Brasiilia filminädal kinos Sõprus 16. – 20. IX 2019.

Brasiilia on Eestis kohal: päevalehtede esilehelugude ja juhtkirjade autorid, arvamusliidrid nädalalõpu jutusaadetes – kõik arutavad Amazonase põlemist ja Brasiilia presidendi kahtlast eetilist palet sõjas keskkonnakaitsjatega. Vaja läks üle 70 000 tulekahju kõigile koolis pähe kulunud nimega vihmametsas, et me hiiglast märkaksime.

Otsustasin kirjutada Brasiilia kajastamisest Eestis ning ühtlasi tutvustada Brasiilia saatkonna korraldatud filminädalat, üht tänuväärset võimalust selle intrigeeriva ja mitmekihilise riigi kohta meelelahutuslikus vormis üht-teist teada saada.

Pime kontinent

Brasiilia äsjane läbimurre väikeriigi meedia esiuudiste sekka kinnitab nukrat väidet: ajakirjandus eelistab negatiivset. Kümme aastat tagasi kestis veel Lõuna-Ameerika piirkondliku liidri majanduslik, poliitiline ja kultuuriline tippaeg. Brasiilia oli maailma kuues majandusjõud, riikide ühenduse BRICS globaalne roll tõusis jõudsalt ja Brasiilia juhtimisel arenes välja alternatiivne üleilmne Lõuna-Lõuna koostööblokk, aga Eesti pilk peatus Brasiilial harva, vaid Rio olümpia ja jalka-MM köitsid me meeli – ei piisanud vägevatest edusammudest, et huvi äratada.

Oma saatkonna Brasiilias Eesti lõpuks avas – ainsa kogu Lõuna-Ameerika kontinendi ja Ladina-Ameerika kultuuriruumi peale! – ja tõmbasime sellegi ukse vaid kaks ja pool aastat hiljem, 2016. aasta lõpus, vargsi jälle kinni. Pole piisavalt prioriteetne, ei haagi Eesti geopoliitiliste huvidega. Muuseas, spetsialistide arvates olnuks diplomaatia seisu­kohalt parem, kui seda saatkonda poleks olnudki, sest esinduse järsk sulgemine annab eriti selgelt märku, et sellest kandist me ei hooli.

Nüüd siis vihmamets põleb ja pool Brasiilia territooriumist ehk ligikaudu veerand Lõuna-Ameerikast on kaetud paksu suitsuga. Kuidas see võimalik on, kui juba vähese lugemisega selgub, et vihmamets naljalt ise ei sütti, isegi mitte põua ajal? Kuidas poliitika mängu tuleb? On see tõesti võimalik, et riigil, mille territooriumil on maailma suurim vihmamets, on president, kes eitab kliimamuutusi ja represseerib aktiivselt kõiki teadlasi, kes ebamugava tõe välja ütlevad? Ja milline ajalooline taak ning praegused poliitmängud tegelikult taustal pulbitsevad, kui G7 riikide juhid pakuvad metsapõlengute kustutamiseks raha, aga Brasiilia liidri vastus on kõhklev? Ja lõpuks: miks Bolsonaro ometi Macroni naise solvajatega avalikult kaasa itsitab ning üht Euroopa liidrit nii avalikult mõnitab?

Järsku on küsimusi palju – vastuseks on aga vaikus. Eestis ei ole mitte ühtegi spetsialisti, kes kerkinud küsimustele vastama hakkaks. Jah, artikleid ilmub, aga need on läbinähtavad tõlked muukeelsest meediast, enamasti mitmekordselt vahendatud, ja sisaldavad ajas ning libauudiste ajastu hoovustes kohati kannatada saanud fakte. Brasiilia meediat ei tsiteeri keegi, rääkimata info kontrollimisest. Ma ei hakka unistamagi võimalusest, et mõni Eesti reporter võiks kohapealseid eksperte ja ka otseallikaid intervjueerida, uurida, analüüsida … Või et Eestis oleks palgaline ekspert (kas või terve maailmajao uurimiseks üks), kelle töö on jälgida peamisi arengusuundi ühes piirkonnas, neid analüüsida, vahendada ja vajadusel Eesti publikule kommenteerida. Välisministeeriumis on kaks inimest: üks on ametnik, kes peaks piirkonna kohta lugema, teine vajadusel esindama Eestit nii arvukates Ladina-Ameerika kui ka mitmetes riikides teisel pool maakera, resideerudes ise Tallinnas. Avalikult Brasiilias toimuvat kommenteerida ei tohi neist kumbki.

