Inimesele on oluline mõtestada oma olemasolu, siduda minevik oleviku ja tulevikuga ning anda tähendus(likkus) asjadele enda ümber. Enamasti on see protsess seotud kindla asupaiga ja füüsiliste objektidega, mälumaastikega, kus luuakse side minevikusündmustega visuaalsete füüsiliste märkide ja tegevuse toel (paraadid, rongkäigud, miitingud). Mälumaastik võib olla traumaatiline ja ideoloogiliselt laetud, kui selle rajamine seostub traumaatiliste perioodide ja režiimiga, mida mäletada ja meenutada ei taheta. Vahetute mälestuste tõttu on lähiajaloo arhitektuuriobjektide uurimine tundlik ja keeruline teema, sest neid ei saa vaadata üksnes arhitektuuriloolisest vaatepunktist.

Kuigi Maarjamäe memoriaal rajati nõukogude võimu ülistamiseks, on kogu kompleks ometi kujundatud abstraktselt ilma nõukogude sümboolikata. See on kui omamoodi tabula rasa, puutumatu, rikkumata ja välismõjudest vaba. Memoriaalansambliga on rõhutatud eelkõige üldinimlikke väärtusi ja külastaja saab seal unikaalse ruumielamuse. Memoriaali tähendusväli on viimase poole sajandi jooksul muutunud, täienenud ja mitmekihistunud, nagu on muutunud Eesti ühiskond.

Maarjamäe tähendusväli aastatel 1940–2018

Maarjamäe suvemõisast ja armastatud väljasõidukohast, kus linnavaadet nautida, sai tähenduslikult laetud mälestusala 1940. aastal. Suure pidulikkusega toodi sinna 1919. aastal Naissaarel hukatud miiniristlejate Spartak ja Avtroil 36 mereväelase säilmed ja püstitati monument. 1941. aastast oli seal Saksa sõjaväekalmistu (kangelaskalmistu), kuhu maeti Saksa armee sõdurid, sh ka eestlased, väidetavalt ka 1944. aasta märtsipommitamise ohvrid. Pärast teist maailmasõda Saksa kalmistu tasandati. 1945. aastal taasavati Maarjamäel (pisut nihkunud asukohas ja muutunud kujundusega) Spartaki ja Avtroili mereväelaste monument. 1957. aastal rajati selle lähedusse müütilise Nõukogude mereväelase Jevgeni Nikonovi haud mälestustahvli ja sümboolse puuga, mille külge oli kangelane väidetavalt seotud ja siis ära põletatud. 1960. aastal püstitati Maarjamäele 35 meetri kõrgune 1918. aasta Jääretkele pühendatud obelisk (arhitekt Mart Port, skulptor Lembit Tolli).

Maarjamäe mälumaastiku dominantne ja suurejoonelisim Nõukogude aja rajatis on 1975. aastal valminud memoriaalansambel, ametlikult Nõukogude võimu eest võidelnute ja Eesti NSV silmapaistvate tegelaste memoriaalansambel ja töötajate puhkepargivöönd (peaarhitekt Allan Murdmaa, skulptor Matti Varik, autorite kollektiivis arhitektid Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, maastikuarhitekt Valve Pormeister, kunstnik/graafik Jüri Palm, insenerid Karl Tallo ja Vello Hütsi).

Selliseid memoriaalkomplekse rajati igas liiduvabariigi pealinnas ning eriti suurejooneliselt teises maailmasõjas vallutatud aladel. Kunsti- ja arhitektuuriloolased hindavad memoriaali täiuslikuks, erakordseks ja suurejooneliseks modernistlikuks maastikuarhitektuuri ja monumentaalkunsti koosluseks, kus klint, konsoolväljakult avanev merevaade, käesoojuses hoitav igavene tuli (ja taustaks mänginud Šostakovitši V sümfoonia) moodustavad harvaesineva terviku. Ideoloogilised nõuded olid täidetud klišeevabalt ja üldinimlike kujunditega (haavatud linnud, tuld hoidvad peopesad).

