Küsimused mõtte- ja sõnavabaduse, kirjavahetuse saladuse, privaatsuse, solvumise ja teiste selliste infoühiskonnas hoopis uude valgusesse sattunud õiguste teisenemisest on aga päris praktilised. Päris vanasti peeti teise inimese päeviku või kirja salaja lugemist, öö- ja pesukappi piilumist ning pealtkuulamist inetuks. Laim ja solvang võis aga lõppeda pikema verevalamisega. Natuke vähem vanasti kehtestati selged reeglid, mispuhul avalik võim tohib saladusis sorida (demokraatlikus õigusriigis üldiselt kurjategijate tabamiseks), inetu tagarääkiminegi muutus lihtsamat sorti pahateoks. Olustik meie ümber on muutunud. Alates sellest, et kogemata valele adressaadile elektrooniliselt läkitatu lähebki valele aadressile, postiljon ei säti seda postkastiservale ning saaja ei jäta ekslikult saadud kirja avamata (sest enamasti e-kiri ongi ju juba „lahti”) kuni selleni, et töökaaslasele mõeldud otsekohene ja toores memo trükitakse üks ühele elektroonilisel seinalehel. Üldiselt ei panda üht ega teist kuigivõrd pahaks. Aumõiste on õige kiiresti muutunud.
Inimesel on vaja ettenägelikkust ja tundetaipu. Sestap tuleb küsida: kas me ikka tahame teada, mida teised meist mõtlevad, kes peidab end anonüümse halastamatult haavava kommentaari taga? Kes ja kuidas meid suitsunurgas kirjeldab, mis nalja tagaselja visatakse? Küllap tahaks teada … ja ei tahaks ka. Sest kuidas muidu uskuda veel kaasinimesse? Ja mis veelgi valusam: kas ise oleksime valmis kõike enda öeldut-mõeldut oma nime all avaldatuna nägema? Nii et ka ülekohtusi jutupaunikuid kirudes tuleb meenutada, kellel on esimese kivi viskamise moraalne õigus. Jah, võib-olla avalikustamise hirm paneks mõnegi inimese enam sõnu valima, ent, kas see on siis omakorda see, mida tahame. Küllap au muutub turvatumaks, valulävi madalamaks ja nahk paksemaks, ent siiski: milline oleks ühiskond, kui selle liikmete süda ja hing on pidevalt avali, kuid kõikidel on absoluutselt ükskõik, mida neist mõeldakse? Kui üldse tahaks teada, mis toimub teise inimese peas, siis ehk seda, mida mõeldakse, kui tänapäeva infoühiskonnas levitatakse inimese kohta halvustavat või skandaali õhutavat valeinfot. On ju nõnda, et tänapäeval on meedias leviv kirjasõna palju suurema mõju ja elueaga kui varem, kuigi vähem läbimõeldud ja kontrollitud. Tõesti tahaks teada, kas teisele inimesele halba teinud teabelevitajal on peas lihtsalt tühjus või on viimane kaastunde ja vastutuse raaski kuupalga teenimise nimel minema visatud.
Kust jookseb piir info kättesaamise vabaduse ja võõra pilgu eest varju jääma mõeldud mõtete-kirjutiste varastamise vahel? Kus on piir lõbu- ja uudishimu ning teabevajaduse vahel? Need küsimused tekkisid WikiLeaksis avaldatule regeerimise üle mõeldes. Infotehnoloogilised lahendused, mis võimaldavad anonüümselt edastada teavet võimukandjate õigusrikkumiste, kuritarvituste ja salapaktide kohta ning sellega lihtsustavad uuriva ajakirjanduse tööd, on avatud ühiskonnas igati kiiduväärt. Loodetavasti kärbib seesugune läbipaistvus veidi nii vandenõulaste kui vandenõuteoreetikute tiibu.
Paraku on juhtunud midagi imelikku. Nagu märgib uuriv ajakirjanik Ken Silverstein oma artiklis „The Tale of the Cables: Reading WikiLeaks as literature”, saab WikiLeaksi lugeda ilukirjandusena. Koguni meelelahutuslikus võtmes, sest on ju diplomaadid treenitud portreteerima vestluskaaslasi vaat et kirjaniku osavusega, märkama iga näotõmblust, veidrust ja omapära. Vahva lugemine, aga veel üks moraaliküsimus: kui teabe varastamist ei õigusta salakokkulepete, valede ja kinnimätsitud süütegude paljastamine, siis kas see vargus ikka on hea tegu? Kas teadmine, et ka heas usus ja õiguspäraselt koostatud, aga piiratud juurdepääsuga kirjalik teave võib ühel hetkel olla tervikuna avalik, teeb midagi paremaks? Kas me tahame seda laadi materjalide sisu teada? On meil selleks aegagi?