Hämmastav, et pea juba kolm aastakümmet taas iseseisvas riigis on otsustatud end mõnede kontinentide arengust lihtsalt ära lõigata. Seda globaliseerunud maailmas, kus liblika tiivalöök mõjub kaugele. Ometi tahame me olla keegi, osaleda ÜRO julgeolekunõukogu roteeruva liikmena maade ja piirkondade saatuse otsustamise juures – huvitav küll, milliste teadmiste najal, kas vaid partnerite hinnangut pimesi kopeerides?

Kui Eesti tillukese riigina ei suuda ülal pidada piisavalt diplomaate, akadeemilisi uurijaid ja rahvusvaheliste suhete piirkondlikke eksperte, siis tasuks rolle ühendama hakata, nagu 1990ndate alguse lennartmerilikus vaimus häbenemata tehti. See tähendaks mõnest senisest reeglist üleastumist: tuleks ehk kõrvaldada diplomaatide vaikimisvanne ja neid julgustada, lausa kohustada andma eksperdihinnaguid, jagama teadmisi, selgitama tausta ka avalikult. Maailmas toimuvat ignoreerides või siis kolmanda-neljanda ringi kohandatud fakte aina edasi vahendades määrame me Eesti sumbuma.

Ametnike ja diplomaatide sekkumise vajadust maailma mõtestamisse soosib ka radikaalselt muutunud de facto poliitolukord maailmas. Kui globaalselt pideva tähelepanu all liidrid, nagu Trump, Putin ja Johnson, ning nende tillemad jäljendajad etiketti ignoreerivad ning paiskavad oma piiratud maailmapildi ja ego keskselt välja, mis sülg suhu toob, siis võib vanade struktuuride poliitika stiilis „meie jääme väärikaks, järgime protokolli ega lähe sellega kaasa“ pikas plaanis kätte maksta. Reaalid kujundatakse ümber, väärtussüsteemid kohanduvad ajapikku – ja pahad võidavad.

Pehme jõud

Poliitika ja majanduse kõrval oli millenniumi alguse Brasiilia päris kõva käpp ka pehme võimu alal. Juba loomulikus arengus indiaani, euroopalike ja afrojuurte põimudes ülitugevaks arenenud kultuurilist eneseväljendust soositi kavalalt maksuvabastuste ja muude soodustustega. Ladina-Ameerika kommertsmetropolis São Paulos ei olnud ühtki tõsiseltvõetavat finantsasutust, millel polnuks oma kultuurikeskust, kus toimusid XXI sajandi esimesel kümnendil pidevalt tasuta kõrgetasemelised kultuuriprogrammid: filmifestivalid, kirjandusõhtud, tantsu- või kunstitöötoad jne. Naftakorporatsioonid ja pangad toetasid filmistuudioid ja muusikafestivale, sest valitsus oli selle neile kasulikuks teinud.

Seda rikkust hakati XXI sajandi alul teadlikult ka globaalselt levitama: brasiilia kultuuri päevad paljudes riikides, tõlketoetused brasiilia kirjanduse leviks üle ilma, tuntud ja vähem tuntud muusikute turneed, Brasiilia fookus Frankfurdi raamatumessil jne. Noori brasiillasi saadeti kultuurisaadikutena maailma: ulatuslikud stipendiumiprogrammid soosisid aastaks välisriiki õppimaminekut (ja kui samakeelsesse Portugali tungeldi laiskusest liiga palju, siis välistati Portugal sihtriigina, et välisaasta annaks tudengile siiski ka korraliku võõrkeele­praktika).