Memoriaalansambli kavandamiseks korraldati 1964.-1965. aastal arhitektuurikonkurss ning ansambli I järk valmis 1975. aastal Eesti NSV 35. aastapäeva eel ja Suure isamaasõja võidu (II maailmasõja lõpu) 30. aastapäevaks. Memoriaali teist, veelgi suurejoonelisemat järku, mis pidi päädima hiidskulptuuriga Lasnamäe klindi serval, projekteeriti Nõukogude Liidu kokkukukkumiseni, kuid see jäi lõpuks rajamata. Ansamblit täiendati seoses 1980. aasta Moskva suveolümpiamängude Tallinna purjeregatiga: Pirita tee laiendamise tõttu sai valmis memoriaali mõtteline pikendus mere ääres. 1980. aastate alguses rajati mälestuskivid 1941. aastal Tallinna lahingutest osa võtnud väeosadele.

1998. aastal taasavati Maarjamäel Saksa sõjaväekalmistu ning 2004. aastal 1944. aasta lahingutest osa võtnud Eesti sõjameeste mälestusväljak. Mõlemad on tähistatud diskreetsete ladina ristidega. 1990. aastate lõpus eemaldati Maarjamäelt Spartaki ja Avtroili ning J. Nikonovi mälestusmärgid ning kustutati ka igavene tuli. 2018. aastal rajati 2016. aasta arhitektuurivõistluse võidutöö alusel memoriaalist põhja poole kommunismiohvrite memoriaal ja ohvitseride mälestusmärk (autorid Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Martin Prommik ja Lidia Zarudnaja).

Maarjamäe mälumaastiku lugu näitab, et tegemist on emotsionaalselt ja ideoloogiliselt laetud kohaga, eri aegade ja võistlevate ideoloogiate matuse- ja mälestuspaigaga.

Mis jäi rajamata?

Alus nii abstraktse, mastaapse ja suurejoonelise ansambli valmimisele pandi juba 1964. aasta arhitektuurivõistluse lähteülesandega. Sellega jäeti loovisikutele vabad käed, kuna ette ei kirjutatud sümboolikat või muud sellist, mida oleks pidanud memoriaalansambli kavandamisel arvesse võtma. Ükskõik millise võistlustöö realiseerimisel oleks tulemuseks olnud abstraktne maastikuarhitektuur. Konkursi tulemuste kohta leiab erinevaid andmeid, kuid 1966. aastal alustati memoriaali kavandamist Allan Murdmaa ja Matti Variku kavandi alusel.

On üldteada, et rajamata jäi memoriaalansambli II järk. Vähem on teada, et kas teadlikult või poolkogemata jäid memoriaali puhul ehitamata mitmed kavandatud detailid, mis oleksid toonast ideoloogilist eesmärki selgemalt esile toonud.

Rajamata jäid Eesti NSV 200 silmapaistva isiku nimetahvlitega postamendid klindipoolsel teljel. Murdmaa sõnul läks nii üleüldise kiirustamise ja ka seetõttu, et toonased ideoloogiaringkonnad ei suutnud kokku leppida, kelle nimed ja millises järjekorras tuleks sinna panna. Nii rajatigi ainult postamentide vundamendid.

Plaanitust teistsugune sai ka klindipoolse telje lõpetus. Sinna oli kavandatud kolm dolomiidiga kaetud tahukat, millele pidi raiutama Nõukogude võimu eest võidelnute nimed. Kas kiirustamise tõttu või ajutisuse sümbolina valmis telje lõpus üksik betoonpüramiid, mis ei saanud isegi väärikat ja ansambli terviklahendusega haakuvat dolomiitvooderdust.

