Udo Kasemetsa teose „Timetrip to Big Bang and Back“ ehk „Ajarännak Suure Pauguni ja tagasi“ AR-esiettekanne 27. VIII Tartu Uues teatris festivalil „Tartu interdistsiplinaar“ (23. – 27. VIII). Ansambel U: koosseisus Tarmo Johannes, Helena Tuuling, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila, Taavi Kerikmäe ja Vambola Krigul. AR-lahenduste autorid Tarmo Johannes ja Kristjan Jansen, visuaal­kunstnik Mikk-Mait Kivi, abistavate tarkvaralahenduste autor Tarmo Johannes, instrumentide ehitajad Hans-Gunter Lock, Vambola Krigul ja Levi-Danel Mägila, heliefektide autor Taavi Kerikmäe, valgustaja Hannes Einpaul.

Festivalil „Tartu interdistsiplinaar“ kandis ansambel U: teadaolevalt teist korda ette Udo Kasemetsa teose „Timetrip to Big Bang and Back“ ehk „Ajarännak Suure Pauguni ja tagasi“. Kuna Kasemetsa (1919–2014) nimi ega looming pole kahjuks kuigivõrd sügavale siinsesse kultuurikihti juurdunud, on teda muuhulgas tituleeritud Eestis kõige vähem tuntud kuulsaks eesti heliloojaks. 1944. aastal Saksamaale põgenenud ning seejärel 1951. aastal Kanadasse emigreerunud Kasemets oli sealses muusika­elus ütlemata ere figuur, kes äratas tähelepanu oma julge ja kompromissitu loominguga. Rahvusvaheliselt kõrgel tasemel ja uuendusliku loojana korraldas Kasemets näiteks 1963. aastal neljast kontserdist koosneva sarja „Men, Minds, and Music“ ehk „Mehed, mõtted ja muusika“, mida on nimetatud Toronto esimeseks avangardistlikuks muusikaürituseks.¹ Kõrgest lennust hoolimata ei ulatunud tema looming ja ideed põhimõtteliselt üldse raudse eesriide taha ning Kasemetsa nimega assotsieerub ehk pigem tema isa, koorijuht, helilooja ja muusikateadlane Anton Kasemets.

Just nimelt isast inspireerituna soovis ka Udo Kasemets saada dirigendiks, ent selleks et muusikaga tõsiselt tegeleda, pidas ta vajalikuks mõista, mis on üleüldse muusika kui selline. Seepärast alustas ta hoopis kompositsiooniõpingutega, et jõuda helide tundmaõppimise kaudu muusika tõelisele olemusele lähemale. Sel teekonnal osutus üheks verstapostiks näiteks itaalia renessansshelilooja Giovanni Pierluigi da Palestrina muusika, mida tutvustas Kasemetsale tema toonane kompositsiooniõpetaja Heino Eller. Palestrina muusika, kus iga hääl on sõltumatu ja iseseisev, moodustades seeläbi keerulise, ent ühtse terviku, võimaldas tal mõista, et muusika komplitseeritud reeglite ja süsteemide taga on midagi palju suuremat ja põhjapanevamat kui pelgalt arvsuhted. Selle illustreerimiseks tõmbas Kasemets paralleeli tähistaevaga, mille ilu ja võlu nautides jõuame tõdemuseni, et universumi korrastatus kõige nähtava taga on kõikehõlmavam kui see, mida suudame oma inimliku tunnetusega kirjeldada. Sellest tulenevalt mõistis ta, et ka muusika inimliku korrastatuse taga peitub midagi palju enamat ja keerulisemat, kui oskame isegi ette kujutada.²

Sellisest mõttekäigust inspireerituna sai Kasemetsa üheks sooviks kirjeldada maailma enda ümber helide abil, sest just muusika on läbi ajaloo olnud üks süsteeme, mille kaudu inimene on proovinud universumit ja omaenda eksistentsi seletada. Peale Palestrina mängis sel teekonnal tähtsat rolli ka John Cage ning tema artiklite ja loengute kogumik „Silence“ ehk „Vaikus“, millest pärit ideid Kasemets üle võttis ning edasi arendas. Ühe olulise punktina hõlmas see samuti küsimust muusika eksistentsi ja identiteedi kohta, mida komponist helisid seades püüab kuuldavale (ja nähtavale) tuua.

Ansambel U: esituses kõlanud teos „Timetrip to Big Bang and Back“ on siinkohal üks markantsemaid näiteid, kuidas otsida sellistele küsimustele vastuseid muusika kui omaette süsteemi abil. Stephen Hawkingi raamatust „Aja lühilugu. Suurest Paugust mustade aukudeni“ inspireeritud teos on katse kujutada muusikas teekonda Maalt universumi piirile ning seejärel pärast Suurt Pauku käia läbi elu tekkefaasid elementaarosakestest DNA ja rakutuumadeni. Kasemets ise on selle teose kohta öelnud: „„Timetrip to Big Bang and Back“ lähtub tõdemusest, et kui vaatame öisesse taevasse, siis näeme AEGA – valgust, mille taevakehad on saatnud välja sekundeid (Kuu), minuteid (Päike, siseplaneedid), tunde (välisplaneedid), päevi (komeedid), aastaid, tuhandeid ja miljoneid aastaid (tähed, täheparved, galaktikad) tagasi. Tänapäeva parimate teleskoopidega võime jõuda universumi servani välja, s.o punkti, kust AEG algab. Teose esimeses osas alustame reisi punktist PRAEGU ning liigume üha suureneva kiirusega kaugemale, kuni jõuame universumi piirini, MILLE TAGA POLE MITTE MIDAGI – EI AEGA, EI RUUMI.“³