2011. aastal võitis ka Eesti Brasiilia pehme jõu üle maailma rulluvast lainest. Brasiilia avas Tallinnas saatkonna, mis on kaheksa aasta jooksul aina kasvanud. Ja ehkki Brasiilia pehme jõu säilivustähtaeg on mõnes mõttes möödas, ei ole esindust suletud. Brasiilias on pukis isake, kes üritab Trumpi ja Putini eeskujul kasvatada isikukultust, imponeerida päevast päeva vaid oma valijagrupile, teeselda vastaseid mõnitades ja vaenlasi välja mõeldes, et valimiskampaania ikka veel käib. Sel taustal on imetore, et meil on siiski alles Brasiilia saatkond, kes küll oma tööandjat kritiseerida ei tohi, ent kel lubatakse ilmselt inertsist oma maa värviküllast ja mitmekihilist kultuuri sihtriigi publikule tutvustada.

Viis läkitust Brasiiliast

Ja nüüd loo ajendi juurde: 16. kuni 20. septembrini saab kinos Sõprus tasuta vaadata viit Brasiilia filmi. Juba teist aastat toimuva filminädala kava paneb kokku Brasiilia saatkonna kultuuriatašee Ramiro dos Santos Breitbach, kes kommenteeris programmi nii: „Pakume mitmekülgse valiku, et mitte jääda kinni Rio de Janeiro postkaardivaatesse. Sel aastal on tähelepanu Põhja- ja Kirde-Brasiilial, viiest filmist kolme tegevus toimub selles piirkonnas. On žanrilistki vaheldust: draamaderohkes kavas on ka komöödia „Kättemaks“.¹

Fookus majanduslikult vaesemal, ent kultuuriliselt ülirikkal Põhja- ja Kirde-Brasiilial ei ole mingi juhus: viimased kakskümmend aastat ongi selle kandi režissöörid teinud märkimisväärse tähelennu. Filminädala avab selle laine algusest pärit teos ja ühtlasi ka programmi vanim film „Kino, aspiriin ja raisakotkad“,² mis on mõnele Eesti filmigurmaanile juba tuttav, sest linastus 2006. aasta PÖFFil. Režissöör Marcelo Gomes on pärit Manausest Amazonase südames, tegevus toimub Põhja-Brasiilias aastal 1942 ja film on täis romantilist kulgemist äärealadel. Brasiilia pinnal Teise maailmasõja ajal lahingutegevust polnud, ent riik oli Lõuna-Ameerikas ainus, kes saatis liitlastele oma vägesid, kuulutas Saksamaale sõja ja oli ideoloogiliselt vägagi haaratud. Mis saab aga vaenlase tagamaal toimetavast Saksa kodanikust, kel pole sõjaga midagi pistmist ja kes rändab aspiriini müües ning filme näidates maalilisel Brasiilia ääremaal? Ülisoe ja sümpaatne film kinnitab veenvalt sõjapidamise mõttetust.

Teisipäeva õhtu tuleb lõbus: „Kättemaks“ on kurjale pealkirjale vaatamata hoopis komöödia. See kerge road movie ei mitmekesista filminädalat üksnes žanriliselt, vaid ka geograafiliselt. Vastukaaluks kolmele filmile põhjast ja ühele Minas Geraisi osariigist liigub „Kättemaksu“ peategelaste duo São Paulost autoga läbi lõunaosariikide Argentinasse. Pärast värvikat piiriületust liigutakse Buenos Airesesse. Petetud mehe armukadedus (oleks siis tüdruk läinud kaasa ükskõik kelle muu, aga argentino’ga!) ja kättemaksuiha, mille sõber on üles kütnud, on vaid taustaks naaberriikide rivaliteedi kujutamisele anekdootide, eelarvamuste ja mõnituste raskekahurväe vormis. Eks oleme Eestis isegi alati naabrist paremad ja oma Tallinna-Tartu või Saare-Hiiu liinis tögamisega harjunud, aga „kes on maailma kõigi aegade parim jalgpallur?“ tüüpi mõõduvõtmist meie oma rullnokad kraageldes endale lubada ei saa. Maradona ja Pelé kodumaa mehepoegade puhul tõusetub see teema aga märkimisväärse sagedusega. Nii et mõneti on see ka kultuuriliselt huvitav linateos.