On veel üks detail, mis oleks abstraktse vormikeelega mälestusansambli teinud ideoloogilisemaks. Nimelt kirjeldab arhitekt Kaarli Pedak kavandatut 1966. aastal ajalehes ja kirjutab, et memoriaali telgede ristumiskohas on tulevikus ühe püramiidi dolomiitvooderdussse raiutud kolm sõduripead. Samale viidatakse ka 1974. aasta ajaleheartiklis, täpsustades, et langenuid mälestav skulptuurikompositsioon paigutatakse just igavese tule püramiidi seina esiküljele. Seda detaili edaspidi ei kirjeldata ning valmis ei ehitata. Selline, tseremooniate mõttes keskses asukohas detail, lisanuks memoriaalile ideoloogilist sümbolväärtust. Sellest, kui palju mõjusam, ka sõdurite kui kangelaste ja võitlejate rolli esiletoovam võinuks Maarjamäe memoriaal figuraalsete kunstiteoste lisamisega olla, annavad aimu II järgu tööde kavandamise skulptuurigrupid, aga ka Murdmaa Kuressaare fašismiohvrite mälestusmärk (1965) ja 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu monument (1975).

Lõpetamata jäi ka Maarjamäest lauluväljakuni ulatuva roheala projekt, mida nimetati Rahvaste Sõpruse pargiks, ja 1980. aastal projekteeritud uus peasissepääs linnapoolsesse otsa kahe püramiidist väravaehitisega, mida pidanuksid ilmestama eesti ja vene keeles loosunglikud tsitaadid: „Neile, kes võitlesid Nõukogude võimu eest!“, „Nõukogude võim on tee sotsialismile, mille on avanud töörahva hulgad, ja sellepärast õige ja sellepärast võitmatu. Lenin“.^*

Murdmaa enda meenutuste kohaselt olevat taotletud kõige kõrgemal tasemel lõputute läbivaatamiste-kinnitamiste käigus küll Lenini portree, küll tsitaatide jäädvustamist, küll muud. Need jäid rajamata ja kindlasti oli selles suur roll võimuesindajatega läbirääkimisi pidanud Allan Murdmaa ja linna peaarhitekti Dmitri Brunsi karismal ning autoriteedil. Alahinnata ei saa ka võimalust, et minimaalne lahendus sündis juhuse ja alatise kiirustamise tõttu kogemata kombel: valmis tuli ju ikkagi saada mingiks tähtajaks, olgu Eesti NSV oluliseks aastapäevaks, olümpiamängude ajaks jne.

Ideoloogilised narratiivid

Põnevaid tulemusi andis ka Maarjamäe mälumaastikul konstrueeritud ja konstrueerimata ideoloogiliste narratiivide uurimine. Totalitaarsetele režiimidele on omane tegelikkuse konstrueerimiseks sündmuste moonutamise ja ideoloogiliste narratiivide loomine vastavalt ametlikule ideoloogiale. Nii ka Maarjamäel. Sellised tagantjärele konstrueeritud ja tegelikkusega nõrgalt seotud on nii Spartaki ja Avtroili mereväelaste kui Jevgeni Nikonoviga seotud legendid. 1940. aastal Naissaarelt Maarjamäele toodud mereväelaste ja 1957. aastal Maarjamäele toodud Nikonovi sargad olid täidetud prahi, höövlilaastude ja juhuslike (ka looma) kontidega ning tegelikud sündmused või isikute roll nende sündmuste keerises ei toeta kangelastega seotud lugulaule.

Omaette kurioosum on Jääretke legend. Jääretkeks nimetatakse 1918. aasta veebruarist maini kestnud rasketes oludes (jää paksus oli kuni 75 cm ja laevade meeskonnas vaid 40–60% ette nähtud meeste arvust) ette võetud Venemaa Nõukogude Vabariigi laevastiku evakueerimisoperatsiooni Tallinnast Helsingi kaudu Kroonlinna. Sinna toimetati kokku 230 alust. Kohe pärast laevastiku päästmist arreteeriti aga Balti Merejõudude ülem, 1. järgu kapten Aleksei Štšastnõi ja lasti kohtu otsusel maha, kuna tema tegevus (sõjalaevade evakueerimine) oli vastuolus Nõukogude Venemaa välispoliitikaga, sakslastega sõlmitud separaatse vaherahuga, mille kohaselt oleks pidanud laevastiku sakslastele üle andma. Alles tagantjärele kujundas Nõukogude propaganda Jääretkest hoopis punaste madruste kangelasteo ja püstitati mälestusmärk.

