levikultuur.
Stuudio Nafta organiseeris kino Artise ekraanile kolme lühimängufilmiga seansi, milles tuumakaim paistis BFMi režiitudengi Heleri Saariku „Näkilugu”. Ligi pooletunnises linateoses võib näha täispika mängufilmi stilistikat, noor lavastaja on oma võttegruppi ja teost ohjes hoidnud! Hoolikalt on rõhutud kaadrikeskkonna kujundamisele, rekvisiidid kui sümbolid kõnekaks timmitud (kohati võib interjööris silma jääda isegi liigne hoolikus või estetiseerimine), nimekad näitlejad (Rammo, Mihkelson, Türnpu, Kalmet) ansamblisse häälestatud, plaanide vaheldumine ja kaamerasõidud tööle rakendatud, kostüümid ja grimm ajastu- ja kohaloogiliselt arhailised ja takused, kriipiv-kriiskav muusika ning ka heli- ja eriefektid sisse sulandatud. Mis aga peamine: lugu on olemas, vaataja võib selle üle juurelda, üheselt pole midagi ette antud ega selgeks tehtud.
Küll aga veenab selle filmi vormikultuur. „Näkiloos” toimib üks eriskummaline naiste väike maagiline maailm. Kusagil rustikaalses rannahütis nagu omaette vaestemajas elavad seitse naist ja üheksa-aastane Kaisa, kes igatseb oma isa. Aga isa on millalgi merre jäänud (läinud, meelitatud, haaratud?) ja tüdruk üritab talle pudeliposti läkitada.
Naised on altid nõidusele, kassi pea ohverdatakse merre ja tänatakse Mere Ema, kes annabki kogukonnale haakriku: terve vaadikese kärakat kui kallist, hüva ja väärt kraami, sest viin annab jäise mere ääres sooja. Nõia välimuse ja olemusega Ida jaoks, kes paistab Kaisa isast üht-teist teadvat, on meri üks suur kalm, sest kõik, kes talle kunagi kallid olnud, on meri ära võtnud. Ka Ida ei saa Kaisa isa enam tagasi tuua. Samas on Ida vee kui substantsi suhtes pelglik: ta väldib merd, peab seda lepitama, talle ohverdama, nagu ehk sinna ise asendusliikmeks minema. Näkke peljatakse, kuna need võtavad igal aastal ühe hinge oma vesisesse valdusse. Vaataja peas võib kerkida ka mõte, et äkki Ida ise ongi see kunagi merest tulnud näkk, kes Kaisa isa merre meelitas ja sellega „inimene olendi vastu” asendustehte sooritas? Variante on teisigi.
„Näkiloos” on õudusfilmi stilistikas eriefekte nagu seinaprakku pistetud kammi juurest nõrguv veri või toobriveest kerkiv ehmatav käsi, vaeva on nähtud ka „näkkide balli” visualiseerimisega. Lõpp hea, kõik hea, aga filmi tonaalsus ja atmosfäär sellest ei muutu. Lihtsalt üks robustne ja rustikaalne suletud naiste maja pole enam üleni samasooline. Heleri Saariku „Näkilugu” on mütoloogilise tähendusväljaga film, arhailise koega jäine ja takune kostüümidraama, uljas ja muinasjutumaiguliselt ravaluuleline pildistus kinolinal. Nafta pakutud seansi teine lühifilm, ka kriitikuna tuntud Margus Paju viieminutiline „Blackout” jäi liialt põgusaks. Närviliselt suitsu kiskuv noor mees (Risto Kübar) istub taksos, ostab uue paki, saab tagasi taksosse tulles kreepsu ja siis uuesti ingelliku pildi ette. Stilistika lõhnab film noir’ järele, kuid lõpp on optimistlik ja õnnevarjundiga. Olgu siis ilmsi või ulmsi. Kokkuvõttes justkui midagi pikema filmi treileri ja mustvalge sümbolistliku üldistuse vahepealset. Eks aeg näita, mida Paju valmis teeb, kriitikut tavatsetakse nuhelda vähemalt kadakavihaga.