Muuseas, ehkki „Kättemaksu“ ei ole PÖFFil näidatud, siis režissöör Fernando Fraiha ja üht peategelast kehastav Daniel Furlan on meie pimedate öödega tuttavad. 2017. aastal linastus PÖFFi kavas nende eelmine koostöö „Neurootiliselt meelerahu otsides“,³ mille juures Fraiha oli produtsendi rollis.

Kolmapäeva õhtu on jälle mõtlikum. „Pöördtuules“⁴ kohtuvad kaks lapsepõlvesõpra, kellest üks on läinud kolkakülast suurlinna, teine jäänud paigale. Narratiiv koosneb peamiselt kahe selli õllejoomisest, vestlemisest ja väikelinnas hängimisest, aga välja joonistub nii mõndagi: koos kogetud lapsepõlve­trauma ja sellest ülesaamise võimalused. Film on tehtud kunstilise taotlusega, kuulmismeel saab eriti hellitatud.

Neljapäevane „Naabrite helid“⁵ on viie filmi seast enim kriitikutelt kiita saanud. Kes mäletab Kleber Mendonça Filho eelmist teost, 2017. aastal ka Sõpruses linastunud „Aquariust“ (2016), see aimab, mida oodata. Taas käib tegevus Kirde-Brasiilia suurlinna Recife rannalähedases rajoonis, seekord lausa režissööri kodutänaval. Olulised ongi tänav, majad, kogukond, naabrid ja keskklassi turvastandardid. Kui „Aquariuses“ võitleb muusikakriitik Clara (Sonia Braga) kinnisvarahaide vastu, siis „Naabrite helides“ sõidab hea uue ilma saadikuna sisse turvafirma, kelle motiivid on saladuslikud. „Naabrite helide“ portreteeritavate galerii on laiem, kaamera on dokilik ja näha saab külluslikult keskklassi brasiillaste igapäevaelu detaile (arva ära, kui kavalalt kasutab meeleheitel koduperenaine vibreerivat pesumasinat?). Heliriba, nagu filmi pealkirjastki aimata võib, on nüansseeritud ja nauditav.

Magustoiduks on reede õhtul kavas minule filminädala suurim üllatus „Serra Pelada“⁶ (otsetõlkes „Kiilakas mägi“). Serra Pelada on päris koht, Amazonase kullakaevandus, kus vallandus 1979. aastal Brasiilia ajaloo pööraseim kullapalavik ja mis on nüüd lihtsalt üks inimkäte kaevatud saja meetri sügavune reostunud auk. Filmis on kokku saanud äärmiselt dramaatiline dokumentaalne aines, kinematograafiliselt hingemattev keskkond, lihtne, ent korralik stsenaarium ja režissuur ning väga head näitlejatööd. Dokumentaalkaadrid on oskuslikult kombineeritult lavastatud, tuhandete mudaste näitlejatega massistseenide kaadritega. Kiilaka mäe kullaaugu on juba varem visuaalajalukku raiunud legendaarne fotograaf Sebastião Salgado, samuti algab sellest ülelennuga majesteetlik dokfilm „Powaqqatsi“ (Godfrey Reggio, 1988).

Režissöör Heitor Dhaliat on varemgi paelunud piiratud tegevuspaigad, kus ühtede võim teiste üle võib inimese tumedama poole perverssuseni avada, nagu näitas ta ohtralt auhindu saanud film „Äravoolu lõhn“.⁷ São Paulost kullajahile siirdunud sõbrad Juliano ja Joaquim, „Serra Pelada“ kaks pea­tegelast, ei väsi kordamast, et kaevandus toob kõigis välja halvima. Samast kohast vändatud dokis räägitakse, et ainult käte jõul järjest sügavamaks kraabitud hiigel­augus oli kõrgajal tõsiseid konflikte iga päev, selle taustal on filmis vägivalda isegi mõõdukalt. Vähehaaval tekib vaatajal ehk siiski paralleel Brasiilia filmi läbi aegade suurima rahvusvahelise hitiga „Jumala linn“,⁸ sest siingi joonistub välja kriminaalse võrgustiku loogika: näeme geide (slängis Mariade) rolli miniühiskonnas, kuhu valitsus naisi ei lubanud, tutvume prostitutsiooni ja alkoäri loogikaga lähimas linnas 30 kilomeetri kaugusel, kuhu kaevandusest autotee ei viinud.