Kõige tähelepanuväärsem on narratiivide uurimisel, et seoses 1975. aastal valminud memoriaalansambliga ei ole Maarjamäe mälumaastikul konstrueeritud ühegi konkreetse sündmuse või kangelasega seotud lugusid. Memoriaalil viidi küll läbi rituaale ja tseremooniaid, kuid millegipärast empaatiat ärgitavaid narratiive ei konstrueeritud. Sellest võib järeldada, et Maarjamäe memoriaalansambli niivõrd abstraktne ja mastaapne kunstiline lahendus jäi narratiivide konstrueerijatele hõlmamatuks (või arusaamatuks). Memoriaalansambli potentsiaali võimu ja selle ideoloogia materialiseerimiseks, konkreetse isiku, isikute rühma või sündmuse kaudu lugu jutustada või see fabritseerida ei kasutatud ära. Võib ka olla, et peeti piisavaks alal juba konstrueeritud narratiivide kordamist ning rõhutamist ka uue memoriaali valguses.

Viimane katse memoriaal poliitiliselt laetud sündmustega uuel eesmärgil ja uute narratiivide kaudu n-ö kodustada, tehti siis, kui seal tähistati 31. VIII 1994 Vene vägede väljaviimist. Kõne pidasid president Lennart Meri ja piiskop Einar Soone. Piduliku talituse lõpetuseks laulis Tõnis Mägi laulu „Looja kaitse Maarjamaad“, mille saatel täitus memoriaal mängivate lastega. Sümboolne avasündmus memoriaali uueks tõlgendamiseks leidis aset juba peaaegu veerand sajandit tagasi.

Tähendus on minetatud

Eik Hermanni hinnangul lõdveneb monumendis kehastuv pingestatus ja täiuslikkus, kui monument jääb poolikuks, laguneb või minetab oma funktsiooni. Robert Musili arvates kannab monument oma tähendust ainult seni, kuni kehtib selle püstitanud kultuurilispoliitiline raamistik. Viimase kadudes muutub monumendi materiaalne enesekindlus, suurus, kesksus või selle asukoha olulisus, aga ennekõike kangekaelne leppimatus suhestuda uue tegelikkusega – monument on avatud uutele tõlgendustele.

Nendele teoreetilistele lähtekohtadele tuginedes võib väita, et Maarjamäe memoriaali saab käsitleda nõrgestatud monumendina, mis on oma senise tähenduse minetanud. Mitmes mõttes poolikuks jäänud ideoloogilist kompleksi murendavad päevast päeva meretuul ja aastakümneid kestnud hooldamatus. Lagunemise märgid on ilmsed. Mitmed monumendid ja detailid on Maarjamäe mälumaastikult eemaldatud juba 1990. aastatel. Vahetunud on ühiskonnakord ning paika ei kasutata rituaalseteks toiminguteks. Uuteks tõlgendusteks ja memoriaalansambli ümbermõtestamiseks on olemas kõik eeldused.

Artikkel põhineb autori eelmisel aastal kaitstud Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi magistritööl „Maarjamäe memoriaali tähenduste väljad – teisest maailmasõjast kommunismiohvrite memoriaali rajamiseni (1940 – 2018). Meediatekstide ja arhiivimaterjalide sisuanalüüs” (juhendajad Esta Kaal ja Katrin Aava).

* Tsitaadid Maarjamäe memoriaalansambli peasissekäigu tehnilisest tööprojektist (Tallinna Linnaplaneerimise Ameti projektide arhiiv, toimik 13889, 1980.a).