Tuleb tunnistada, et niivõrd ambitsioonikat ja komplitseeritud teost ning seega parasjagu arvustatavat kontserti on raske ning tõtt-öelda ka üsna tulutu ümber jutustada, sest juba ainuüksi muusika kirjeldamine sõnadega on eos luhta läinud ettevõtmine – rääkimata sellisest muusikast, mis püüdleb universumi ja inimeksistensti selgitamise poole. Seetõttu oleks ehk paslikum kirjeldada seda, kuidas see tähendab, mitte seda, mida see kõik tähendab. Ka Kasemetsa arvates sünnib ju muusika kuulaja personaalse kogemusena ning helilooja roll on vaid tekitada olukordi, kus kuulaja meeltel oleks midagi haarata.

Kuulaja positsioonilt oli niisiis ansambel U: etteaste tehniliselt meisterlik, emotsionaalselt laetud ja filigraanselt läbi tunnetatud ning puhus hõõguvad söed eredateks leekideks, mis valgustasid Kasemetsa teose kõige pimedamaid kihte ja õrnemaid nüansse. Kuigi sel korral ei kantud küll teost ette täismahus, näitlikustasid välja valitud osad tervikut ammendavalt ja tabavalt. „Harmonices Mundi of Johannes Kepler“ viiulile ja elektroonikale, esimene ette kantud osa, juhatas sisse kaasahaarava, ent kontemplatiivse rännaku tähtede ja planeetide vahele. Äkilist sööstu avakosmosesse kiirendas veel spetsiaalselt selle teose jaoks loodud kujundus, seega esimest korda ilmavalgust näinud liitreaalsus (AR). Läbi isikliku nutiseadme kaamerasilma avanes kuulajail võimalus seekord ka nägijaks saada, sest kaamera saali poole suunamisel ilmus ekraanile efektselt teostatud esteetiline avakosmos, kus säravad tähed liikusid esinejate ümber ringi. Võimalus paralleelselt kahes ühtesulanud maailmas viibida rikastas muusikalist kogemust ning andis hoogu esialgu veel kohmetule kujutlusvõimele. Kujundusest inspireerituna pääses suletud laugude all muusika veel enam mõjule ning seepärast on siin põhjust nii heliloojatele kui ka interpreetidele kompliment teha, sest ainult muusikaga suudeti sedapuhku korda saata enam kui nii mõnegi filmi audiovisuaalse tervikuga.

Kasemetsa muusika loodud aegruumis triivides ning sinna ehk märkamatult ära uppudes avanes võimalus avastada muusika olemus ja selle võime omal moel maailma selgitada. Siinkohal on ehk põhjust meelde tuletada, et muusika olemusest mõtlemine ei võimalda seda olemust ennast luua, vaid pelgalt avastada. See tähendab, et muusika idee, mida ka Kasemets taga ajas, on omal moel midagi universaalset ja ajas püsivat, mida inimene saab oma ajastust ja võimalustest lähtuvalt üha uuesti avastada ning tõlgendada. Kasemetsa ambitsioon muusika abil maailma ja aega seletada on kahtlemata asjakohane. Püüti ju juba Vana-Kreekas sfääride harmoonia varal seletada nii universumit kui ka meie eksistentsi, sest sellise arusaama järgi on muusika vanem kui meie.

Võib-olla tuleb muusikale ja ajale veel aega anda, et inimene seda kõike päriselt kunagi mõistaks. Ent kui on midagi, millega üldse ei tohiks aega minna, siis on see Udo Kasemetsa ja tema loominguga tutvumine, sest mitmeid kunstnike ja heliloojate põlvkondi mõjutanud Kasemets on nii tähtede- kui ka distsipliinidevaheline ning lepitab need omavahel. Seda, mis on muusika ja mis on aeg, näitab vaid aeg: „Miski ei ole muusika selgemalt ja lepitavamalt kui aeg. Muusika lepitab aja, s.t. iseenda. Mis aeg on ja mis ta ei ole, seda ta on ja mõlemat. Sellepärast vajab ta lepitust, mis võib ka kuuldavale (nooditundjale ehk nähtavalegi) tulla, ja siis nimetatakse teda muusikaks.“⁴

1 Tõnn Sarv, Mängurõõm, Udo Kasemets 1919–2014. – TMK 2019, nr 11. http://www.temuki.ee/archives/2170

2 Tarmo Johannes, Udo Kasemets – kõige vähem tuntud kuulus Eesti helilooja. – EKA vabade kunstide ühisseminar, 2020. https://www.youtube.com/watch?v=iKb8jHCeNVk

3 Udo Kasemets, Musicworks 57. Canadian Music Centre, 1993.

4 Madis Kõiv, Muusika ja aeg. Rmt: Luhta-minek. Koost Aare Pilv. Ilmamaa, 2005, lk 552.