Filmi peaosa pidi alguses mängima üks produtsentidest, Brasiilia filmi superstaar, seriaalist „Narcos“ (2015–2017) tuntud Wagner Moura, kelle osaluseta menufilme enam justkui ei tehtagi. Kuna tal ei jagunud aega, piirdus ta väiksema kõrvalosaga, ja peaosalise Juliano kehastamiseks sai võimaluse Juliano Cazarré. Väga hästi läks, sest antikangelane on vastikult usutav ja kaasahaarav, Moura kehastatud Lindo Rico (tõlkes Ilus Rikas) on aga samuti suurepärane karakterroll.

Keskus ja perifeeria

Hüppan tagasi filminädala geograafilise mõõtme juurde: ehkki Brasiilia suurimaid ja kuulsamaid linnu ei näe viiest filmist üheski, on metropol São Paulo vaikiv kohalolek siiski ilmne. Kättemaksuhimulised mehepojad stardivad just sealt otse lõunasse oma Argentina autoreisile, filmis „Serra Pelada“ läheb sõprade paar sealt risti vastupidises suunas Amazonasesse õnne otsima ja „Pöördtuules“ on üks peategelane väikelinnast Sampasse kolinud. Riigi võimsalt tuksuv kommertssüda on vaikiva hiiglasena alati kohal, tõmmates perifeeriast töömesilased kokku ja lennutades nad vahel, pigem ajutiselt, siia-sinna õnne otsima või kättemaksuhimu rahuldama. Ehkki ilusaim, kuulsaim ja nõtkeim on jätkuvalt Rio de Janeiro, Brasiilia seebi­ooperite võttepaik, siis tänapäeva Brasiiliat enam majandusmootor São Paulota ei kujuta.

Filmirealt veel ühisjooni otsides torkab silma, et viiest filmist neljas on peategelasteks kaks meest, kes on vanad sõbrad või liitlased olude sunnil ning kelle vahel tuleb ette nii konflikte kui ka kaunist kamraadlikkust. Ju need on siis olnud viiele meesrežissöörile olulised teemad. Kriitikud on maininud „Pöördtuule“ kohta, et olnuks filmi kaks suurepärast naisrolli samuti suurelt välja mängitud, saanuks kokku meistritöö. Praegu on veidi puudu jäänud. Mööndustega võib seda öelda ka teiste teoste kohta.

Kel Brasiilia filminädalast küll ei saa, oodaku PÖFFi. Üks film, nimelt „Otsija“,⁹ on juba kinnitatud ning autor Bernardo Barreto ka Tallinna kutsutud. Ja saarlased: paar Brasiilia filmipärli on üsna pea ka teie ees – jälgige reklaami!

Nautigem niisiis olude kiuste Brasiilia pehme võimu laineid kinolinal, kuniks meil napib jõudu või tahet teiste vahenditega sealseid ühiskonnaprotsesse peegeldada.

1 „La vingança“, Fernando Fraiha, 2016.

2 „Cinema, Aspirinas e Urubus“, Marcelo Gomes, 2005.

3 „TOC: Transtornada Obsessiva Compulsiva“, Paulinho Caruso, Teodoro Poppovic, 2017.

4 „Redemoinho“, José Luiz Villamarim, 2017.

5 „O Som ao Redor“, Kleber Mendonça Filho, 2012.

6 „Serra Pelada“, Heitor Dhalia, 2013.

7 „O Cheiro do Ralo“, Heitor Dhalia, 2006.

8 „Cidade de Deus“, Fernando Meirelles, Kátia Lund, 2002.

9 „O Buscador“, Bernardo Barreto, 2019.