Kaur Riismaa viimase luulekogu pealkiri näib viitavat Louis-Ferdinand Céline’i legendaarse suurromaani „Reis öö lõppu” pealkirjale. Céline’i teose alguses on enne põhiteksti pühenduslikud read: „Reisimine, see on kasulik asi, see paneb kujutlusvõime tööle. Kõik muu on ainult pettumused ja vaev. Meie reis on üleni väljamõeldud. Selles on tema jõud.”¹

Céline’i romaanis on öö minajutustaja elu, mis kirjutatakse lahti 550 leheküljel. See kujutab endast ühtlasi Prantsusmaa mikroajalugu Esimese maailma­sõja eel, ajal ja pärast seda. Riismaa 64 leheküljega luulekogu endale nii ambitsioonikat eesmärki ei sea – poeet võtab teose kolmes osas („Unepäev”, „Õhtuoode” ja „Ööelu”) ette ühe päevateekonna kirjeldamise.

Riismaale on tema kolme aasta tagusest debüütkogust „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” alates omane tung narratiivi järele. Võiks isegi öelda, et keskmisest tugevam tung. Kui esikkogus kirjeldas Riismaa fiktiivseid elulugusid, siis „Teekonnas päeva lõpu” me neid sedavõrd üksikasjalikul kujul ei kohta, v.a erand, milleks oma neli last tapnud Gertrudist jutustav „Portree”. Vahest ongi see hea – näib, et autor on otsustanud olla seekord kõige paremas mõttes kerglasem, mänglevam ja vist ka otsivam (kuigi Riismaa tuli eesti luulesse sedavõrd valmis autorina, et tema isikupärane hääl on kõigis viies kolme aasta jooksul ilmunud luuleraamatus äratuntav).

Nõnda alustab poeet kohe teose avaluuletuses „Ahsoo” küll endale omasel jutuvestjatoonil, kuid suudab hoida lugejat mõnda aega segaduses, et alles aegamisi avaldada luuletuse peamine sisu – mehe ja naise kohtumine on ühtlasi ka evolutsiooni lugu: „See oli vist päeval, mille kohta hiljem öelduks laupäev, / permi lõpul, kui ma mõneks ajaks oma maise eksistentsi / sellisel kujul lõpetasin, / sina muidugi tuiskasid uhkelt edasi ja itsitasid mind, / kuna ka minust pidi paarisaja miljoni aasta pärast saama / lihtsalt tuub värvi” (lk 10).

Kuigi juba järgmine tekst, „Kuus kranaatõunaseemet”, voogab oluliselt raskepärasemalt, annab „Ahsoo” üldise tonaalsuse siiski kätte: kui elus leidubki traagikat, on see ületatav kas või igapäevaste pisiasjade toel. Olgu nendeks siis näiteks luuletuses „Rongid ja bussid ja autod” esinev tootevalik täitsa tavalises kaupluses: „Ma vahest käin poes, / seal müüakse maitseid: / juustu, makarone, pelmeene, muudki, / allahinnatud unistusi, / vahest veini ka, / jah, ega sind tea, / võibolla sind armastada …” (lk 14).

Luuletuses jääbki korduma mõte tuleviku ebakindlusest, mida rõhutavad fraasid „ega ju tea” või „ega tea”, kuid, nagu öeldud, see on selline kerglane ebakindlus. Vahest mingi vanamoodne ja boheemlaslik ebakindlus, kus homne peabki lahtiseks jääma, sest igasugused liigsed plaanid oleksid lihtsalt petit bourgeois’ manifestatsioon.² Samasuguse kerge hooletuse, vaid mõningase melanhooliaga – sellest aimub ehk kirjutava inimese igavene kartus, et ega teda sõnade müüri tagant tegelikult mõisteta –
vaatleb luuletusest luuletusse korduv ja kahtlaselt autorit ennast meenutav minajutustaja ka armastust. „Ega sa mind ju tegelikult tea,” kurdab ta luuletuse
„Mirabilis” avareas ja jätkab siis: „mina tean su lõhna oma kampsunil, / ja mu pliiats on vedanud su puusajoont …” (lk 19).

Siiski ei ole Riismaa tekstid kunagi lihtsalt tühi tundlemine. Nagu mainitud, on neis alati teatav narratiivsus. Ja samuti on neis tihti ka väga teravaid, taibukaid, vaimukaid ja tsiteerima kutsuvaid sedastusi, aforistlikke ütlusi. Kui ta ikkagi lausub „Su vaikused on kohutavad, / ja su tormid lohutavad mind, / nad toovad mu kaabule / oksteräbu ja ehmund oravaid” (lk 22), siis on selles pea alliksaarelikku suurust. Sedastuses „Peaks kolima provintsi. Maal kuuleb Maa häält” (lk 45) kõlab aga vastu midagi, mis mitte otseselt sõnastuselt, küll aga mõttelt, vaimult, tonaalsuselt paneb peas kõlama Mats Traadi värsid.

Seejuures ei saa öelda, et Riismaa ise just ohtralt klassikutele viitaks või neid tsiteeriks. Ta läheb siiski oma teed, kus kohtab elemente kõigest, mis jääb popkultuuri ja baroki ning psühholoogilise eepika ja trillerdava sõnamängu vahele. „Teekond päeva lõppu” ongi üks kulgemise lugu mööda seda teed. Kord on lugu fragmentaarsem, enamasti aga tundub, et teosesse on peidetud üks suurem jutustus. Ilmselt peamine tegur selle tunde tekitamises on minajutustaja pidev ilmumine, mistõttu lugeja tajub kogu aeg teejuhi ja tema korrastava käe olemasolu. Autor on justkui võõrast linna näitav giid, kelle tegevuse tulemusena saab seni arusaamatust maja- ja inimkogumist selgepiiriline(sem) süsteem.

Nii et kui kogumik lõpeb lühikese tekstiga „Sadam on ükskõikne”, mis jutustab neist, kes „lähevad üle mere tööle. Uus kadunud põlvkond” (lk 63), siis võib see kõik ju nii olla, vahest on tõesti (teiste) asjad halvasti. Kuid enne seda on autor üksipulgi lugejale selgeks teinud, et tema sinna kadunud põlvkonda kohe kuidagi ei kuulu, sest tema maailmas eksisteerib omal kaootilisel, logiseval ja homset eimiskiks pidaval moel siiski mingi korrastatus (sõna „kord” oleks palju öeldud ja seda vist Riismaa ka ei taotle). Ja see on ju olnud aegade algusest peale kunstniku ülesanne – korrastada meid ümbritsevat hirmutavat maailmakõiksust, kus päevast päeva sumbates ja sobrades on raske aru saada, mis on tähtis ja mis mitte. Riismaa pole oma ülesandest mitte üksnes täiesti teadlik – „sa ei ole mitte ainult sõnade seadja, / vaid, taibates sõnade võlu, / õpid sa naeru ja nutu laulu” (lk 43) –, vaid ka ülesande kõrgusel.

1 Louis-Ferdinand Céline, Reis öö lõppu. Tlk Heli Allik. Varrak, 2010, lk 9.

2 E.k väikekodanlik manifestatsioon. – Toim.